vahel. Kapteni sadula külge kinnitatud ahelad olid omakorda tõmmatud ta hobuse peale. Kui nad peatuks, saaks ta vaikselt selle lahti harutada ja tugeva tõmbega loomal seljast vinnata. Kapten lendaks maha ja tema…
Ta tajus endal kapten Westfalli tähelepanu. Mees põrnitses teda kortsus kulmul, huuled tihedalt kokku surutud. Celaena kehitas õlgu ja lasi ketist lahti.
Kui hommik möödus, muutus taevas krõbesiniseks ja pilvi peaaegu polnudki. Metsateed mööda sõites läbisid nad tõtlikult Endovieri mägise tühermaa ja saabusid kaunimatele aladele.
Ennelõunaks jõudsid nad Tammelaande. Metsa, mis ümbritses Endovieri ja toimis eraldusribana mandri „tsiviliseeritud” idariikide ja kaardistamata läänealade vahel. Endiselt räägiti legende läänes elavate imelike ja surmavalt ohtlike rahvaste kohta – kadunud Nõiakuningriigi julmadest ja verejanulistest järeltulijatest. Celaena oli kord kohtunud ühe noore naisega sellelt neetud maalt. Ja kuigi ta osutus nii julmaks kui ka verejanuliseks, oli ta ikkagi inimene. Ja veritses ka sedamoodi.
Pärast tundidepikkust vaikust pöördus Celaena Chaoli poole. „Kuulduste järgi võtab kuningas Wendlyniga peetud sõja järel ette lääne koloniseerimise.” Ta ütles seda muretult, kuid lootis kinnitust või ümber lükkamist. Mida rohkem ta kuninga praeguse positsiooni ja manöövrite kohta teadis, seda parem. Kapten silmitses teda pealaest jalatallani, kortsutas kulmu ja vaatas mujale. „Nõus,” ohkas Celaena valjult. „Nende tühjade, laiade tasandike ja viletsate mägismaade saatus on ka minu jaoks igav.”
Kapteni lõug tõmbus pingule, kui ta hambad jõuga kokku surus.
„Kavatsed mind igavesti eirata?”
Kapten Westfalli kulmud kerkisid. „Ma ei teadnudki, et ma eiran sind.”
Celaena krimpsutas huuli ja vaigistas oma kasvavat ärritust. Ta ei kavatsenudki mehele seda rõõmu pakkuda. „Kui vana sa oled?”
„Kakskümmend kaks.”
„Nii noor!” Celaena volksutas ripsmeid ja jälgis reaktsiooni. „Nii et karjääriredelil ronimiseks kulusid ainult mõned aastad?”
Mees noogutas. „Ja kui vana oled sina?”
„Kaheksateist.” Aga kapten ei lausunud midagi. „Ma tean,” jätkas Celaena. „On tõesti muljetavaldav, et olen nii noorelt nii palju saavutanud.”
„Kuritegevus ei ole saavutus, Sardothien.”
„Jah, aga maailma kuulsaimaks palgamõrvariks saamine seevastu küll!” Mees ei vastanud. „Võiksid minult küsida, kuidas ma seda tegin.”
„Tegid mida?” küsis kapten kuivalt.
„Sain nii ruttu andekaks ja kuulsaks.”
„Ma ei taha seda teada.”
Need polnud sõnad, mida Celaena soovis kuulda.
„Sa pole kuigi lahke,” pressis ta läbi hammaste. Kui ta tahtis kaptenile närvidele käia, pidi palju kõvemini suruma.
„Sa oled kurjategija. Mina olen kuningliku kaardiväe kapten. Mul pole kohust kinkida sulle mingit lahkust ega vestlust. Ole tänulik, et me sind vankris luku taga ei hoia.”
„Jah, noh, vean kihla, et sinuga oleks üsna ebameeldiv vestelda ka siis, kui sa teistele lahkust kingiks.” Kui kapten jällegi ei vastanud, tundis Celaena end paratamatult pisut tobedana. Möödus paar minutit. „Olete kroonprintsiga lähedased sõbrad?”
„Minu eraelu pole sinu asi.”
Celaena laksutas keelt. „Kui kõrgest soost sa oled?”
„Piisavalt.” Kapteni lõug tõusis peaaegu märkamatult pisut kõrgemale.
„Hertsog?”
„Ei.”
„Lord?” Kapten ei vastanud ja Celaena naeratas aeglaselt. „Lord Chaol Westfall.” Ta lehvitas endale käega tuult. „Õuedaamid vist ahhetavad kooris sinu peale!”
„Ära kutsu mind nii. Mulle pole lordi tiitlit antud,” sõnas kapten vaikselt.
„Sul on vanem vend?”
„Ei.”
„Miks siis sina tiitlit ei kanna?” Jällegi ei tulnud vastust. Celaena teadis, et peaks urgitsemise lõpetama, kuid ei saanud midagi parata. „Skandaal? Sünniõigusest ilma jäänud? Mis sogasesse intriigi sa sekkusid?”
Kapteni huuled tõmbusid nii pingule, et muutusid valgeks.
Celaena nõjatus tema poole. „Kas sulle tundub, et…”
„Kas topin sulle tropi suhu või suudad ka minu abita vaikida?” Kapten jõllitas ettepoole kroonprintsi suunas ja ta nägu oli taas ilmetu.
Celaena üritas mitte naerda, kui mees ta sõnade peale grimassitas. „Oled abielus?”
„Ei.”
Tüdruk nakitses oma küünte kallal. „Mina ka mitte.” Kapteni ninasõõrmed paisusid. „Kui vana sa olid, kui sind kaardiväe kapteniks määrati?”
Kapten rabas ohjadest. „Kakskümmend.”
Seltskond seisatas ühel lagendikul ja sõdurid hüppasid sadulast maha. Celaena keeras Chaoli poole, kes parasjagu jalga üle hobuse vibutas. „Miks me peatusime?”
Chaol võttis keti oma sadula küljest lahti ja tõmbas seda korralikult, andes talle märku. „Lõuna,” poetas ta kuivalt.
5
Celaena pühkis lendu läinud juuksesalgu näo eest ja lasi end lagendikule talutada. Kui ta oleks tahtnud põgeneda, pidanuks ta Chaoli esimesena ette võtma. Kahekesi olles võinuks ta seda ehk proovidagi, kuigi ahelad oleks selle keerukaks muutnud – aga kõhklematult tappa õpetatud kuninglike kaardiväelaste saatjaskonna juuresolekul…
Chaol püsis valvsalt tema lähedal, kuni süüdati lõke ja moonavankri kastidest-kottidest võetud kraamist valmistati süüa. Sõdurid veeretasid väikesteks ringideks kokku palke ning istusid seal, kuni nende kaaslased toitu segasid ja praadisid. Kohusetundlikult kroonprintsi kõrval sörkinud koerad lähenesid sabasid liputades palgamõrvarile ja heitsid ta jalge ette. Vähemalt tundis keegi tema seltsist rõõmu.
Kui taldrik viimaks talle rüppe asetati, oli Celaena juba näljane ja ärritus rohkem kui küll selle peale, kui kapten kohe ta ahelaid ei eemaldanud. Pärast pikka hoiatavat pilku tegi kapten luku lahti ja kinnitas ahelad ta pahkluudele. Celaena pööritas lihtsalt silmi ja tõstis väikese lihatüki huultele. Ta mälus aeglaselt. Tal polnud mingit tahtmist nende ees öökima hakata. Kuni sõdurid omavahel vestlesid, uuris Celaena ümbrust. Tema ja Chaol istusid viie sõduri seltsis. Kroonprints istus muidugi hertsog Perringtoni kõrval privaatsel kahel palgil ja temast kaugel. Kui eelmisel õhtul koosnes Dorian vaid lõbususest ja ülbusest, siis täna olid ta näojooned hertsogiga vesteldes sünged. Kogu ta keha näis olevat pinges ja Celaenal ei jäänud märkamata, et Perringtoni sõnavõttude ajal surus prints hambad kokku. Milline iganes nende suhe ka polnud, siis südamlik kindlasti mitte.
Keset suutäit rebis Celaena tähelepanu printsilt puudele. Mets oli jäänud vait. Eebenikarva jahikoerte kõrvad olid kikkis, kuigi vaikus ei näinud neid häirivat. Isegi sõdurid madaldasid hääli. Ta süda jättis löögi vahele. See mets siin oli teistsugune.
Lehed rippusid juveelidena – tibatillukesed rubiinide, pärlite, topaaside, ametüstide, smaragdide ja granaatide piisad, terve vaip rikkusi kattis maad nende ümber. Kõigist vallutuste metsikustest hoolimata jäi see Tammelaane osa puutumatuks. Siin kajas ikka veel jäänuseid väest, mis andsid kord nendele puudele selle ebamaise ilu.
Tüdruk oli alles kaheksane, kui Arobynn Hamel, tema õpetaja ja Palgamõrvarite Kuningas, leidis ta pooleldi vee alt ühe jäise jõe kaldalt ning tõi ta oma kantsi Adarlani ning Terraseni piiril. Kuni ta tüdrukut parimaks ja ustavaimaks palgamõrvariks koolitas, ei lubanud Arobynn tal iial koju Terraseni pöörduda. Siiski mäletas ta maailma ilu sellest ajast, kui Adarlani kuningas polnud veel käskinud nii suurt osa maha põletada. Nüüd polnud