Küprose kibedad sidrunid. Lawrence Durrell

oli asi keeleoskuses – ma ei tea. Olin muidugi üllatunud, et inglise keelt valdasid vaid üksikud küproslased ning inglastest oli vaid väike hulk õppinud ära tosin kreekakeelset sõna, mis panid aluse sõprusele ning kergendasid igapäevaelu koormat. Kummalgi pool oli loomulikult mitu lugupeetavat erandit, kes nihutasid kaalukausi paigast. Metslillede uurijad ning veinist ja folkloorist huvitatud tudengid jagasid midagi, mille abil nad ületasid vähestest teadmistest tekkinud lõhesid. Lahusolek oli aga väheste eranditega kõikehõlmav; meie hulgast kujutasid liiga paljud ette, et nad on Cheltenhamis, kuigi mõned olid kohapeal elanud juba viis aastat, tundmata vajadust õppida ära, kuidas öelda kreeka või türgi keeles „tere hommikust”. Muidugi on need kõrvalised asjad, kuid lõikavad väikeses kogukonnas sügavale; revolutsioonilises õhkkonnas võib neist saada kõige kaalukam poliitiline tegur.

      Mina ise hoidsin teistsugust joont, jahtides omadusi, mis muudaksid elu saarel meeldivaks ning isoleeriks mind oma kaasmaalastest. Olin selles suhtes isekas, kuigi püüdsin tasakaalu taastada, millal vaid kohtasin oma rahvuse suhtes eelarvamusi või kuulsin mõnda tahtmatut sõna, rahustades ägestunud tundeid, kui see oli võimalik, või selgitades mõnda vääriti mõistetud tegu. Levantis võib kõrkus saatuslikuks saada.

      See kõrvalepõige on mind aga peateemast eemale juhtinud – ühel päeval kõlas Clito veinikeldrist flöödimuusika, mis kinnitas minu usku, et napsisõbrad tõesti, ka tegelikult, on Küprosel olemas. Rahulolematus alkoholivabu jooke serveerivate baaride ja pubidega oli mind juba mõnda aega närinud, sundides otsima tagasihoidlikku kõrtsi, mille kunded vastaksid paremini ettekujutusele inimestest, kelle sekka tulin elama. Leidsin Panose juures häid ja lahkeid kaaslasi, samas ka keskklassi mõõdukust ning tasakaalukust, mis mõjusid lõppkokkuvõttes rusuvalt. Tema sõbrad elasid mulle tuttava mustri järgi; Prantsusmaal või Inglismaal elasid keskklassi linnaelanikud täpselt samamoodi, viksilt ja viisakalt, inimeste kombel, kellel on maine, mida kaotada, ja positsioonid, mida hoida. Panos aga veetis külas oma päevi vaikse õpetlase moel. Tahtsin Küprose elu natukenegi sügavamalt näha, uurida selle väärtusi pisut tagasihoidlikumal tasandil.

      Õrn karjuseflöödi hääl kutsus mind ühel kaunil kollakasvioletsel päikeseloojangul, mil meri neelas neid värve ning viimased kirjud purjed olid hakanud üle sadamakõrtside lehvima nagu koju igatsevad liblikad, Clito kitsukesse veinipoodi. Oli olnud esimene tõeliselt soe kevadpäev – vesi oli jahe ning karastav. Sool muutis naha ning juuksed mõnusaks, soola ja tolmu segu kõditas sandaalis varvaste vahel. Lampide süttimiseni oli jäänud veel tund ning promenaadil oli rohkelt rahvast, kes jõid oma õhtuseid aperatiive. Olin parasjagu teel poodi taskulambipatareide ning filmilindi järele, kui mind eksitas flöödimäng.

      Ilmselgelt ei vallanud muusik seda pilli täielikult; karjuseflööt piuksus ja kiunus ta käes, jäi vakka, et uuesti kiunuma hakata. Muusikasse põimus rida sellisel möirgaval bassihäälel kõlavaid vahelehõikeid, mis panid vaskkatlad kusagil Clito veinikeldri sügavustes südantsoojendavalt helisema. Oma osa mängisid vahelduva eduga ka nõrgad naerupuhangud ning äge sõnelus.

      Astusin ettevaatlikult veinikeldrisse ja tervitasin Clitot, keda olin juba varem näinud. Clito seisis oma baarileti taga, kitsale näole naelutatud õrn ning sügav lahkus, ja vahtis suhkruveest joobnud kärbse abitu kiindumusega moosekanti. Suu käega varjatud, et naeru tagasi hoida.

      Muusik oli suurt kasvu turske talupoeg, uhke oma kõrgetes mustades saabastes ja lotendavates roostemustades türgi pükstes. Seljas oli tal higiplekiline kaela ümbert avatud saržsärk, mille alt paistis kord valge villane vest. Talupojal oli kena pea ning tihedad pügamata vurrud; sinised, kuid natuke ähmased silmad ja tema vööl rippus veepudeliks kaunilt nikerdatud pudelkõrvits. Peas oli mehel mingisugune lambavillaribadest valmistatud müts. Mees oli toredasti purjus.