kirstus oli aga keha mässitud püha Franciscuse kombel nööriga kokkutõmmatud pruuni karedasse kapuutsiga rüüsse.”) Varahommikuselt kirka taeva ja mere taustal on raske vubisevaid tõrvikuid, välguvalget kanalit, rüüsid laperdama panevat tuult ning pikkades paatides teele asuvaid uhketes rõivastes aukandjaid ette kujutada. Kes mäletab Catherine’i? Tizian ja Bellini maalisid teda; Bembo kirjutas kuninganna õukondlaste lõbustamiseks armastusefilosoofilise teose. Ainsal temast maalitud portreel on Catherine silmad sünged, kuid ilusad, neis pulbitseb elu; need on rohkelt ülistatud naise silmad, kes on palju reisinud ja armastanud. Naise silmad, kes polnud küllalt kitsarinnaline ega egoistlik, et poliitikas võitjaks tulla. Tõelise naise, mitte viirastuse silmad.
Seejärel hakkasid mõtted keerlema teise reliikvia ümber, milleks oli kusagil Giovanni e Paolo krüptis kõdunev vahvalt sõjamehelt Bragadinilt2 nülitud ning õlgi täis topitud nahk. Famagusta kaitsmine tähtsa Türgi kindrali Mustafa vägede eest kuulub Euroopa sõjaajaloo suurimate saavutuste hulka. Kui armetult väike kaitsjate vägi oli sunnitud alustama viimaks läbirääkimisi, tagasid nad endale turvalise pääsu Kreetale. Mustafa aga murdis oma sõna ning võttis Bragadini kinni, ning valas tema ja ta kaptenite peale välja kogu usufanaatikutele omase raevu. Bragadini nina ja kõrvad lõigati ära, tema keha nüliti; siis pandi sõjamees istuma ripptooli, kroon jalgade ees, ning vinnati galeeri kohale kõigile vaatamiseks üles. Viimaks lohistati Bragadin linna peaväljakule ning hakati trummide põrina saatel piinama. Bragadini „õilis hing talus neid piinasid väärikalt, kannatlikult ja vankumatus usus… ning kui teras lõikas viimaks läbi ta kõhu, läks hing oma lunastaja juurde. Bragadini nahk topiti õlgi täis ja kanti ümber linna: seejärel kinnitati galioti raa külge ning sõidutati rõõmuhõisete saatel piki rannikut Süüriasse.”
Kõik selle pani ustav Calepio sõna-sõnalt kirja – neid ridu lugedes on aga keeruline rahulikuks jääda. Veneetsia vajub tasapisi küngaste taha.
Päikeseloojangul haihtus hall hävitaja, mis oli meiega tummalt terve pärastlõuna peitust mänginud, järsku rohetavasse läänekaarde. Läksime reelingu äärest ohkega ära ning märkasime, et tasapisi vajub päev samasuguse harjumuspäraga pimedusse nagu laevakorstnast tõusvad aurupahvakud. Õhtuga saabus ka üksindus ning aeg hakkas venima – kaks kaaslast, kelleta ei saa läbi ükski teekond.
Nüüd oli aeg kas või kaudsete vahenditega luua side ülejäänud maailmaga, kirjutada kirju, sorteerida dokumente, kraamida pagasit. Laevatekil oli veel soe ning hakkasin salongist hoovava valguse paistel lugema proua Lewise raamatut, kes võttis 1893. aastal ette samasuguse reisi, millest valmis reisikiri „Ühe daami muljed Küproselt” („A Lady’s Impressions of Cyprus”), kus ta kirjeldas vaimukalt ning suure tähelepanelikkusega elu saarel sel ajal, mil Briti valitsus oli seal kestnud kõigest paar aastat. Proua Lewis jõudis Küprosele veidi pärast Rimbaud’ viimast visiiti. Prantsuse luuletaja oli endale omase kirega käinud otsimas ekstreemsusi ning leidis need Larnaca kivimurru päikeselõõsas küpsedes, Tróodose mägedes äärepealt ära külmudes ning koos paari muula ja töömeestesalgaga kubernerile suvemaja ehitades. Mida ta Küprosest arvas? Selle kohta ajalugu vaikib. Küpros oli lihtsalt koht, kus brittide võimu all leidus vaid mõni hästi tasustatud töökoht. Rimbaud’ kahe lühikese visiidi tõenditena jäi vaid vingumine palavuse ja külma üle – see on kõik.
Samal ajal pidas üks nooremleitnant saarel kaitseministeeriumiga kurnavat võitlust, mille tulemusel valmis esimene täpne Küprose atlas. Need sarvetaolised vuntsid ning karmid, ehkki häbelikud silmad kuulusid mehele, kellest hiljem sai terve põlvkonna jaoks rahvusvaheline sümbol – Kitchener! Tegelikult ristusid luuletaja ja sõjaväelase teed mitu korda. Saared ongi sellised kohad, kus erinevad elusaatused kohtuvad ning omavahel põimuvad. Luuletaja, kes kannab ühes ähkivate muuladega maja tarbeks ülesmäge ehitusmaterjale, ja Kitchener välilaagris koos kahe adjutandiga kusagil oliivipuude vahele püstitatud kulunud telgis keset teodoliitide, markerite ja laudade segapundart. Neil pole midagi ühist peale saatuse, mis nad kokku viis.
Samas oli mõlemal üks vaevumärgatav sarnasus. Meeste käekirjades ilmnes erakordne tahtejõud, millega nad oma tavapärasest tundlikumat loomust vaos hoidsid. Kitcheneri oma oli jõulisem ning vähem tundlik –, kuid ta oli ka armeesse põgenenud, peitnud end korporatiivsete traditsioonide ning vuntside taha ning valinud eriala, mis on sama nõudlik nagu vaimuliku oma. Kitchener leidis sellest jõudu, millest Rimbaud keeldus. Prantsuse luuletaja oli teisel moel vapper, Rimbaud põgenes nimelt taevase koera eest.
Nägin Küprosel palju selliseid ajahõlma vajunud minevikuvarje, mis kujundasid Küprose palet. Väepealikud Hārūn-ar-Rashid, Aleksander Suur, Richard Lõvisüda, naised Catherine Cornaro ja Helena Palaiologina… omavahel põimuvad saatused kujundasid Vahemere idaosas ühe väikese saare ajalugu, andsid sellele tähtsuse ja sügavuse.
Vallutajad kurnasid ja kulutasid saart, kuhjasid monumendi monumendi otsa. Monarhide ning impeeriumide vaidlused määrisid Küprose verega, muutsid ja täiendasid siinset maastikku mošeede, katedraalide ja kindlustega. Aja jooksul oli Küpros olnud ikka ja jälle kohaks, kus põrkusid kokku eri kultuurid ning omavahel kohtusid surmavas embuses aarialased, semiidid, kristlased ja moslemid. Püha Paulus sai paphoslastelt nüpeldada. Antonius kinkis aga saare Kleopatrale. Aphrodite…
Proua Lewise raamatu leidsin Triestest segipööratud raamatupoest. Pommiplahvatuse järel tekkis segadus ning parasjagu kiirustasin haiglast tagasi oma hotelli. Purustatud puuviljalettide, putkade ning purunenud akendega poetänav illustreerib täiuslikult minu hingeseisundit. Laev läks teele keskööl. „Ühe daami muljed Küproselt” vaatas mulle otsa puuviljade, raamatute ning kasutatud vinüülplaatide segapudrust. Ümberringi polnud mitte kedagi, kuigi kuulsin, kuidas rahvamass mürinal sadama poole tormab. Siinsamas lähedal tiirutasid sõjaväepatrullid. Vein voolas kahetsusväärselt rentslis ning määris musta asfaldi nagu verega. Kogu mänguasjapoe sisu oli tänavale paisatud ning tõi meelde karnevali. Jäin süüdlaslikult seisma, kartes, et saan röövimise eest trahvi, peaks vaid politsei kohale jõudma, ning korjasin proua Lewise raamatu üles. Tumeroheline taimornamendiga kaunistatud kaas tõotas viktoriaanlikku reisikirja, mis tutvustaks mulle Küprost kuningliku Briti kolooniana kõige sobivamal moel. See polnud siiski kõik. Raamat oli kui märk.
Sellisest kohast ning sellisel ajal üleskorjatud raamat pidi olema midagi rohkemat kui mõne tundliku guvernandi segane jutt. Piilusin sisse ning veendusin selles jalamaid. Esimese klassi pilet Londonist Smürnasse maksis proua Lewise väitel 1893. aastal täpselt 17 naela, 2 šillingit ja 3 penni. Pikemalt viivitamata libistasin raamatu taskusse, kus oli ka minu pass ja 47 naela maksev pilet Triestest Limassoli. Seal pidi raamat ootama oma õiget aega, kuni mul on mahti seda lugeda.
Kõrvaltänavast kihutas välja patrull ning ma pidasin targemaks teha oma saagiga sääred. Raamat pakkus mulle läbi uduste ja inimtühjade tänavate kiirustades absurdsel kombel tuge – nagu oleksin end mõne usaldusväärse teejuhi hoolde usaldanud. Vaist ei vedanud mind alt. Proua Lewis lõi Küprosest võrratu pildi, millega võrdlesin oma kogemusi ning muljeid.
Koidikul heitsime oma mornil ning ilmetul retkel ankrusse, linnas, mille kõle siluett meenutas kusagil Andides tinakaevanduse ümber kerkinud küla. Räpase ranna veerel seisis armetu kobar lipitud-lapitud kauba- ja tolliladusid. Siin-seal tasasel rannaprügisel soolavälju meenutaval kaldal (ma ei eksinud: Limassol asub madala järve ääres), tabas silm üksikut villat või lilleaeda. Kuid isegi sel varasel tunnil kerkis päikesevalguses tihe vine, samas kui tillukese sadama niiske õhk puhus meile üle rahuliku mere vastu.
Väikese paadiga jõudsime rannale, kus meilt küsiti kummalisel kombel tasu pakikandmisteenuse eest, mida meil vaja ei läinud. Igerikus tollihoones aeti asju täitsa asjalikult – kuid Levanti sadamatele nii tüüpilise kõrvulukustava möirgamise, žestikuleerimise, kauplemise ja vandumise asemel valitses arusaamatul moel hauavaikus. Ametnikud töötasid kui kuutõbised. Üllataval kombel suutsid nad end aga piisavalt koguda, et küsimustele vastata. Rääkisin kreeka, mulle vastati aga inglise keeles. Jätkasin jonni ning taaskord pöörduti minu poole inglise keeles. Alles tüki aja pärast sain aru, miks. Ma ei seisnud mitte türklase ees, nagu esialgu arvasin, kes kas ei osanud kreeka keelt või ei laskuks nii madalale, et