võtavad selleks ka hulkureid ja vanglatest kurjategijaid.” Noor Ian, kes oli meie juttu nähtavasti kuulnud, kuigi mitte mõistnud, kasutas juhust hetkeks labidale nõjatuda ja otsaesist kuivatada.
„Paps rääkis mulle ühest korrast, kui ta kinni võeti, Edinburghi viidi ja Tolboothi pandi. Tema kongis oli veel kolm meest, ja ühel oli tiisikus, too köhis nii hirmsasti, et nad ei saanud und öösel ega päeval. Siis ühel ööl jäi köhimine järele ja nad said kohe aru, et mees on surnud. Aga paps rääkis, et nad olid nii väsinud, et ei jõudnud muud, kui lugesid tema hingele ühe issameie ja jäid magama.”
Poiss pidas vahet ja sügas nina.
„Paps rääkis edasi, et ta ärkas äkitselt selle peale, et keegi krabas tal jalgadest ja teine kätest, ja tõstsid ta üles. Tema hakkas jalgadega rapsima ja karjuma, mispeale see, kes tal kätest hoidis, röögatas ja lahti lasi, nii et ta peaga mürtsti vastu kivipõrandat kukkus. Ta ajas ennast kukalt hõõrudes istuli ja vahtis tõtt haigemaja arstiga ning nonde kahe mehega, kes olid arstiga kaasas, et surnu lahkamistuppa viia.”
Ian irvitas selle meenutuse peale laialt ja lükkas higised juuksed silmilt.
„Paps ütles, et ta polnud kindel, kumb see rohkem ehmatas, kas tema või need vennad, kes olid vale mehe võtnud. Aga doktoril paistis kahju olevat, ütles, et paps oleks palju huvitavam lõikuda olnud, kõige oma jalaköndi ja muuga.”
Jamie naeris ja sirutas õlgade lõdvestamiseks käsivarsi. Sellisena – nägu ja rind punaka saviga koos, rätt ümber pea seotud – nägi ta välja just nii vääritu, kui üks hauaröövel olema peab.
„Jajaa, ma mäletan ka seda lugu,” ütles ta. „Ian ütles pärast, et need arstid on kõik ühed tondid ega tahtnud nendega enam mingit tegemist teha.” Ta vaatas mulle laialt naeratades otsa; mina olin oma ajastus olnud arst – kirurg –, kuid siin ei jäänud sellest rohkem järele kui ravitseja, kes tunneb hästi ravimtaimi.
„Õnneks mina neid tondikesi ei karda,” ütles Jamie ja kummardus, et mulle musi anda. Ta huuled olid soojad ja maitsesid õlle järele. Nägin ta krussis rinnakarvades higitilku, ja rinnanibusid, mis paistsid hämaruses nagu tumedad õienupud. Mööda mu selgroogu pääses liikvele vabin, millel polnud miskit tegu ei külmaga ega õudse ümbrusega. Ta märkas seda ja ta pilk ristus minu omaga. Ta hingas sügavalt sisse ja korraga tajusin ma selgelt, kuidas pihik mind pitsitab ja kuidas rinnad raskelt vastu niiskusest läbiimbunud riiet vajutavad.
Jamie liigutas ennast ja kohendas püksilappi.
„Pagan,” ütles ta vaikselt. Ta lõi silmad maha ja pööras pea ära, huulil vaevumärgatav kaeblik muie.
Ma ei olnud seda oodanud, kuid taipasin kohe, millega tegu. Ootamatu kirehoog on küll veider, kuid tavaline reaktsioon surma lähedusele. Sõdurid tunnevad seda pärast lahingut maad võtnud vaikuses; samuti arstid, kes veriste kätega võitlevad nende elu eest. Võib-olla oli Iani jutus arstide tontlikkusest rohkem tõtt, kui ma arvata oskasin.
Jamie käsi puudutas mu selga ja ma võpatasin, paisates leegitsevast tunglast laiali sädemeid. Ta võttis selle mu käest ära ja näitas peanoogutusega lähedalasuvale hauakivile.
„Istu, inglismann,” ütles ta. „Nii kaua pole hea seista.” Olin laevahuku käigus murdnud oma vasaku sääreluu ja ehkki see paranes kiirelt, kippus jalg aeg-ajalt valutama.
„Küll ma saan.” Kuid hakkasin siiski kivi poole minema, riivates Jamiet möödudes. Ta kiirgas kuumust, kuid ta nahk oli puudutades jahe ja higi aurustus ta kehapinnalt. Tundsin ta lõhna.
Vaatasin teda ja nägin, kuidas sinna, kust olin teda puudutanud, tekkis kananahk. Neelatasin, püüdes silme eest kustutada äkilist nägemust, kuidas me pimedusse vaome ja keset lahtist mulda ning muljutud rohtu metsikult teineteisele andume.
Ta aitas mu kivile istuma ja ta käsi ei tahtnud mu küünarnukist hästi lahti lasta. Kivi kõrval lamas hingeldav Rollo, ilatilgad tõrvikuvalguses kilamas. Tema kaldus kollased silmad tõmbusid mind vaadates kissi.
„Ära mitte mõtlegi,” ütlesin ma ja kissitasin vastu. „Katsu sa vaid hammustada ja ma topin oma kinga sulle kurku, nii et sa lämbud.”
„Auh!” tegi Rollo võrdlemisi vaikselt. Ta pani koonu käppadele, kuid karvased kõrvad jäid kikki ja seirasid ümbrust, et kuulda vähimatki heli.
Labidas sopsatas Iani jalge ees pehmelt maasse, ta ajas ennast sirgu ja tõmbas peoga näolt higi, nii et lõuale mustuseviirud jäid. Ta hingas pahinal välja ja vaatas üles Jamie poole, andes suunurgast välja tilpneva keelega märku väsimusest.
„Noo neh, ma arvan, et see on nüüd küllalt sügav,” vastas Jamie tema sõnatule palvele noogutades. „Toon siis Gavini siia.”
Fergus kortsutas ebalevalt kulmu ja tunglavalgus tõi ta näojooned teravalt esile.
„Kas sul surnu kandmisel abi vaja ei lähe?” Tema vastumeelsus oli ilmne, aga ta oli ikkagi pakkunud oma abi. Jamie vastas kerge pilkliku muigega.
„Küll ma hakkama saan,” kostis ta. „Gavin oli väikest kasvu. Aga sa võid tulla tõrvikuga saatma.”
„Onu, ma tulen ka!” Noor Ian ronis kribinal-krabinal hauast välja, kondised õlad higist läikimas. „No lihtsalt et äkki sul on abi vaja,” lisas ta hingeldades.
„Kardad üksinda pimedasse jääda?” küsis Fergus sarkastiliselt. Mõtlesin, et see ümbrus teeb teda vist närviliseks; ehkki ta mõnikord Iani narritas, suhtus ta poisisse nagu oma nooremasse venda ja oli temaga harva kuri.
„Kardan jah,” vastas Ian lihtsalt. „Kas sa ei karda siis?”
Fergus avas suu, kulmud kõrgelt kaardu, kuid pani siis kinni tagasi ja pöördus sõna lausumata mustava väravasuu poole, kuhu oli kadunud Jamie.
„Tädi, kas see pole su meelest üks kole koht?” pomises Ian ennast hästi minu lähedale hoides rahutult, kui me Ferguse võbeleva tõrviku järel hauakivide vahelt läbi kõndisime. „Mulle tuleb ikka see lugu meelde, mis onu Jamie rääkis. Ja kui nüüd mõelda, et Gavin on surnud, siis viimati see külmking … see tähendab, mis sa arvad, kas see võib … talle äkki järele tulla?” Oli kuulda, et küsimus lõppes neelatusega, ja ma tundsin, kuidas mu selgroogu puudutaks ristluude juurest justkui mingi jääkülm sõrm.
„Ei,” ütlesin ma natuke liiga kõvasti. Haarasin Iani käsivarrest ja seda mitte niivõrd tasakaalu hoidmiseks kui kindlustundest, mida tema puudutamine pakkus. „Kindlasti mitte.”
Iani nahk oli aurustuvast higist niiske ja jahe, aga tema sitked lihased mu käe all mõjusid rahustavalt. Tema vaevunähtav kohalolek meenutas natuke Jamiet; ta oli umbes sama pikk kui onu ja peaaegu sama tugev, mis sest et eelküpsena veel kõhn ning vibalik.
Jõudsime taevast tänades ahtakesse valgussõõri, mille heitis Ferguse tõrvik. Võbelev leek saatis valgust läbi vankrirataste, joonistades tolmusele maapinnale ämblikuvõrku meenutava kirja. Teel oli sama palav kui kirikaias, aga siin, lämmatavate puude alt väljas, olnuks õhk nagu vabam ja kergem hingata.
Minu suureks üllatuseks oli Duncan veel ärkvel ja kükitas, saba sorgus, pukis nagu unine öökull, pea kühmus õlgade vahel. Ta ümises omaette laulda, kuid meid nähes vaikis. Pikk ootamine oli teda nähtavasti pisut kainestanud; ta ronis päris kindlate liigutustega pukist alla ja tuli vankri tagumise otsa juurde Jamiele appi.
Surusin alla haigutuse. Oleksin hea meelega näinud, et see kurblik kohustus on ükskord täidetud ja me oleme teel ööbimispaika, isegi kui pole oodata paremat sängi kui hunnik kuivanud lehti.
‘‘Ifrinn an Diabhuil! A Dhia, thoir cobhair!’’8
‘‘Sacrée Vierge!’’9
Tõstsin kiirelt pea. Kõik karjusid, ehmunud hobused hirnusid ja rapsisid ägedalt oma kammitsaid, pannes vankri hüplema ning kõikuma nagu purjus sitika.
„Auh!” tegi Rollo mu kõrval.
„Issand!”