kas selline sisemine tõrge oma keele suhtes valitses ka türgi ametnike seas.
Tollihoone ees ootas hulk kalli välimusega taksosid, mida juhtisid mind sõbralike häältega kutsuvad noored küproslased. Ei saaks aga öelda, et üldine atmosfäär oleks olnud elav. Meie kohal rippus laialivalguv ning hingetu letargia. Hakkasin juba arvama, et lõputud okupatsioonid olid viimsedki riismed kreeka vaimust välja juurida jõudnud, kuni nägin majaseina najal küljeli vajunud tagumiste ratasteta bussi ning see vaatepilt pakkus mulle kergendust. Siin oli täpselt nagu kodus. Kolm mutikest kiskusid konduktorit; juht esitas taaskord seda hirmnaljakat ja segadusse ajavat näitemängu, mis hullutas reisijaid üle kogu Levanti; külahull pumpas rehvi; maja, mille najal buss seisis, omanikud kõõlusid nördinult oma külalistetoa aknal, pistsid pea bussi ning olid iiveldamiseni ajavalt ropu suuga. Samal ajal istus häältesuminast pisut kõrgemal, ähvardavalt längus bussikatusel kõvera näo ja mütsilätuga isik ning paistis, et ta saeb bussi halastamatult pooleks, alustades sealt ülevalt. Oli see mingisugune kättemaks või siiras püüe kaasa aidata? Ma ei saa seda mitte kunagi teada.
Rahvasumma serval seisis sünge näoga preester ning pomises endamisi: „Po-Po-Po-Po”, õrnalt, kaastundlikult. Tema leebest olekust võis järeldada, et tal pole plaanis selle bussiga sõita. Preester oli lihtsalt kõrvalseisja, kes uurib enda ümber kulgevat tragikoomilist elu. Aeg-ajalt kohendas ta kaelas rippuvat tumedat karvakrunni ja pomises: „Po-Po-Po-Po,” nagu oleks draamas toimunud mingisugune areng või nagu jõuaksid majaelanikud oma solvangutes uuele vaimukõrgusele.
„Kas te teate, kui palju maksab siit pilet Kyreniasse?” küsisin temalt kreeka keeles ning seepeale vaatasid mulle otsa kaks silmanähtavalt üllatunud pruuni silma. „Te olete inglane,” ütles ta pärast mõttepausi. „Jah.” Näis, et preester on rabatud. „Aga te räägite kreeka keelt.” Olin nõus; see üllatas teda veelgi rohkem. Ta kooldus vibunöörina tahapoole ning naeratas lugupidamisest nii kirkalt, mis ajas mindki hämmingusse.
Järgnesid viisakad küsimused ja mulle pakkus suurt rõõmu, et suutsin endiselt, pärast nelja aastat talutava kergusega kreeka keeles juttu ajada. Minu vestluspartner rõõmustas selle üle isegi rohkem. Ta vedas mind kohvikusse ning ostis mulle kanget punast veini. Preester läks öösel teele Inglismaale ning tundis, et vastutab selle imetabase inglase eest, kes rääkis veidrat, kuid täiesti arusaadavat kreeka keelt…Enne laialiminekut võttis ta taskust välja tüki pruuni paberit, silus seda kohmetu käega ning kirjutas oma vennale Nikosias kirja, kes võiks, nagu ta väitis, minu eest hoolitseda, kuni ta ise tagasi tuleb. „Sulle hakkab Küprosel meeldima,” kordas ta.
Lõpuks viis preester mind taksorivi juurde ja kutsus oma nõo, ülbe näoga noore mehe, mulle autojuhiks, kes mind Kyreniasse viib. Jätsime ülevoolavalt emotsionaalselt teineteisega hüvasti ning ta lehvitas peatänaval vihmavarjuga, kuni keerasime ümber nurga. Isa Basileios.
Nõbu oli teisest puust; temast õhkus loidust ning ülbust, mis tekitasid isu anda talle obadus. Minu viisakatele pöördumistele vastas noormees uratustega, mind aeg-ajalt salakavalalt peeglist põrnitsedes. Kõige hullem oli aga tema sõiduoskus. Tahtmatult osutas ta mulle aga teene sellega, et tal sai kütus otsa kohas, kus tee pöörab mere äärest sisemaale ning hakkab küngaste vahel looklema. Noormehel oli pagasiruumis varukanister kaasas ning paanikaks polnud põhjust; tulin pausi ajal autost välja, et süüdata sigaret, ning avastasin, et olime peatunud täpselt selle järsaku all, kus asuvad iidse Amathuse varemed. (Proua Lewis sõi seal ürt-allikkerssiga võileiba ning mõtiskles paiga iidse ajaloo üle.)
„Mis koht see on?” pärisin autojuhilt ning oma jämedat ning inetut pead vaevu pöörata suvatsedes kõlas apaatne, ülbe vastus: „Amathus.”. Jätsin ta ebamääraselt vilet laskma ning ronisin järsakust pisut üles templi poole. Akropoli ase on valitud imetlusväärse osavusega, see seisab täpselt seal, kus tee pöördub sisemaalt mere äärde. Nii preestrid kui ka sõdurid oleksid rahul. Kõrgeimalt tipult jookseb silm piki rannikurohelust, mis on viinapuuaedadesse peibutatud, ning kaob Kasside neeme ning Curiumi suunas. Siin-seal kerkivad jaanikaunapuude laiad karedad võrad – mulle võõras vaatepilt. Panin tähele, et mõned puud on istutatud odra- või maisipõldude keskele. Tõenäoliselt pakkusid nad halastamatu augustileitsaku eest varju kariloomadele. Jaanikaunapuu puit on veidralt punane; kui murda oksi, jäävad puule inimlihakarva haavad.
Autojuht istus trööstitult teepervel, kogu tema olek oli aga muutunud. Ma ei saanud aru, miks ta nii lõbusas tujus on, kuni märkasin, et noormees oli tagaistmel olevast ajalehepakist avastanud minu väikese kogumiku kreeka rahvalaule, mille olin sinna jätnud. Meeleolumuutus oli küllalt tähelepanuväärne. Ootamatult sai temast hea hariduse ning mitte väga ilmetu välimusega noor mees, kes oli täis imetlusväärset viisakust. Vajadusel oli ta valmis jääma sinna terveks ööks. Kas ma tahaksin varemeid põhjalikumalt uurida? Seal oli palju, mida tundma õppida. Tõesti, just siinsamas randus Richard Lõvisüda. (Ta eksis.) „Vend rääkis seda mulle, ta töötab muuseumis,” kinnitas ta. „Mis puutub Amathusesse, siis just seal üleval elas Pygmalion…” Noormees küünitas veel kord pagasiruumi, tõmbas välja pudeli ouzot ning pika kollase vooliku, selgus, et see on kuivatatud kaheksajala kombits. Istusime kerge kevadpäikese all teepervele maha ning jagasime joogikannu ja mezet, samal ajal rääkis ta mulle mitte ainult kõike, mida Amathuse kohta teadis, vaid jutustas äärmise põhjalikkusega ka enda ning oma pere lugu; see kõik polekski olnud nii kurnav, kui oleksin plaaninud romaani kirjutada. Ainus intrigeeriv koht oli see, kui taaskord kerkis esile tema südamepuudulikkuse all kannatav tädi, kes jutu järgi elas Tróodose mäestikus; suurepärane ouzo ning noormehe lahkus aga muutsid reisi – ärritus lahtus ning vaatasin teda värske pilguga.
Sõitsime nüüd tasapisi sisemaa poole piki maanteed, mis tegi läbi viinapuudemaa järske käänakuid, mööda tillukestest helepalgelistest küladest, mis olid loosungeid ENOSIS JA AINULT ENOSIS4 täis pikitud. Tundsin, et oma võõrustaja rahvuslikke tundeid on liiga vara proovile panna ning hoidusin seepärast seda igalt poolt vastu vaatavat ilu kommenteerimast. Aeg-ajalt kohtasime veoautosid või väikseid sedaane ja polnud ühtegi, mida minu autojuht poleks tervitanud. Ta laskis akna alla ning hüüdis tervitusi üle meievahelise maa, et tagasi istuda ning selgitada: „See oli Petro, üks sõber.” – „See oli minu tädi nõbu.”– „See oli minu onu sõber.” Mulle oli see haruldaselt kasulik kreeka keele praktika. „Ta meeldiks sulle,” ei väsinud noormees iga kord kordamast, mind oma tervitustesse lisades. „Ta joob nagu loom. Milline joodik!” Möödusime napsisõprade rivist, väikeste lonksudega ouzo pudelit lõpetades ning juttu ajades nagu vanad sõbrad. „Paistab, et sa tunned kõiki,” ütlesin hindavalt ning ta nõustus minu komplimendiga ennastsalgava naeratusega. „Küpros on väike saar. Ma arvan, et mul on kõigis kuuesajas külas tuttavaid. Vähemalt kuussada tasuta napsi,” lisas ta mõtlikult.
„Paistab, et ma tulin õigesse kohta.”
„Me oleme hullud veini järele.”
„Rõõm kuulda.”
„Ja priiuse üle – meie priiuse.” Kuna viimane mõte võis mind riivata, võttis ta mul käest kinni ja surus seda sõbralikult, kaastundlikult, mulle samas naeratades silma vaadates. „Priius,” kordas ta õrnemalt. „Siiski oleme brittidesse kiindunud. Kuidas me saakski kreeklastena teisiti olla?”
„Kas asjad on siis halvad, et britid teevad teid nii õnnetuks?”
Noormees ohkas raskelt ja see ohe paisus „eiks”; tundus, nagu oleks minu küsimus lootusetult võhiklik; küsimus poolearuliselt või lapselt. „Me ei taha, et britid ära läheksid; me tahame, et nad jääksid; kuid sõprade, mitte isandatena.”
Võtsime suure sõõmu ouzot ja lõpetasime kaheksajala riismed. „Mu sõber,” ütles ta, kasutades kreeka keele relvituks tegevat haruldast, pigem ametlikku vokatiivi. „Me ei pea teile õpetama, mida tähendab priius – te ise tõite selle Kreekasse, seitsmele saarele.5 Miks me kutsume teid phileleftheros – priiuse-armastajateks? Iga kreeklase südames…” Tema hoogne kõne on tuttav igaühele, kes kunagi Kreekas on käinud. Olen pidanud seda mitmeid tuhandeid kordi kannatama. See on