ta. „Te ju tunnete teda. Ta ei usu ühegi elusolendi tapmisse. Teda häirib, kui ma löön kärbest kärbsepiitsaga.“
„Ma arvan, et tooge ta minu jutule. Kui soovite, kohtun temaga täna õhtu poole. Paljud perekonnad leiavad, et surnu elundite annetamine kingib surmale tähenduse ja väärtuse. Kas tahate, ma püüan talle selgitada?“
Sisima õuduse summutamiseks pigistas Lynn tooli käetugesid. „See on uskumatu, Ross, et ma mõtlen sääraseid mõtteid. Ma ei ole loomult vägivaldne. Juba enne Caitlini manitsusi oli köögis kärbseid tappa mulle vastik. Nüüd aga istun ma siin ja lausa igatsen võhivõõra inimese surma.“
6
Hommikuse tipptunni liiklus Coldean Lane’il, mille avarii oli seisanud, sirutus juba künkaveeru pidi alla.Vasakut kätt jäi osaliselt Coldeani laiutav, pärast sõda rajatud munitsipaalkorterite rajoon; paremat kätt, ränikivist müüri taga, tähistasid puud Stanmer Parki, linna ühe kõige ulatuslikuma vabaõhuala idapiiri.
Saba lõpus hiilis liikluspolitseile kuuluva BMW nina valvsalt mööda ummikus jõrisevast bussist ning seejärel, heitnud avanevale tänavale pilgu, startis konstaabel Ian Upperton autoga vastassuunavööndisse, sireen lõhestamas tardunud ümbrust.
Kõrvalistmel vaikis konstaabel Tony Omotoso ja jälgis toppavaid sõidukeid, juhuks kui mõni otsustab kärsituse tõttu teha mingi rumaluse, näiteks rivist välja tõmmata või ringi pöörata. Pooled juhid teedel-tänavatel olid kas pimedusega löödud või sõitsid liiga valju muusika saatel, et sireeni kuulda, ning vaatasid peeglisse eranditult soengu sättimiseks. Tema enesetunne oli pinev, kõht ängistusest krampis – reageerides õnnetustele avariitalituse esindajana, nagu seda igimuutuvas politseiterminoloogias praegu nimetati, tundiski ta end alati nõnda. Ei võinud ju kunagi teada, mis pilt sind ootab.
Rängas õnnetuses muundus auto pahatihti inimese sõbrast surmavaenlaseks: oherdas, tükeldas, lömastas ja mõningail õõvastavatel puhkudel küpsetas elusalt. Ühel hetkel kulgeti rahumeeli, kuulati muusikat või lobiseti rõõmsalt, järgmisel aga – kõigest murdsekund hiljem – lamati, vapustatud ja abitud, agoonias keset nugateravate servadega metallilasu. Omotoso jälestas liiklusidioote, kes sõitsid saamatult või hulljulgelt, samuti tohmaneid, kes ei kinnitanud turvavööd.
Nad hakkasid jõudma künkaharjale, kus oli ebameeldiv ristmikukõver, ida-läänesuunalise Ditchling Roadi liitumine Coldean Lane’iga, ja Tony märkas ummiku eesotsas sinist Range Roverit, mille ohutuled plinkisid. Natuke maad edasi oli vanemat sorti valge 3. seeria BMW kabriolett põiki üle sõidutee, juhiuks pärani ja salong tühi. Ukse juures oli võimas V-kujuline mõlk ja tagaratas lookas. Tagaaken oli kildudeks.Auto lähedal tammus tänaval inimkobar. Politseiauto ilmudes pöördusid pead, muist inimesi astus laiali.
Selle siginenud avause kaudu nägi Omotoso künkaharja kaugemas ääres, ninaga nende poole, väikest valget seiskunud Fordi kaubikut. Maapinnal kaubiku ligi lebas mootorrattur, käed-jalad harali, musta kiivri sisemusest voolav tume karmiinpunane verenire valgumas asfaldile. Ohvri kõrval põlvitasid kaks meest ja naisterahvas. Üks mees paistis ohvriga rääkivat. Üsna sealsamas vedeles ka punane mootorratas.
„Jälle Fireblade,“ ütles Upperton autot kinni pidades mornilt, rohkem iseendale.
Tõsiusklike motomeeste seas oli Honda Fireblade tüüpiline masin, eelistatumaid sõiduriistu neljakümnendates aastates kuttidele, kellel oli see harrastus teismeeas ja kes nüüd, raha kokku ajanult, ihkasid uuesti mootorratast. Ja sooviti mõistagi kiireimat masinat, mis saadaval, ehkki tegelikult ei tajutud, kui palju kiiremaks – ning raskemini ohjatavaks – olid moodsad motikad arenenud vahepealsete aastatega. Omotoso ja Uppertoni – ja veel tosinate nendesarnaste liikluspolitseinike – igapäevakogemused tõendasid sünget statistikat, mille järgi polnud vanuselt suurim riskigrupp mitte tulipäised teismelised, vaid keskealised ärimehed.
Võtnud raadioühenduse, et ollakse sündmuspaigal, sai Omotoso vastuseks, et kiirabi ja tuletõrje saabuvad varsti. „Parem saatke ka avariitalituse inspektor, HT-399,“ käskis ta dispetšerit, nimetades liikluspolitsei valveinspektori kutsungi. Pilt polnud kiita. Eemaltki oli näha, et veri ei ole kergekujulise peahaava erk helepunane, vaid sisemise verejooksu kurjakuulutavat värvi.
Mõlemad mehed väljusid autost, hindasid sündmuspaika nii vilka ja põhjaliku pilguga kui võimalik. Oma ametis oli Tony Omotoso õppinud õnnetuste käigu suhtes vältima ennatlikke järeldusi. Siiski viitasid libisemisjäljed ning auto ja motika asend, et auto oli ette sõitnud mootorrattale – mis aga kihutas nähtavasti, muidu poleks see tekitanud säherdusi vigastusi ega autot kohapeal keerutanud.
Esmane prioriteet mõttelises loetelus oli ülejäänud teekasutajate ohutus. Kuid liiklus näis olevat mõlemas suunas turvaliselt pidurdatud. Taamal kuuldus sireeni paisuvat undamist.
„See kuradima loll eit sõitis ette! Sõitis joonelt ette!“ hüüdis neile keegi mehehääl. „Vennikesel polnud vähimatki šanssi!“
Häält eirates jooksid nad mootorratturi juurde. Ohvri kõrval trügis Omotoso inimeste vahelt läbi ja põlvitas.
„Ta on minestanud,“ ütles naisterahvas.
Mootorratturi tumedaks toonitud visiir oli alla lastud. Politseinik teadis, et ohvrit tohib liigutada ainult hädapärast. Ta kergitas visiiri nii õrnalt kui oskas ja puudutas mehe nägu, praotas huuli, kompas suukoopas keelt.
„Kas te kuulete mind, söör? Kas te kuulete?“
Tema selja taga küsis Ian Upperton: „Kus on BMW juht?“
Lähenes teine naisterahvas, mobiiltelefon pihku pigistatud, jume kriitvalge. Neljakümnendates aastates, kassikullane, blondiks pleegitatud juustega, seljas karusnahaäärisega teksajakk, jalas teksapüksid ja seemisnahksed saapad.
Hääles kõneles paadunud suitsetaja summutatud kärin. „Mina olen,“ tunnistas naine. „Oh raisk, oh sa vana raisk. Ma ei näinud teda. Ta tuiskas nagu tuulispask. Ma ei näinud teda. Tee oli vaba.“ Naine värises šokiseisundis.
Vilunud konstaabel kummardus näole märksa ligemale, kui oli vajalik kuulmiseks. Ta tahtis naist nuusutada, või täpsemalt, tahtis nuusutada naise hingeõhku. Haistmine oli tal terav, pummeldajate jääknähud tabas ta niiviisi sageli ära. Imeõrnad aurud võisid mängus olla ka praegu, ent kindel ta polnud, kuna lõhna maskeerisid tugevalt piparmündinäts ja sigaretitubaka lehk.
„Ehk läheksite palun minu auto eesistmele? Ma tulen ja vestlen teiega peagi,“ ütles Upperton.
„Eit sõitis joonelt ristmikule!“ korrutas keegi jopet kandev mees üsna uskumatu moega. „Mina olin selle kuti kannul.“
„Paneme kirja teie nime ja aadressi, söör,“ ütles konstaabel.
„Aga muidugi. Eit sõitis otse ristmikule. Muide, kutt kupatas ikka täiega,“ möönis mees. „Mina olin Range Roveri roolis.“ Mees osutas pöidlaga. „Ta lausa lendas mööda.“
Upperton nägi kiirabi saabumist. „Ma tulen kohe tagasi, söör,“ ütles ta ja ruttas parameedikutele vastu.
Edasised toimingud sündmuspaigal sõltusid väga suurel määral just parameedikute esialgsest hinnangust. Kui nood otsustavad, et lugu lõpeb tõenäoliselt surmaga, on kohustus tänav sulgeda, kuni liikluspolitsei uurijad saavad avarii mõõdistatud. Senikaua võttis Upperton raadioühenduse dispetšeriga, et tellida kaks patrulli lisaks.
7
Pühadehooaja peod olid tänavu alanud varakult. Kolmapäeva hommikul kell kolmveerand üheksa läbi istus komissar Roy Grace oma kabinetis ja maadles pohmakaga.Vanasti ei vaevanud pohmakad teda kunagi või juhtus seda haruharva, kuid viimasel ajal näis neid olevat üsna regulaarselt. Äkki on süüdi tema iga – järgmise aasta augustis saab ta nelikümmend.Või äkki …
Mida õieti süüdistada?
Ta teadis, et pigem peaks tema sisimas särama selgus. Tema abikaasa Sandy kadumisest oli saamas kümme aastat ja esimest korda sellest saadik oli tal püsisuhe – naisega, keda ta lausa jumaldas. Hiljuti oli ta edutatud esimese astme juurdluste