jooksma,” ütles Celaena ja lehvitas ühele noormehele. Vennike arvas, et pälvis ühe õuedaami tähelepanu ning jäi, suu ammuli, jõllitama. „Haihtuksin silmapilkselt.”
„Jajah,” ütles kapten, „haihtuksid kolme noolega selgroos.”
„Kui meeldiv vestlus.”
Nad sisenesid poekvartalisse, kus rahvas voogas valgest kivist laotud laiade avenüüde äärde istutatud puude vahel. Rahva taga kõrgusid peaaegu nähtamatud klaasist vaateaknad, kuid poodidest möödudes tõstis Celaenas pead raevukat sorti nälg. Igal aknal uhkeldasid kaunid kleidid ja tuunikad sädelevate juveelide ning lillebuketina kokku köidetud laia äärega kübarate taga. Kõige selle kohal seisis klaasloss, mis oli nii kõrge, et tüdruk pidi ülemiste tornide nägemiseks pea kuklasse ajama. Miks nad nii pika ja ebamugava tee valisid? Oli tõesti vaja toretseda või?
Celaena neelatas. Hoonetes tekkis mõningane paus ja neid tervitasid liblikatiibadena avanevad purjed, kui nad ühelt avenüült Avery äärde pöörasid. Laevad seisid kai ääres ankrus köie- ja taglasepuntrana. Madrused hõikusid üksteist ega märganudki oma asjatoimetuste kõrval kuninglikku rongkäiku. Piitsaplaksu peale nähvas Celaena pea küljele.
Orjad tuikusid parajasti ühe kaubalaeva planku mööda alla − segu alistatud ja ahelatega kokku köidetud rahvastest. Igaühel neist ees seesama õõnes, vaenulik nägu, mida ta nii palju kordi näinud oli. Enamik orjadest olid sõjavangid – tapapakust ja Adarlani armeede lõpututest ridadest pääsenud mässulised. Osa pärines tõenäoliselt nende seast, keda tabati või süüdistati maagia kasutamises. Aga teised jälle tavaline rahvas, valel ajal vales kohas. Nüüd alles märkas ta lugematuid ahelates orje sadamas töötamas, rassimas ja higistamas, hoidmas päikesevarje ja valamas vett, silmad maapinnal või taevas – mitte kunagi sellel, mis asus nende ees.
Celaena tahtis hobuselt hüpata ja nende juurde tormata või lihtsalt karjuda, et tema pole osa selle printsi õukonnast. Temal ei lasu mingit süüd selles, et neid toodi siia ahelates, näljutatuna ja pekstuna. Tema töötas ja veritses ju koos nendega, nende perede ja sõpradega – ta polnud nagu need koletised, kes kõike ja kõiki hävitasid. Et ta oli teinud kord midagi, peaaegu kaks aastat tagasi, kui vabastas ligi kakssada orja Piraadipealiku käest. Kuigi sellest ei piisanud.
Järsku seisis linn eraldi, temast rebituna. Inimesed lehvitasid endiselt, kummardasid, hõiskasid ja naersid, loopisid lilli ning muud totrust nende hobuste ette. Tal oli raske hingata.
Varem kui talle oleks meeldinud, ilmusid tema ette lossi rauast ja klaasist sissepääs, sepistatud väravad avanesid ning tosinkond valvurit asus võlvkaare alt läbi viiva munakivitee äärtele. Püstised odad, nelinurksed kilbid ja tumedad silmad pronkskiivrite all. Igaühel seljas punane keep. Nende turvis oli küll tuhmunud, aga korralik vasest ja nahast töö.
Võlvkaare taga tõusis tee, mida ääristasid kuldsed ja hõbedased puud. Rada ääristavate hekkide vahel võrsusid klaasist laternapostid. Linnahääled haihtusid, kui nad läbisid järjekordse, sedapuhku sätendavast klaasist võlvkaare, ja siis kerkiski nende ette loss.
Chaol ohkas hoovis hobuse seljast maha ronides. Käed tõmbasid Celaena sadulast ja sättisid ta tudisevatele jalgadele. Klaasi kiiskas kõikjal ning üks käsi klammerdus tüdruku õlale. Tallipoisid viisid vaikselt ja kähku ta hobuse minema.
Chaol tiris Celaena enda kõrvale ja hoidis sõrmi tugevalt ta keebil, kui kroonprints lähemale astus. „Kuussada tuba, sõjaväe ja teenijaskonna tiivad, kolm aeda, jahipark ning tallid mõlemal küljel,” vuristas Dorian ja põrnitses oma kodu. „Kellel läheks iial nii palju ruumi vaja?”
Celaena suutis nõrgalt naeratada, veidi rabatuna printsi ootamatust sarmist. „Ma ei tea, kuidas sa üldse magada suudad, kui surmast lahutab sind vaid klaassein.” Ta piilus üles, ent langetas ruttu pilgu. Kõrgusi ta ei kartnud, aga mõte sellest, et viibides nii kaugel üleval, kaitseks ainult klaas, tõmbas tal sisikonna krampi.
„Siis oled minu moodi,” muheles Dorian. „Tänu jumalatele, et eraldasin sulle ruumid kivilossis. Ei taha sugugi, et tunneksid ebamugavust.”
Otsustades, et pahaselt põrnitsemine ei ole nutikaim lahendus, kiikas Celaena selle asemel massiivsete lossiväravate poole. Punasest uduklaasist valmistatud väravad haigutasid tema poole nagu hiiglase suu. Ometi nägi ta, et sisemus oli kivist ja talle tundus, nagu oleks klaasloss algse hoone peale potsatanud. On alles totter idee: ehitada loss klaasist.
„Nii,” ütles Dorian. „Oled veidi juurde võtnud ja su nahal on nüüd mingi jume. Tere tulemast minu koju, Celaena Sardothien.” Ta noogutas paarile möödunud aadlikule, kes tegid kraapsu ja kummardasid. „Võistlus algab homme. Kapten Westfall näitab sulle su kambri kätte.”
Celaena liigutas õlgu ja otsis märki mõnest konkurendist. Ei paistnud aga, et oleks kedagi veel saabunud.
Prints noogutas järjekordsele kudrutavate õukondlaste parvele ega vaadanud uuesti rääkima hakates enam palgamõrvari ja kaardiväe kapteni poole. „Pean oma isaga kohtuma,” sõnas ta ja libistas pilguga üle ühe eriti kauni daami keha. „Näeme õhtul.” Celaenale sõnagi ütlemata marssis ta treppe mööda palee poole, punane keep tuules lehvimas.
Kroonprints pidas oma sõna. Celaena kamber asus kivilossi ühes tiivas ja oli oodatust märksa suurem. See koosnes magamistoast, selle küljes asuvast vannitoast ja riietusruumist, väikesest söögitoast ja ruumist muusika ning mängude jaoks. Iga tuba oli sisustatud kuldsetes ja karmiinpunastes toonides ning magamistoa üht seina ilustas hiiglaslik seinavaip. Pehmeid diivaneid ja sügavaid tugitoole oli aga pillatud maitsekalt üle kogu ruumi. Tema rõdu avanes imeilusa aia ja purskkaevu poole ning rõdu alla määratud valvurid ei suutnud vaatepildi kaunidust kuidagi kahjustada.
Chaol jättis ta üksi. Celaena ei oodanudki ukse sulgumise häält, kui pani juba enda järel kinni magamistoa ukse. Kui Chaol talle põgusalt tube näitas ja ta heakskiitvalt kaasa pomises, luges ta samal ajal aknaid – kaksteist. Väljapääse – üks. Ukse, akende ja rõdu juurde asetatud valvureid – üheksa. Igaüks relvastatud mõõga, noa ja ammuga ning kuigi nad võtsid kapteni möödudes valveseisangu, teadis Celaena hästi, et amb pole tundide kaupa käes hoidmiseks just kerge koorem.
Ta hiilis magamistoa akna juurde, surus end vastu marmorseina ja piilus alla. Muidugi, juba olidki valvurid ammud oma seljale kinnitanud. Relva haaramine ja laadimine kulutaks hinnalisi sekundeid – sekundeid, mille jooksul ta võiks võtta mõõgad, lõigata läbi kõrid ja haihtuda aedadesse. Ta naeratas, kui astus varjamatult aia uurimiseks akna ette. Selle kaugem piir lõppes jahipargi puudega. Ta tundis lossi piisavalt hästi teadmaks, et asub lõunaküljel. Kui ta läbiks jahipargi, jõuaks ta kivimüürini ning selle taga oleva Avery jõeni.
Celaena avas ja sulges kummuti, riidekapi ja tualettkapikese uksi. Loomulikult polnud relvi ega isegi ahjuroopi. Siiski haaras ta mõned kummutisahtli tagumisse otsa jäänud luust juuksenõelad ja hiiglasliku riietusruumi õmbluskorvist avastatud nöörijupi. Nõelu polnud. Ta põlvitas riietusruumis vaibaga kaetud põrandal, kus polnud ainsatki riideeset. Üht silma enda taga oleval uksel hoides sai juuksenõeltega kähku ühele poole. Tüdruk murdis neil pead otsast ja sidus seejärel nööriga kokku. Kui ta valmis sai, tõstis ta eseme silme ette ja kortsutas kulmu.
No nuga see polnud, aga niimoodi kokku seotuna võisid murtud nõelte sakilised otsad viga teha küll. Ta katsus otsi sõrmega ja võpatas, kui terav luukild ta rakkus nahka läbistas. Jah, haiget teeks see kindlasti, kui ta selle valvuri kaela sisse suskaks. Ja muudaks valvuri piisavalt teovõimetuks, et vajadusel relvi haarata.
Celaena läks tagasi magamistuppa, haigutas ja astus madratsi äärele, et improviseeritud relv voodit osaliselt katva baldahhiini voltidesse toppida. Kui ta oli selle ära peitnud, vaatas ta uuesti ruumis ringi. Miski selle mõõtmetes mõjus imelikuna – midagi seinte kõrguse juures, aga ta polnud päris kindel. Igatahes pakkus baldahhiin piisavalt peidukohti. Mida sai siit veel võtta nii, et nemad ei näeks? Chaol lasi toa ilmselt enne saabumist juba üle vaadata. Celaena kuulatas magamistoa ukse taga märke liikumisest. Kui ta oli kindel, et tema kambris polnud kedagi, astus Celaena fuajeesse ning jalutas mängutuppa. Ta silmitses tagaseina äärde asetatud piljardikiisid, rohelisele viltlauale