uuesti alustada. Pääseda saatusest, mis sundis teda tol ööl kümme aastat tagasi sellesse jäisesse jõkke kargama.
„Pagana mets,” kirus oliivikarva sõdur nende ringis. Teine tema kõrval kõkutas naerda. „Ma ütlen, mida varem see maha põletatakse, seda parem.” Ülejäänud sõdurid noogutasid ja Celaena tõmbus pingule. „Täis vihkamist,” ütles üks.
„Sa ootasid siis midagi muud või?” segas Celaena vahele. Chaoli käsi sööstis mõõgale, kui sõdurid tüdruku poole pöördusid. Mõned neist irvitasid põlglikult. „See pole lihtsalt mets.” Celaena osutas kahvliga puude poole. „See on Brannoni mets.”
„Mu isa rääkis mulle jutte sellest, kuidas mets on täis metsavaime,” lausus üks sõdur. „Nüüd on nad kõik kadunud.” Teine ampsas õuna ja lisas: „Koos nende neetud, näruste haldjatega.” Järgmine poetas: „Saime neist lahti, mis?”
„Mina hoiaksin suu kinni,” sähvas Celaena. „Kuningas Brannon oli haldjas ja Tammelaas on endiselt tema oma. Ma ei üllatuks, kui mõned nendest puudest mäletaks teda.”
Sõdurid naersid. „Need peaks olema siis kaks tuhat aastat vanad, need puud,” ütles üks.
„Haldjad on surematud,” vaidles Celaena.
„Puud pole.”
Turris Celaena vangutas pead ja võttis väikese kahvlitäie toitu.
„Mida sina siis sellest metsast tead?” küsis Chaol vaikselt. Mõnitab või? Sõdurid nõjatusid ettepoole, valmis naerma. Ent kapteni kuldpruunides silmades eksles pelgalt uudishimu.
Celaena neelas lihatüki alla. „Enne, kui Adarlan oma vallutusi alustas, kattis seda metsa maagia,” ütles ta vaikselt, kuid mitte pelglikult.
Kapten ootas loole jätku, kuid ta oli öelnud piisavalt. „Ja siis?” surkis ta edasi.
„Ja rohkem ma ei tea,” ütles Celaena ja vastas ta pilgule. Ilkumisvõimaluse kadumise üle pettunud sõdurid pöördusid oma söögi juurde tagasi.
Ta valetas ja Chaol aimas seda. Celaena teadis selle metsa kohta piisavalt. Ta teadis, et kord olid siinse paiga asukateks metsavaimud: gnoomid, härjapõlvlased, nümfid − neid nimesid oli rohkem, kui keegi suutis loendada või meelde jätta. Kõiki neid valitsesid suuremad, inimeselaadsed sugulased, surematud haldjad – selle mandri algsed asukad ja asustajad ning Erilea vanimad olendid.
Kui Adarlani nurjatus süvenes ning kuningas alustas nende jahtimise ja tapmise kampaaniat, põgenesid nii metsavaimud kui ka haldjad, otsides pelgupaika maailma metsikumates, puutumatutes kohtades. Adarlani kuningas keelustas kõik – maagia, haldjad, metsavaimud. Türann kõrvaldas iga jälje nii põhjalikult, et isegi need, kelle veres voolas võlukunsti, jäid peaaegu uskuma, et midagi sellist pole iial olemas olnud, Celaena nende hulgas. Kuningas väitis, et maagia solvas Jumalannat ja tema jumalusi ning selle kasutamine tähendas nende väe lubamatut matkimist. Kuid ehkki kuningas keelustas maagia, teadis enamik tõde: kuu aega pärast tema teadaannet oli maagia omal käel täielikult ja jäljetult haihtunud. Vahest aimas, mis jubedused on tulekul.
Celaena tundis ikka veel tuleleekide lõhna, mis märatsesid ta kaheksandal ja üheksandal eluaastal – iidset, asendamatut tarkust tuubil täis raamatute suits, andekate selgeltnägijate ja ravitsejate karjed, kui tuli nad alla neelas, purustatud ja rüvetatud ja ajaloost kustutatud poed ning pühapaigad. Paljud maagiakasutajad, keda ei põletatud, lõpetasid vangidena Endovieris – enamik seal kaua vastu ei pidanud. Juba mõnda aega oli möödas sellest, kui ta viimati oma kaotatud annete üle mõtiskles. Tõsi, mälestus oma võimetest kummitas endiselt unenägudes. Võib-olla oligi hea, et maagia haihtus, kui tapatalgud muidugi kõrvale jätta. See oli liiga ohtlik ükskõik millise terve mõistusega inimese jaoks, tema anded oleks ta vahest nüüdseks juba hävitanud.
Suitsev lõkketuli kõrvetas silmi, kui tüdruk järjekordset ampsu mälus. Ta ei unusta iial lugusid Tammelaanest: legende hämaratest ja hirmsatest orgudest; sügavatest ja vaiksetest järvekestest; valgust ning taevalikku laulu täis koobastest. Aga need olid nüüd pelgalt jutud, ei muud. Neist rääkida tähendas häda kaela kutsuda.
Ta vaatas läbi võrade imbuvat päikesevalgust, seda, kuidas puud kõikusid tuules, pikad ja luised käed üksteise ümber. Ta surus judina alla.
Õnneks sai lõuna kiiresti läbi. Ahelad pandi taas randmete ümber, hobustele anti kosutust ning seejärel seati nad taas valmis. Celaena jalad olid istumisest nii kangeks jäänud, et Chaol pidi ta hobuse selga aitama. Valus oli ratsutada. Lisaks sai ta nina võmmu pidevast hobusehigi ja sõnniku haisust, mis seltskonna lõpus ratsutajate poole hoovas.
Nad rändasid kogu ülejäänud päeva ja palgamõrvar istus vaikides. Ta jälgis metsa möödumist ning kramp tema rinnus ei lõdvenenud enne, kui nad selle kiiskava oru selja taha jätsid. Öise peatuse ajaks tema keha juba tuikas. Ta ei vaevunud õhtueine ajal kõnelema. Ta ei hoolinud ka sellest, et tema pisikese telgi ette pandi valvurid ja tal lubati magama minna, üks ahela ots endiselt valvuri küljes. Ta ei näinud und, kuid ärgates ei suutnud ta oma silmi uskuda.
Tema aseme ees lebasid väikesed valged lilled. Telgist sisse ja välja viis palju beebisuuruses jalajälgi. Enne, kui keegi jõudis sisse astuda ja neid tähele panna, pühkis Celaena jalaga üle jälgede. Ta hävitas iga märgi ning toppis lilled kotti.
Ehkki keegi ei maininud reisi jätkudes enam sõnagagi metsavaime, uuris Celaena lakkamatult sõdurite nägusid. Ta soovis meeleheitlikult tuvastada ükskõik millist signaali sellest, et keegi pani midagi imelikku tähele. Suur osa sellest päevast mööduski higiste peopesade ja peksleva pulsiga ning üht silma hoidis ta pidevalt mööduval laanel.
6
Järgmise kahe nädala jooksul rändasid nad mandrit mööda alla, ööd muutusid külmemaks, päevad lühemaks. Neli päeva saatis neid jäävihm, mille jooksul oli Celaenal nii haletsusväärselt külm, et ta kaalus võimalust end kuristikku heita ja loodetavasti ka Chaoli endaga kaasa vedada.
Kõik oli märg ja pooleldi külmunud. Kui läbiligunenud juukseid võis ta veel taluda, siis vettinud kingade kandmise agoonia tundus väljakannatamatu. Varbaid ta enam eriti ei tundnudki. Igal ööl mässis ta need mis iganes käepärasesse kuiva riidetükki. Tal oli tunne, nagu laguneks ta aeglaselt ja iga jäise, nõelava tuulepuhanguga mõtles ta, et nahk rebeneb sootuks luudelt. Kuna tegemist oli sügisilmaga, kadus aga vihm järsku ja üle nende sirutus taas pilvitu, kirgas taevas.
Celaena oli hobusel poolunes, kui kroonprints rivist kõrvale tõmbas ja nende poole traavis, tumedad juuksed hüplemas. Tema punane keep tõusis ja langes karmiinlainena. Ilustamata valget särki kattis peen, koobaltsinine ja kullaga ääristatud nahkvammus. Celaena oleks võinud turtsatada, aga mees nägi tõesti põlveni ulatuvate pruunide saabastega hea välja. Ja see nahkvöö sobis kenasti – isegi kui jahinuga näis olevat pisut liiga vääriskive täis tipitud. Prints sõitis Chaoli kõrvale. „Tule,” ütles ta kaptenile ja tõmbas peaga järsu, rohuse künka poole, kuhu salk tõusma hakkas.
„Kuhu?” küsis kapten ja kõlistas Celaena ketti, et Dorian seda ikka märkaks. Kuhu iganes läks kapten, läks ka Celaena.
„Tule vaadet nautima,” selgitas Dorian. „Võta siis see ka kaasa.” Celaena läks turri. „See!” Nagu oleks ta mingi kohver!
Chaol viis nad kõrvale ja tiris jõuliselt ketti. Celaena rabas ohjadest, kui nad galoppi läksid, vänge hobusekarva lõhn sõõrmetesse hiilimas. Nad ratsutasid kiirelt järsust künkast üles, hobune tema all hüplemas ja hoovamas. Celaena üritas mitte võpatada, kui ta sadulas tagasi libises. Kui ta nüüd kukub, sureks ta häbist. Aga siis ilmus nende taga olevate puude vahelt loojuv päike ja tal jäi hing kinni. Äkki kerkis torn, veel kolm, veel kuus, kõik läbistamas taevast.
Künka tipus jõllitas Celaena Adarlani uhkeimat saavutust. Riftholdi klaasloss.
See oli määratult suur, terve vertikaalne linn täis küütlevaid kristalseid torne ja sildu, kambreid ja väljaehitusi, võlvlagedega ballisaale ja pikki, lõputuid koridore. See ehitati algse kivilossi peale ja maksis terve kuningriigi varanduse.
Talle