käe rusikasse, et võbinat lõpetada. „Kõik mida ütlesin, on ikka tõsi, eks? Nad ju ei saa sundida mind sõjakuulutust allkirjastama?”
„Ei,” kinnitas kindral Leger. „Nagu tead, on nõukogus alati olnud paar liiget, kelle arvates peaksime Euroopasse koloonia looma. Ju nad nägid selles võimalust sinu piiratud kogemusi ära kasutada, kuid tegid kõik õigesti.”
„Isa ei soovi sõtta minna. Tema valitsusaja loosung on olnud rahu.”
„Täpselt.” Kindral Leger naeratas. „Ta tunneks su kindlameelsuse üle uhkust. Ma vist lähen ja räägingi talle sellest.”
„Kas mina peaks ka minema?” Soovisin ühtäkki meeleheitlikult kuulda väikest monitori, mis kuulutab – ema süda on ikka olemas, ikka võitlemas.
„Sa pead riiki juhtima. Annan sulle olukorrast võimalikult ruttu ülevaate.”
„Aitäh,” hüüdsin toast lahkuvale mehele järele.
Leedi Brice pani laual käed risti. „Tunned end paremini?”
Raputasin pead. „See amet nõuab palju tööd. Olen seda omajagu teinud ja vaadanud, kuidas isa panustab kümme korda rohkem. Aga mul pidi valmistumiseks rohkem aega olema. Praegu selle tööga alustamine sellepärast, et ema võib surra, on liig. Ja esimese viie minuti jooksul, mil kõik on minu õlul, pean langetama otsuse sõja kohta? Ma ei ole selleks valmis.”
„Olgu, tähtsamad asjad kõigepealt. Sa ei pea veel täiuslik olema. See on ajutine. Su ema paraneb, isa tuleb tagasi tööle ja sina naased õpingute juurde, trumbiks see suurepärane kogemus. Mõtle praegusest ajast kui võimalusest.”
Hingasin pikalt välja. Ajutine. Võimalus. Olgu.
„Pealegi ei ole kõik täielikult sinu õlul. Selleks sul nõunikud ongi. Tõsi, täna neist suurt abi polnud, kuid meie oleme siin. Sa ei koba täiesti pimeduses.”
Hammustasin mõtlikult huulde. „Olgu. Mida mina siis edasi teen?”
„Esmalt vii asi lõpuni ja vallanda Coddly. See näitab teistele, et võtad oma sõnu tõsiselt. Mul on temast küll pisut kahju, aga su isa hoidis teda arvatavasti ametis vaid sõnaka oponendina, kes aitas paremini probleemide erinevaid külgi näha. Usu mind, keegi ei hakka teda taga nutma,” tunnistas naine kuivalt. „Teiseks mõtle sellest ajast kui praktilisest väljaõppest omaenda valitsusajaks. Hakka end ümbritsema inimestega, keda kindlasti usaldada saad.”
Ohkasin. „Mul on tunne, et nad kõik on mu just üksi jätnud.”
Naine raputas pead. „Otsi hoolikamalt. Ilmselt leidub sul sõpru paigus, kust seda oodatagi ei oska.”
Nägin teda jälle enesele ootamatult uues valguses. Leedi Brice oli oma ametis püsinud kauem kui keegi teine. Ta teadis, missuguseid otsuseid isa tavaliselt langetaks. Ja kui mitte midagi muud, oli ta vähemalt teine naine.
Ta vaatas mulle ainiti silma ja sundis mind keskenduma. „Kes on sinuga kindlasti alati aus? Kes jääb sinu kõrvale, mitte kuningliku soo, vaid sinu enda pärast?”
Naeratasin. Teadsin raudkindlalt, kuhu kohe pärast toast lahkumist lähen.
3. PEATÜKK
„Mina?”
„Sina.”
„Oled kindel?”
Haarasin Neena õlgadest. „Ütled mulle alati tõtt, isegi kui ma seda eriti kuulda ei taha. Kannatad mind välja mu kõige hullemates tujudes ja oled liiga nutikas, et päevade kaupa mu pesu voltida.”
Tüdruk säras õnnest ja pilgutas silmist pisaraid. „Õue-daam… Mida see üldse tähendab?”
„Noh, see on segu kaaslaseks olemisest, mida sa juba niigi teed. Ja siis minu abistamisest selle töö vähemglamuursetes külgedes, nagu näiteks kohtumiste kokku leppimine ning jälgimine, et mul oleks ikka meeles midagi süüa.”
„Sellega saan ma küll hakkama,” kinnitas ta naeratades.
„Oh, oh, oh, ja…” – tõstsin käed, juhatades sisse ta uue ameti ilmselt kõige põnevamat osa, „see tähendab, et sa ei pea enam seda kostüümi kandma. Seega mine riideid vahetama.”
Neena kihistas naerda. „Ma ei tea, kas mul leidub midagi sobivat. Aga küll ma homseks midagi kokku traageldan.”
„Jama jutt. Vali lihtsalt midagi mu kapist.”
Ta jõllitas mind ammulisui. „Ma ei saa.”
„Eem, saad ja pead.” Osutasin laiadele ustele. „Pane riidesse ja tule mu juurde kabinetti. Võitleme ennast päevakaupa läbi kõigest, mis võib ees oodata.”
Tüdruk noogutas ja heitis mulle käed ümber kaela, justnagu oleksime seda juba tuhat korda teinud.
„Aitäh.”
„Aitäh sulle,” kinnitasin vastu.
„Ma ei vea sind alt.”
Vaatasin talle eemale tõmbudes otsa. „Tean. Muide, su esimeseks ülesandeks saab mulle uue teenijanna valimine.”
„Pole probleemi.”
„Suurepärane. Näeme varsti.”
Tõttasin toast välja. Tundsin end paremini teades, et mul on toetajaid. Kindral Legerist saab mu ühendus ema ja isaga. Leedi Brice’ist mu peamine nõunik ja Neena paneb töökoorma jagamisel õla alla.
Polnud veel päevagi möödunud, kuid juba mõistsin, miks ema pidas vajalikuks, et mul oleks kaaslane. Ja kavatsesin ta siiski ka leida. Vajasin lihtsalt pisut aega mõtlemiseks, kuidas seda teha.
Sammusin sel pärastlõunal murelikult edasi-tagasi ja ootasin Meeste saali ukse taga Kile’i. Kõikidest suhetest Valitutega tundus just meie oma kõige keerulisem, kuid samas lihtsaim koht, kust algust teha.
„Hei,” ütles ta mind embama tulles. Mõtlesin, kuidas oleksin valvurid kutsunud, kui ta üritanuks seda kuu aega tagasi. Ma ei suutnud naeratust varjata. „Kuidas sul läheb?”
Püsisin viivu vait. „Imelik – oled ainuke, kes seda küsib.” Astusime teineteisest eemale. „Hästi vist. Vähemalt senikaua, kui end tegevuses hoian. Kohe kui elu aeglasemaks muutub, olen täielik närvipundar. Isa on omadega läbi. Ja mind närib kohutavalt, et Ahren ei ole tagasi tulnud. Arvasin, et ema pärast teeb ta seda kohe, aga ta pole isegi helistanud. Kas ta poleks pidanud vähemalt sedagi tegema?”
Neelatasin teadmises, et krutin ennast liialt üles.
Kile võttis mul käest. „Okei, mõtleme nüüd selle läbi. Ta lendas Prantsusmaale ja abiellus üheainsa päeva sees. Tal on kindlasti kuhjade kaupa ametlikku paberimajandust ja muud kraami, mis tuleb läbi töötada. Ja on võimalik, et ta pole juhtunust kuulnudki.”
Noogutasin. „Sul on õigus. Ma tean, et hoolib. Ta jättis mulle kirja ja see oli liiga aus, et võiksin selles kahelda.”
„Näed siis. Ja eile õhtul nägi su isa välja, nagu oleks teda ennast vaja iga hetk haiglatiiba viia. Ema juures viibimine ja tema seisundi jälgimine annab talle ilmselt tunde, et olukord on kontrolli all, kuigi see pole absoluutselt nii. Su ema on kõige hullema aja üle elanud ja eluaeg võitleja olnud. Mäletad tookord, kui see suursaadik tuli?”
Muigasin. „Mõtled Paraguay-Argentina Liidu oma?”
„Just!” hüüdis poiss. „See on mul siiamaani silme ees. Mees oli kõigiga nii jäme, jõi ennast kaks päeva järjest juba lõunaks laua alla ning lõpuks krabas su ema tal kõrvust ja tiris ta eesuksest välja.”
Vangutasin pead. „Mäletan. Samuti mäletan sellele järgnenud lõputuid telefonikõnesid, et asjad presidendiga ära siluda.”
Kile ei pidanud seda pisiasja millekski. „Unusta see. Pea lihtsalt meeles, et su ema ei lase asjadel endaga niisama juhtuda. Kui miski üritab ta elu ära rikkuda, tirib ta selle kõrvu pidi uksest välja.”
Naeratasin.