Ma ei märganud, et keegi oleks meid eriliselt silmitsenud, ehkki vargsi võis seda teha kes tahes; trahter oli täis alkoholist läbi imbunud inimeseloomi ja jutukära küllalt vali, et matta enda alla kõik peale lähima naabri sõnade.
„Ükskõik kes, inglismann,” kostis Jamie. Ta heitis mulle kõrvalpilgu ja muigas. „Äran’d nii ähmi mine, eks? Pole siin mingit ohtu. Siin mitte.”
„Veel mitte,” lausus Innes. Ta nõjatus ettepoole, et endale uus kannutäis õlut valada. „Mac Dubh hüüdis poomise ajal Gavinit, eks? Ja keegi kindlasti jättis meelde – ahaa, see väike vennike seal on Mac Dubh,” lisas ta kuivalt.
„Ja need farmerid, kes meiega koos Georgiast tulid, on oma kauba nüüdseks maha müünud ja lustivad mõnes sellises kohas nagu see,” lisas Jamie, olles pealtnäha süvenenud oma õllekannu mustri uurimisse. „Nad on kõik ausad mehed – aga nad räägivad, inglismann. Hea lugu ju? Inimestest, kelle orkaan kaldale ajas? Ja millised on võimalused, et mõni neist teab, mis meil kaasas on?”
„Aa, saan aru,” pomisesin ma ja saingi. Olime näidanud avalikkuse ees välja oma seotust kriminaalkurjategijaga ega saanud seetõttu enam esineda tähtsusetute ränduritena. Kui ostja leidmine peaks aega võtma, oli tõenäoline, et meid varitseb oht langeda südametunnistuseta isikute röövkallaletungi ohvriks, või siis hakkavad Inglise võimud meid uurima. Kumbki väljavaade ei olnud meelitav.
Jamie tõstis kannu, võttis mehise sõõmu ja pani kannu ohates lauale tagasi.
„Ei. Ma mõtlen, et pole vist tark linnas passida. Me laseme Gavini ausalt maha matta ja siis otsime kuskil linna taga metsas ohutu ööbimispaiga. Homme otsustame, kas minna või jääda.”
Mõte veeta veel mitu ööd metsas – on seal siis skunkse või mitte – polnud just ahvatlev. Ma polnud kaheksa päeva kleiti seljast saanud, piirdudes oma anatoomia väljaulatuvate osade loputamisega, kui juhtusime mõne oja läheduses peatuma.
Olin nii oodanud päris voodit, isegi kui see on kirpe täis, ja võimalust kraapida ihult nädalase reisi mustus. Aga Jamie jutus oli iva. Ohkasin ja silmitsesin kaeblikul pilgul oma varrukaserva, mis oli kauasest kandmisest hall ja määrdunud.
Sel hetkel paiskus kõrtsiuks valla, äratades mind mu mõtisklustest, ja rahvarohkesse kõrtsituppa marssis sisse neli punakuuelist sõdurit. Nad olid täies mundris, musketid käes ja täägid otsas, ning päris ilmselt ei tulnud nad mitte õlut jooma ega täringut mängima.
Kaks sõdurit tegid toale kiiresti ringi peale, vaadates ka laudade alla, kolmas kadus kööki. Neljas jäi uksele valvesse ja pilgutas kõrtsilisi vaadates oma heledaid silmi. Ta pilk jõudis meieni, peatus hetkeks juurdlevalt, kuid libises siis midagi otsides edasi.
Jamie oli väliselt rahulik ja rüüpas hajameelsel moel õlut, kuid ma nägin kuidas ta süles lebav käsi aeglaselt rusikasse tõmbus. Duncan, kes ei olnud tunnete varjamises nii tugev, lasi näoilme peitmiseks pea alla. Kumbki neist ei saanud punakuue juuresolekul ennast vabalt tunda, ja seda põhjusega.
Kõrtsilised ei lasknud ennast sõdurite juuresolekust eriti segada. Väike laulumeeste seltskond korstnanurgas jätkas lõputu „Täitke kõik klaasid” jorisemist, perenaise ja paari kunde vahel puhkes käre vaidlus.
Sõdur tuli köögist tagasi ja oli näha, et ta ei leidnud sealt midagi. Ta marssis kolde ees täringuid mängivate meeste vahelt jõhkralt läbi ja ühines ukse juures kaaslastega. Parajasti kui nad lahkusid, lipsas sisse Ferguse õbluke kuju, surudes end uksepiida vastu, et õõtsuvate õlgade ja musketikabadega mitte pihta saada.
Nägin, kuidas ühe sõduri pilk püüdis kinni metalliläike ja jäi huviga pidama raudkonksul, mis oli Fergusel vasaku käe asemel. Ta vaatas Fergusele teravalt otsa, kuid viskas siis püssi õlale ja tõttas seltsimeestele järele.
Fergus trügis läbi rahvamassi ja maandus Iani kõrval pingil. Paistis, et ta on ärritunud.
„Kuradi vereimeja, kuradi salaud,”3 ütles ta ilma sissejuhatuseta.
Jamie kergitas kulmu.
„Preester,” täpsustas Fergus. Ta võttis kruusi, mille Ian talle ette lükkas, ja kummutas selle kiitsaka kõri lõnksudes tühjaks. Pani kruusi lauale, hingas pahinal välja ja jäi silmi pilgutades istuma, paistes nüüd juba märksa rõõmsam välja. Siis ta ohkas ja pühkis suu kuivaks.
„Ta nõuab kümme šillingit, et mees kirikaeda matta. Anglikaani kirikaeda muidugi, katoliku kirikuid siin ei ole. Närune liiakasuvõtja selline! Teab hästi, et meil pole valikut. Surnukeha peab selle ilmaga vaevalt õhtuni vastu.” Ta torkas sõrme higist märja puuvillase kaelasideme vahele, tõmbas selle ära ja põrutas paar korda rusikaga lauale, et kutsuda kohale kõrtsitüdruk, kes klientiderohkuse käes hullunult ringi jooksis.
„Ütlesin sellele haisvale seale, et sa veel mõtled, kas maksta või mitte. Lõpuks võime me ta ka lihtsalt metsa matta. Ehkki selleks tuleks labidas osta,” lisas ta kulmu kibrutades. „Need ahned linlased teavad, et me oleme võõrad; nad nöörivad meilt viimase kui veeringu, kui aga saavad.”
See viimane veering oli tõele neetult lähedal. Mul oli veel piisavalt, et maksta kinni meie söömaaeg kõrtsis ja osta teele toitu kaasa; võibolla ka selleks, et paar ööd võõrastemajas veeta. Kuid see oli kõik. Nägin, kuidas Jamie pilk mööda kõrtsituba ringi vilas, kaaludes võimalusi teenida veidi raha täringu- või kaardimänguga.
Kõige paremini oleksid mängupartnereiks sobinud sõdurid ja meremehed, kuid neid oli siin vähe – vägagi tõenäoliselt tegeles enamik garnisonist endiselt põgeniku otsimisega. Ühes nurgas oli mingi napsutav seltskond õige lustakaks muutunud; kaks tükki laulsid või vähemalt üritasid seda ja nende ponnistused tegid ülejäänutele hirmsasti nalja. Jamie vaatas neid, noogutas peaaegu märkamatult ja pöördus uuesti Ferguse poole.
„Mis sa seniks Gaviniga tegid?” küsis ta. Fergus kehitas üht õlga.
„Panin vankrile. Vahetasin ta seljariided surilina eest kaltsukauplejale ja too oli nõus, et kauba juurde käib ka surnu pesemine.” Ta naeratas Jamiele põgusalt. „Ärge muretsege, milord, kõik on asuuris. Vähemalt siiani,” lisas ta ja tõstis uue kannutäie huulile.
„Vaene Gavin,” ütles Duncan Innes ja tõstis langenud relvavenna mälestuseks kruusi.
„Slàinte,”4 vastas Jamie ja kergitas vastuseks ka enda kruusi. Asetas selle siis lauale ja ohkas.
„Talle ei meeldiks, et teda metsa maetakse,” ütles ta.
„Miks mitte?” küsisin uudishimulikult. „Ma ei usu, et temal sellest enam sooja ega külma on.”
„Oi ei, proua Claire, seda me küll teha ei või,” ütles Duncan kaastundlikult pead raputades. Duncan oli tavaliselt väga vaoshoitud ja tema varjamatu tundelisus üllatas mind.
„Ta kartis pimedust,” ütles Jamie vaikselt. Jäin talle otsa vahtima ja ta muigas poole suuga. „Ma olen Gavin Hayesi kõrval elanud peaaegu sama kaua aega kui sinu kõrval, inglismann – ja palju kitsamates oludes. Ma tundsin teda põhjalikult.”
„No neh, ta kartis üksinda pimedasse jääda,” pistis Duncan vahele. „Ta kartis pööraselt tannagach’e – vaime, noh.”
Tema piklikul endassetõmbunud näol hõljus kurbus ja ma teadsin, et nüüd näeb ta vaimusilmas vangikongi, kus ta koos Jamie, Gavin Hayesi ja veel neljakümne mehega veetis kolm pikka aastat. „Mäletad, Mac Dubh, kuda ta meile üks öösi rääkis tollest tannasq’ist?”
„Mäletan, Duncan, aga parema meelega ei mäletaks.” Jamie võdistas ennast kuumast hoolimata. „Ma olin pärast seda tema juttu pool ööd üleval.”
„Mis jutt see oli, onu?” küsis Ian oma õllekannu kohale kummardudes, silmad pärani. Ta põsed punetasid ja leemendasid ning krae oli higist käkras.
Jamie sügas lõuga ja mõtles järele.
„Aa. Noh, see oli