Mispärast kipun ma järsku arutult jooma?
Kas on süüdi teadmine, et kolmekümnenda juubeli künnisele jõudnud Cleo taotleb temalt vihjamisi – ja vahel ka otsesõnu – pühendumist? Laias laastus oligi ta juba vähemasti poolalaliselt Cleo ja naise segaverelise päästekoerakutsika Humphrey juurde kolinud. Osalt kuna ta tahtis naisega tõesti koos olla, aga samuti seetõttu, et semu ja töökaaslane Glenn Branson, kelle abielu oli karidel, muutus järjest alalisemaks kostiliseks tema enese kodus. Kuigi sõber oli talle kallis, olid nad ühe katuse all elamiseks liiga erineva natuuriga; hõlpsam oli Glenn omapäi jätta, ehkki Royl oli valus vaadata, milline seapesa tema kodus nüüd valitses – ja iseäranis milliseks seapesaks oli sõber pööranud Roy auhinnaväärilise vinüülplaatide ja CD-muusika kogu.
Kallanud kurku teise hommikuse kohvi, korkis ta lahti mineraalveepudeli. Eile õhtul oli ta käinud jahisadama Hiina restoranis Brightoni ja Hove’i linnamorgi jõuluõhtusöögil, ja selle asemel, et ürituse lõpus mõistlikult koju suunduda, oli ta läinud seltskonnaga edasi kasiinosse Rendezvous, kus jõi mitu brändit – temale kõige hullem pohmelliretsept – ning kaotas ruletilauas kähku viiskümmend naela ja Blackjackis veel sada, enne kui Cleo tiris ta õnneks minema.
Harilikult kirjutuslaua taga hommikul kell seitse, oli ta täna kabinetti maandunud kümne minuti eest ja suutnud kohvikeetmise kõrvalt seni sooritada vaid ainsama ülesande: arvutisse sisse logida. Õhtul aga ootab jälle pidu, Jim Wilkinsoni nimelise vanemkomissari pensionilesaatmine.
Ta põrnitses aknast välja: parkimisplatsi, üle tänava asuvat ASDA supermarketit ja südamelähedase kodulinna laiuvat urbanistlikku maastikku. Hommik oli kaunikesti krõbe ja õhk nii klaar, et taamalt Shorehami sadama kandist paistis elektrijaama kõrge valge korsten, mille taustal sulandus La Manche’i väina sinakashall triip horisondil kauge taevaga. See kabinet oli tema jagu olnud lühikest aega: ta kolis siia hoone vastasservast, kust oli avanenud vaade hallile latakale arestimajale, ja nõnda pakkus magusama vaate uudsusemaik talle alles naudingut. Tõsi küll, täna mitte.
Hoides kohvikruusi mõlema käega, märkas ta heitunult, et see võbiseb ikka. Kuramus, kui purju oli ta eile õhtul jäänud? Nagu ta uduselt mäletas, ei olnud Cleo joonud tilkagi, ning parem oli, sest naine sõidutas ta tagasi enda poole. Kurat ja põrgu, ta ei mäletanud sedagi, kas nad olid armatsenud.
Ta teadis, et ei oleks tohtinud hommikul autoga tööle tulla. Kaine polnud ta arvatavasti praegugi. Maos oleks kui jahvatanud tsemendisegisti ja ta polnud kindel, kas kaks praemuna, mida Cleo oli teda sööma sundinud, olid olnud hea mõte. Tal hakkas külm. Ta kohmitses toolileenilt taas pintsaku, tõmbas selga ja piidles arvutiekraani, sirvides öist sündmustelogi – Brightoni ja Hove’i linnastus registreeritud vahejuhtumite nimistut. Uusi sissekandeid lisandus iga minut, vanematesse puutuvat infot värskendati.
Enim torkasid silma homofoobne rünnak Kemp Townis ja üks tõsisemat sorti kallaletung King’s Roadil. Äsja oli värskendatud teavet Coldean Lane’i liiklusavarii asjus, kus olid kokku põrganud auto ja mootorratas. Algne sissekanne oli tehtud kell 8.32 ning värskenduse järgi esitatud kutsung H900, mis tähendas politseihelikopterit parameedikuga pardal.
Pahasti, mõlgutas ta kerge judinaga. Motikad meeldisid tallegi, noorukina politseikooli astudes ja Sandyga kurameerides oli ta nendega sõitnud, kuid polnud sealtsaadik sadulasse istunud. Tema ekskolleeg Dave Gaylor oli pensionile jäädes ostnud vinge, punaste ratastega musta Harley, ja nüüd kus edutamine andis Grace’i vabasse kasutusse ametiauto, oli tal kiusatus asendada oma hiljutise tagaajamise käigus lõhutud Alfa Romeo hoopistükkis motikaga, siis kui – või õigemini juhul kui – kindlustuskompanii tõprad viimaks raha lagedale köhivad. Paraku oli Cleo sellest plaanist marru läinud, hoolimata tõigast, et ka naine ise kaldus roolis käituma kübeke hulljulgelt.
Cleo, Brightoni ja Hove’i linnamorgi anatoomilise patoloogia vanemtehnik (nagu kutsuti laibatehnikuid politseielu kõikidesse tahkudesse imbunud uues poliitkorrektses kantseliidis, mida Roy põlgas eraviisiliselt kogu hingest), vuristas teema igal tõstatamisel ette terve vigastuste litaania – naise tunnistused ilmast ilma morgi öömajale sattuvate õnnetute mootorratturite kohta. Samuti teadis Grace, et mõned meditsiiniringkonnad, eriti traumatöötajad, kelle seas vohas must huumor, hüüavad motomehi ratastel doonoriteks.
Sel põhjusel oligi tema jaburalt ülekülvatud kirjutuslaua vähesed katmata ruuttollid vallutanud autoajakirjade hunnik, kus trükiti ära pruugitud autode – aga mitte motikate – sõidukatseid ja müügikuulutusi.
Lisaks tema uue rolliga seotud ohtratele kaustadele ja eesseisvate kohtuprotsesside toimikumägedele olid ühe kolleegi äkilise lahkumise tuules jälle kord komissari valdusse pärandatud Sussexi politseijõudude jahtunud jäljega mõrvatoimikud. Muist vedeles rohelistes plastkastides, allutades enamiku põrandapinda, mida polnud juba hõivanud tema kirjutuslaud, väike ümmargune nõupidamislaud nelja tooliga ning spetsiaalne, kuriteopaigal vajalikku varustust ja kaitserõivastust sisaldav must kott.
Töö jahtunud jälgede kallal edenes piinarikkalt ja visalt – osalt seepärast, et ei temal ega üldse kellelgi kriminaalpolitsei peakorteris jätkunud pühendumiseks tarvilikku aega, ja osalt seepärast, et sääraste juhtumite puhul oli aktiivne tegutsemine raskendatud. Politsei oli sunnitud kahtlusaluse paljastamiseks ootama kas edusamme kriminalistikas, näiteks DNA-analüüsi tehnoloogiate täiustumist, või muutusi peresuhetes – ehk haavub mõni naisterahvas, kes kunagi abikaasa kaitseks valetas, ja otsustab oma mehe peale keelt kanda. Siiski oli olukord tõusuteel tänu tähtsamate jahtunud jälgede revideerimiseks talle määratud eraldi töörühmale.
Lahendamata mõrvad painasid Grace’i: toimikukastide silmitsemine tuletas lakkamatult meelde, et tema on ohvrite viimne lootus õiglus maksma panna, perekondade viimne lootus saavutada hingerahu.
Toimikutes käsitletu oli talle paljuski pähe kulunud. Oli homoseksuaalse loomaarsti RichardVentnori juhtum, kes leiti kaksteist aastat tagasi oma vastuvõtutoast surnuks pekstuna. Sügavalt liigutas teda Tommy Lytle, tema vanim jahtunud jälg. Kakskümmend seitse aastat tagasi, veebruarikuu pärastlõunal, oli üheteistaastane Tommy asutanud koolist jalgsi koju minema. Rohkem poissi ei nähtud.
Ta pööras pilgu taas prokuratuuritoimikutele. Süsteemi nõudmised olid üle mõistuse bürokraatlikud. Ta lonksas natuke vett ja arutles, kust pihta hakata. Kuni otsustas pigem läbi vaadata jõulukingituste ostunimekirja. Aga sellegagi jõudis ta ainult esimese punktini, palveni tema üheksa-aastase ristitütre Jaye Somersi vanematelt. Oli teada, et Roy armastab lapsele teha kingitusi, mis jätavad temast laheda, mitte tüütu lubjaka mulje. Nii soovitati tal hankida mustade seemisnahksete Uggi saabaste paar, suurus kolm.
Millises poes Uggi saapaid müüakse?
Ta põrnitses rohelist plastkasti, neljandat kirjutuslauast paremale jäävas virnas. Kingamees. Too isik oleks vastust tingimata teadnud. See jahtunud jälg intrigeeris teda ammu.Aastate eest oli Kingamees pikema ajavahemiku jooksul vägistanud Sussexis kuus naist, kellest tappis ühe – eeldati, et küllap paanikas ja kogemata.
Edasi oli jada seletamatul kombel lõppenud. Polnud võimatu, et kuna viimane ohver sõdis vapralt ja rebis mehe maski pooleldi puruks, aidates kirjelduse põhjal ründajat joonistada, kohutas see meest piisavalt.Või vahest oli tüüp nüüdseks surnud.Või mujale kolinud.
Kolme aasta eest vahistati Yorkshire’is neljakümne üheksa aastane ärimees, kes vägistas 1980ndate keskel ridamisi naisi ja võttis pärast alati ohvritelt kingad. Mingil ajal uskus Sussexi politsei, et tegu on sama mehega, kuid DNA-proovid välistasid selle. Pealegi olid vägistajate meetodid sarnased, aga mitte kattuvad.Yorkshire’i James Lloyd võttis ohvri mõlemad kingad. Sussexi Kingamees võttis vaid ühe, alati vasakust jalast, koos ohvri püksikutega. Muidugi võis naisi olla ka rohkem kui kuus. Vägistajate püüdmist takistab sageli see, et ohvrid häbenevad avaldust esitada.
Pedofiile ja vägistajaid vihkas Grace kõigist kriminaalidest enim. Need mehed hävitasid ohvrite elud igaveseks. Lapsepilastamisest või vägistamisest ei toibuta iial tõeliselt. Ohvrid võisid üritada ellu naasta, kuid juhtunut unustada ei suutnud.
Grace polnud politseisse astunud mitte üksi seetõttu, et tema isa oli politseinik, vaid ta oli siiralt soovinud elukutset, mis maailma