Kroon. Kiera Cass

silmanurgast lähedale ilmunud kuju ja pöördusime korraga tema poole.

      „Vabandage, Teie kõrgus,” sõnas valvur kummardades, „kuid teile on külaline.”

      „Külaline?”

      Mees noogutas ega andnud rohkem sõnagagi aimu, kes see olla võiks.

      Ohkasin. „Olgu. Võtan sinuga hiljem ühendust, eks?”

      Kile pigistas hetkeks mu kätt. „Muidugi. Anna teada, kui midagi vajad.”

      Sõbra juurest lahkudes püsis mu näol naeratus teadmisest, et ta mõtles seda tõsiselt. Sügaval südames uskusin kaljukindlalt, et kõik tolles ruumis viibinud noormehed tormaksid vajadusel mu kõrvale. See oli kui päikesekiir mu muidu sünges päevas.

      Hakkasin trepist alla laskuma ja püüdsin oletada, kes mind oodata võiks. Pereliige oleks kohe minu juurde tuppa juhatatud ja kui tegu on kuberneri või mõne muu ametliku külalisega, antakse sellest eelnevalt teada. Kes oli nii oluline, et isegi tema nime ei saanud öelda?

      Esimesele korrusele laskudes nägin vastust oma küsimusele. Külalise särav naeratus surus mul suisa hinge kinni.

      Marid Illéa ei olnud aastaid jalgagi paleesse tõstnud. Viimati teda kohates oli ta kiitsakas eelteismeline poiss, kes alles lihvis kombekohases vestluses nurki siledaks. Ent ta prullakad põsed olid nüüdseks muutunud lõikavteravaks lõuajooneks. Tema vibajad jäsemed olid jõudu juurde saanud ja sobitusid just õigetes kohtades ülikonna lõikega. Lähemale sammudes vaatas mees mulle pilku pööramata otsa ja kuigi ta käed olid üleajavalt rikkaliku korvi all kinni, kummardas ning naeratas ta täiesti kammitsemata moel.

      „Teie kõrgus. Andestust, et tulen ette teatamata, kuid kohemaid su emast kuuldes tundsime vajadust midagi ette võtta. Nii et…”

      Külaline sirutas korvi minu suunas. See oli täis kingitusi. Lilled, õhukesed raamatud, lehvidega kaunistatud supipurgid. Isegi paar pagaritoodet. Viimased nägid nii head välja, et raske oli mitte alla anda kiusatusele sealt üks endale haarata.

      „Marid,” ütlesin ühtaegu nii tervitades, küsivalt kui ka manitsevalt. „Kõike arvestades on seda rohkem kui küllalt.”

      Mees kehitas õlgu. „Lahkarvamused ei tähenda veel kaastunde kadumist. Meie kuninganna on haige ja see oli vähim, mida teha saime.”

      Naeratasin ta ootamatust väljailmumisest liigutatuna. Viipasin valvurile.

      „Vii see palun haiglatiiba.”

      Mees võttis korvi ja pöörasin tähelepanu taas Maridile.

      „Su vanemad ei soovinud tulla?”

      Külaline surus käed taskusse ja manas ette grimassi. „Nad kartsid, et see külaskäik jätaks pigem poliitilise kui isikliku mulje.”

      Noogutasin. „Arusaadav. Palun ütle neile, et nad tulevikus rohkem selle pärast ei muretseks. Nad on siin endiselt teretulnud.”

      Marid ohkas. „Nemad nii ei arvanud, mitte pärast nende… lahkumist.”

      Surusin huuled kokku ja kõik meenus taas nii selgelt.

      August Illéa ja isa tegid pärast mu vanavanemate surma tihedat koostööd sooviga võimalikult kiiresti kastisüsteem lammutada. Kui August kurtis, et muudatused ei toimu piisavalt kiiresti, lõi isa jala vastu maad ja käskis oma plaani austada. Kui isa ei suutnud madalamate kastidega seotud stigmasid erilise eduga kaotada, teatas August, et peab oma ärahellitatud tagumiku paleest välja ajama ja rahva sekka minema. Isa on alati kannatlik mees ja niipalju kui ma Augustit mäletasin, oli tema alati rahutu. Kõige lõpuks toimus suur tüli. August ja Georgia pakkisid kokku oma asjad ning pelgliku poja ning lahkusid kui haavunud ja vihane tuulispask.

      Pärast seda kuulsin Maridi häält paar korda raadios poliitilisi kommentaare või ärialast nõu andmas. Nüüd tundus veider seda häält kokku panna huulte liikumisega ja näha teda nii vabalt naeratamas, kui minu mälestustes ta enamjaolt omaette kössitas.

      „Ausalt, ma ei saa aru, miks meie isad viimasel ajal ei suhtle. Oled kindlasti märganud kastijärgseid diskrimineerimisprobleeme, mida oleme püüdnud maha suruda. Arvasin, et üks neist murdub ja otsib teise üles. See ei ole enam uhkuse küsimus.”

      Marid sirutas käsivarre välja. „Ehk võiksime jalutada ja rääkida?”

      Võtsin selle vastu ja hakkasime mööda saali edasi sam-muma.

      „Niisiis, Teie kõrgus…”

      „Palun, Marid. Eadlyn. Tunned mind ajast, mil ma polnud sündinudki.”

      Noormees naeratas kavalalt. „Tõsi, mis tõsi. Sellest hoolimata oled praegu valitseja. Tundub kuidagi väär sinu poole ebakohaselt pöörduda.”

      „Ja kuidas ma peaks sind kutsuma?”

      „Ei muuks kui ustavaks alamaks. Soovin sel pingelisel ajal pakkuda igasugust abi. Tean, et kastide laialisaatmine ei toimunud nii puhtalt kui te kõik lootsite, isegi mitte alguses. Olen aastaid avalikkuse arvamust kuulanud. Rahvas on oma seisukohad väga selgeks teinud ja kui mu kommentaaridest võiks kasu olla, anna palun teada.”