nad lihtsalt lasksid teineteisel rahus olla, sest kumbki ei kartnud vaikust. Talle meeldis see Johnny juures väga, ei leidunud palju neid, kes sedasorti tühjust välja kannatasid, end selles mugavalt tundsid. Isegi mitte siis, kui ta Pradera kandis suure hacienda juures kinni pidas ja Johnny välja laskis, ei olnud kumbki neist midagi öelnud, ainult noogutanud, mõne tunni pärast pidid nad ju bordelli juures jälle kohtuma, et alata uut päeva uute sõnadega.
Valge krohvitud fassaadi ja parajalt kulunud kivikatusega maja nägi välja samasugune nagu kõik teisedki Cali kirdeosas Los Guayacanesi linnajaos Comuna 5s. Kõik pidigi nii välja nägema. Tavaline auto tavaliste inimeste tavalise maja ees kitsal ja konarlikul tänaval ööaja olematus valgustuses. Ta oli maja ostnud seitsme, peagi kaheksa aasta eest. Sõites Stockholmist siia, Erik Wilson giidiks, kes oli talle tema Rootsi agendijuhina selgitanud, et tal tuleb endale väljapääsutee hankida, ning seejärel aitas tal selle leida. Nad olid ju mõlemad teadnud: kui grupeering, kelle ridadesse ta Rootsi politsei korraldusel imbub, tema avastab või kui ta tööandja temast lahti ütleb ja sidemed katkestab, tuleb tal koos perega viivitamatult põgeneda. Oma surma eest. Paar õnnestunud narkomüüki Lõuna-Stockholmis, mille suhtes Rootsi politsei niikaua silma kinni pigistas, kuni ta neid organiseeritud kuritegevuse üksikasjadega varustas, oli toonud sisse piisava tulu, et maksta nii maja kui hooldaja eest, kes hoidis maja korras nelja aasta jooksul, mil see tühjalt seisis.
Peter Haraldsson. See oli nimi, mille ta oli lepingule alla kirjutanud. Päris esimese silmapilguna, kui Piet Hoffmann eesootavasse ellu astus.
Uue identiteediga kinnisvaraost teises maailmajaos.
Ta ei olnud isegi Zofiale sellest rääkinud.
Ta oli valedega elanud nii kaua, et oli unustanud, kuidas tõde välja näeb või mis tunde tekitab. Ja alles siis, kui ta oli sunnitud sellest rääkima – et mitte kõigest ilma jääda –, oli ta mõistnud, kuidas piir tõe ja vale vahel oli jäädavalt muutunud, kuidas ta enam kunagi ei saa kindel olla, kus lõppeb vale ja algab tõde, kuidas ta enam ei tea, kes ta on.
Nüüd valas naine klaasi veidi veini juurde. Võttis pliiatsi, kirjutas midagi.
Köögilambi valgus langes nii kenasti ta näole, see muutus pehmeks, elavaks.
Ta meenutas üht teist maja Enskedes Stockholmis, mis pärast järsku lahkumist jäi sama tühjaks, kui oli olnud see maja. Nende kodu. Ta oli tihti seisnud enne tuppaminekut samamoodi nagu praegu õues maja ees silmapilguks, mil oli ühtmoodi palju aega nii südaöö kui koidikuni. Villakrundil ühes teises reaalsuses: lopsakate viljapuude, laiade lillepeenarde, muruplatsiga, mida ta oleks pidanud tihemini niitma. Ja hõreda hekiga naabermaja poole, kuhu Rasmus ja Hugo nii tihti, kui said, ära kadusid.
Zofia. Tema naine. Kes istus seal sees. Vahel oli selle peale nii imelik mõelda. Et tema, kes ta ei olnud ealeski kavatsenud hakata kellegagi kokku elama, oli just seda teinud. Esimesed korrad, kui ta seda ütles, minu naine, oli see kõlanud valesti, pingutatult, nagu teiste täiskasvanute sõnad.
Minu naine.
Naine, kes ootas teda, sest teadis, et ta vajab teda.
„Tere.”
Ta naaldus ettepoole ja suudles naist põsele, alati kaks korda. Alati paaris. Hoidis teda oma käte vahel ja tundis end täiesti vabalt, ainult siin, naise embuses. Seitse päeva ja mitu tuhat kilomeetrit, ta oli igatsenud.
Naise ees laual oli Rootsi päevaleht Dagens Nyheter, mida ta vahel ostis, kui pidi käima Bogotás asju ajamas. Peaaegu lahendatud ristsõna. Selleks ta oligi pliiatsit kasutanud. Nüüd tõmbas naine välja tooli enda kõrval ja viipas käega, et ta istet võtaks.
„Kohe. Oota natuke.”
Trepp, mis viis teisele korrusele, nagises iga nädalaga rohkem. Kui ta astus mööda äärt, ei olnud nii palju kuulda.
Ettevaatlikul sammul esimesse tuppa. Rasmus, kuuene. Kõhuli, mõlemad käed padja all, ta oli maganud nii päris esimesest ööst saati. Ühtlaste, aeglaste hingetõmmetega. Ta oli neist kahest kindlameelsem, ei mõtiskelnud nii palju, kui tema vanem vend – see oli ju tema maailm, pool oma elust oli ta nimi olnud Sebastian ja ta oli rääkinud hispaania keelt ja olnud jooksus. Kerge põsemusi ja ta liigutas end, pobises midagi ning jätkas kohe sama pikkade hingetõmmetega. Järgmine tuba. Hugo, kaheksane. Ja ta magas ning nägi und täpselt isa moodi. Higistades, kätega rahutult vehkides, rääkides valjult üsna arusaamatult, kuid tagaaetava häälel. Piet istus kitsale voodiäärele, pani käe poisi otsmikule ja hõõrus, sest see aitas. Hugo, kes muretses nii väga, kellele üldse ei meeldinud, et ta pidi mujale kolima ja teist nime kandma, ma pole mingi William – ükskõik, kui palju või kui kaua nad talle seletasid, et nüüd on tal selline nimi, et nad ei või enam kunagi teineteist Rasmuseks ja Hugoks kutsuda, sest keegi tahtis neile halba, emme, issi, te ju saate aru, et see nimi ei sobi mulle – mida iganes nad Zofiaga olid öelnud, ei olnud see kohale jõudnud, sest nende poeg lihtsalt ei tahtnud seda teadmiseks võtta. Ja öösiti rusus see enim, ta tundis, et teda aetakse taga, sest just nii oligi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.