vaid sellele, kui hüljatuna end tundsin.
„Mu kallis vend prints Ahren Schreave abiellus Prantsusmaa printsessi Camille de Sauveterre’ga. Kuigi nende pulmade ajastus tuli teatava üllatusena, ei vähenda see vähimalgi määral meie rõõmu noorpaari üle. Loodetavasti ühinete minuga, kui soovin neile mõlemale õnnelikku ühist eluteed.”
Tegin pausi. Saad hakkama, Eadlyn.
„Nüüd kurvematest asjadest. Eile õhtul tabas minu ema America Schreave’i, Illéa kuningannat väga ränk südamerabandus.”
Peatusin. Sõnad oleksid justkui tammina mu kurku kogunenud ja muutsid kõnelemise aina raskemaks.
„Ta on kriitilises seisundis ja arstide pideva järelevalve all. Palun palv…”
Surusin käe suule. Pisarad ähvardasid võimust võtta. Hakkasin riigitelevisioonis enesevalitsust kaotama ja nõrgana näimine oli viimane asi, mida tarvis. Arvestades veel asjaolu, mida Ahren mu maine kohta rahva seas rääkis.
Vaatasin maha. Ema vajas mind. Isa vajas mind. Võib-olla, õige pisut, vajas mind isegi riik. Ma ei saanud neile pettumust valmistada. Tupsutasin pisarad silmist ja jätkasin.
„Palun palvetage kuninganna kiire paranemise eest, kuna me kõik jumaldame teda ja loodame endiselt ta juhtimisele.”
Hingasin. See oli ainuke viis ühest hetkest teise jõuda. Hinga sisse, hinga välja.
„Ema pidas Valikust väga lugu. Nagu te kõik teate, sai just sellest alguse mu vanemate pikk ja õnnelik abielu. Seetõttu otsustasin austada tema sügavaimat soovi ja jätkata omaenda Valikuga.
Viimase ööpäeva jooksul meie perele osaks saanud pingete tõttu on arukas kärpida kosilaste arvu vaid Eliidini. Isa kitsendas omal ajal valiku leevendavate asjaolude tõttu kümne asemel kuuele ja mina tegin sama. Valikusse on palutud jääma järgmised kuus härrasmeest: söör Gunner Croft, söör Kile Woodwork, söör Ean Cabel, söör Hale Garner, söör Fox Wesley ja söör Henri Jaakoppi.”
Nimed mõjusid kummaliselt lohutavalt. Justkui suudaksin isegi kaugelt tunnetada, kui uhked nad selle hetke üle olid. Ja selle kuma jõudis ka minuni.
Olin peaaegu lõpule jõudnud. Nad teadsid, et Ahren on läinud, ema võib surra ja Valik jätkub. Nüüd oli aeg uudise käes, mille edastamine mind kohutas. Tänu Ahreni kirjale mõistsin täpselt, mida mu rahvas minust arvab. Missuguse vastukaja ma saan?
„Kuna ema on sedavõrd hapras seisundis, otsustas mu isa, kuningas Maxon Schreave tema kõrvale jääda.” No nii. „Seetõttu nimetas ta mu asevalitsejaks ajani, mil suudab taas kohustusi täitma asuda. Kuni edasiste teadaanneteni langetan kõiki riiki puudutavaid otsuseid mina. Võtan selle rolli vastu raske südamega, kuid mulle teeb suurt rõõmu tuua vanematele mingitki rahu.
Hoiame teid sündmuste käiguga pidevalt kursis. Tänan vaatamast ja kuulamast. Head päeva.”
Kaamerad jäid seisma. Astusin lavalt maha ja istusin ühele toolidest, mis tavaliselt reserveeriti mu perele. Tundsin iiveldust. Kui saaksin seda endale lubada, istuksin seal tunde ja püüaks end koguda, aga liiga palju oli tarvis teha. Esmatähtis on taas kontrollida, kuidas vanematel läheb ja siis tuleb tööle rutata. Mingil hetkel pidin täna ka Eliidiga kohtuma.
Stuudiost väljudes jäin sammupealt seisma, sest mu teel seisis rida härraseid. Esimesena nägin Hale’i. Poisi nägu lõi särama ja käsi ulatas mulle lilleõie. „Sulle.”
Vaatasin ülejäänud rodu. Nägin, et kõigil poistel olid lilled käes, mõnel veel juured varre küljes ripnemas. Oskasin arvata vaid seda, et nad kuulsid teates oma nimesid, tormasid aiast läbi ja tulid siis siia.
„Te tohmanid,” ütlesin ohates. „Aitäh.”
Võtsin Hale’ilt õie vastu ja embasin teda. „Lubasin iga päev midagi, aga anna teada, kui on tarvis, et selle kahele tõstaksin, eks,” sosistas ta.
Hoidsin teda pisut kõvemini. „Aitäh.”
Ean oli järgmine ja kuigi puudutasime teineteist vaid kohtamisel lavastatud fotode tarbeks, ei suutnud ma end tagasi hoida. Embasin teda.
„Mul on tunne, et sind sunniti selleks,” pomisesin talle.
„Võtsin enda oma koridori vaasist. Ära personalile ära kaeba.”
Patsutasin poisi selga ja tema tegi sama.
„Kuningannaga saab kõik korda,” lubas ta. „Teie kõigiga saab.”
Kile oli endal okkaga näpu katki tõmmanud ja hoidis kallistades oma veritsevat kätt kohmakalt mu rõivastest kaugel. Hakkasin naerma ja see oli ideaalne.
„Naeratusteks,” sõnas Henri, kui ka tema õie enda korratusse buketti lisasin.
„Tore, tore,” vastasin ja poiss naeris seda kuuldes.
Isegi Erik tõi lille. Muigasin pisut seda vastu võttes.
„See on võilill,” märkisin talle.
Poiss kehitas õlgu. „Ma tean. Mõni näeb umbrohtu, mõni näeb lille. Vaatenurga küsimus.”
Heitsin käed ümber poisi kaela ja tundsin, kuidas ta samal ajal teiste noormeeste poole vaatas. Poiss näis end ebamugavalt tundvat, et sai sarnaselt ülejäänutega samasuguse kohtlemise osaliseks.
Gunner neelatas, suutmata suurt midagi öelda, kuid hoidis mind õrnalt, kuni edasi liikusin.
Foxi käes oli kolm õit. „Ma ei osanud valida.”
Naeratasin. „Need on kõik ilusad. Tänan.”
Foxi embus oli tugev, justkui vajanuks ta teistest enam tuge. Hoidsin temast kinni ja vaatasin tagasi oma Eliidi poole.
Ei, kogu see protsess polnud mingilgi moel loogiline. Samas mõistsin, kuidas see toimis, kuidas see ettevõtmine võis su südame kaasa haarata. Ja just sellele ma nüüd lootsingi: et kohustus ja armastus kattuksid kuidagi ning mina oleks selle kõige keskel õnnelik.
2. PEATÜKK
Ema käed olid nii pehmed, omal moel peaaegu paberjad. See tunne tõi mulle meelde, kuidas vesi lihvib siledaks kivi servad. Naeratasin mõeldes, et omal ajal oli ema ilmselt üks erakordselt kõva kivi.
„Kas sa üldse kunagi eksisid?” küsisin. „Ütlesid valesid sõnu, tegid valesid asju?”
Ootasin vastust, kuid kuulsin vaid masinate üminat ja monitori piiksumist.
„Noh, te isaga tülitsesite. Nii et mõnikord sa ilmselt ikka eksisid.”
Hoidsin ta käest kõvemini kinni, püüdes seda peos soojendada.
„Edastasin kõik teated. Nüüd teab kogu rahvas, et Ahren abiellus ja sina oled hetkel natuke… haiglane. Kärpisin poiste arvu kuuele. See on suur kärbe, aga isa sõnul pole sellest midagi ja ka tema tegi seda omal ajal. Nii et keegi ei saa pahaseks saada.” Ohkasin. „Ikkagi on mul tunne, et inimesed leiavad põhjuse, miks mu peale pahandada.”
Pilgutasin pisarad silmist kartuses, et ema tajub mu hirmu. Arstid arvasid, et Ahreni lahkumise šokk ta praeguse seisundi esile kutsuski. Kahtlesin aga, kas ka mina polnud igapäevaselt ta stressi suurendanud – nagu mürgitilgad, mis on nii tillukesed, et inimene ei saa millegi ohtliku neelamisest arugi enne, kui see ta maha murrab.
„Igal juhul lippan oma esimesele nõukogu koosolekule kohe, kui isa tagasi jõuab. Tema sõnul ei tohiks see liiga raske olla. Ausalt, minu arust oli kindral Legeril täna kõigist kõige raskem ülesanne, kui üritas isa sööma sundida. Paps puikles nii hirmsasti vastu, et sinuga siia jääda. Aga kindral ei jätnud jonni ja isa andis viimaks alla. Mul on hea meel, et ta siin on. Kindral Leger, ma mõtlen. Mul oleks nagu tagavaravanem.”
Surusin ema kätt kõvemini, kummardusin talle lähemale ja sosistasin: „Aga palun tee nii, et mul ei läheks seda tagavaravanemat vaja, eks? Vajan sind endiselt. Poisid vajavad sind endiselt. Ja isa… ta näeb välja, nagu variseks ta kokku, kui peaksid lahkuma. Kui on aeg ärgata, pead