varem riidesse imbunuga. Seal. Seal. Ta silmas tsingist katuseid, bambusest ja kuivanud savist seinu. Cocina’t. Tööd ja kodu ja elu kokku kümnele inimesele: laagriülemusele, kahele keemikule, kolmele laboriassistendile, neljale valvurile. Ta peatas veaauto El Mestizoga ühel ajal, ronis välja, tervitas. Kõigepealt laagriülemust, El Comandatet, kes võttis vastu talle mõeldud veidi suuremas caleta’s. Mees elas üksi, õlematt põrandale laotatud, katteta hõõglamp lihtsal kirjutuslaual, välisukse kõrval puu otsa riputatud kohaldatava antenniga televiisor, mis oli ühendatud lambiga sama generaatori külge. Siis tervitas ta vanemat keemikut, ainsat, kellel ei olnud kaitsevärvides riideid seljas ja kes tutvustas end Carlosena. Hoffmann naeratas, ta oli varem kohanud viit peakeemikut ja nad olid kõik end just Carlosena tutvustanud.
Present kattis ühtmoodi mõlemat veoautokasti. Kuues reas kahekaupa üksteise otsa laotud kotid, kogukad nagu vahel ehitusplatside ääres, kõik äärest ääreni kokaiinilehti täis. Ja kõige tagumises otsas neli kütusetünni kemikaale.
Kraana sirutas otsivalt välja oma küünised, metalse käe, mis sirgus osmikute ja veoautokastide vahelt ja mida oli lihtne liigutada. Kotid ja tünnid maandusid ükshaaval tõstealustele, mis pidid neid eraldama kõike endasse matvast mudast, iga sammuga värvusid Piet Hoffmanni matkasaapad püdelast kördist pruunimaks.
Nii Hoffmann ise kui El Mestizo olid tegelenud sedasorti laadungiga varem mitmel korral – kiire pooltund ja kast oli tühi.
„Näljased?”
El Comandate kinnitas nööride abil sääsevõrgu okstesse valmis löödud naelte külge ja rullis tema enda caleta’t valvurite ja keemikute omadega ühendavatele puuplankudele lahti mustad kilekotid, luues keset džunglikodu avatud elutoa.
„Ajiacot? Tänane pearoog. Ja lisaks on meil oma külalistele esimest korda au serveerida külma õlut.”
Keemikute kokaiiniköögi taga oli üks väiksem hütt, kuhu laagriülem viis nad uhkelt, paljastades eraldiseisva generaatori külge ühendatud uue külmiku. Naeratus venis üle ta näo, kui ta tegi selle lahti ja sealt mitu rida pudeleid neile vastu vaatasid: Aguila, Club Colombia, heledad ja kerged juua. El Comandate ja keemik Carlos istusid jalamaid kilega kaetud plankudele, paludes El Mestizol ja El Suecol enda vastas istet võtta, nad sõid kõik koos kana ja suhkrumaisiga kartulisuppi ning lõid kokku külmi õllepudeleid, vahid ja assistendid veidi eemal oma korda ootamas.
Plats, mida varjasid seinana kolmekümne meetri kõrgused puud, takistades päikesevalgusel läbi murdmast ja satelliite neid avastamast. Maastik tõmbas siin piirid, cocina muutus ligipääsmatuks linnaks, mida ei olnud võimalik kaardistada. Kokaiinilaborid, kus Piet Hoffmann siiani oli käinud, olid ju kõik Venezuela lähedal sellistes kohtades või mahajäetud piirkondades, pakkudes teistmoodi kaitset: sõjaväe rünnaku puhul, juhul kui PRC oli sunnitud kaitsepositsioonile, põgenesid geriljad üle piiri. Kaitseväelased ei järgnenud sinna kunagi. Hävitatud cocina ei olnud riskeerimist väärt: relvastatud sõdureid võõra võimu maal võis tõlgendada sõjakuulutamisega, käivitades järjekordse sõja kahe maa vahel, kes olid juba ammu väsinud teineteise vastu võitlemisest.
„Magustoitu?”
Laagriülemus ootas, et üks laboriassistentidest koristaks laualt nõud ära ning viiks need primitiivsesse, kuid korralikult töötavasse pesunurka – vesi plastkonteineris ja mõlklik metallplaat kraanikausiks.
„Mulle mitte…”
El Mestizo noogutas Piet Hoffmanni poole.
„…aga võib-olla sellele noormehele?”
„Arroz con leche de coco. Kas sobib?”
Laagriülemus vaatas oma teisele külalisele sama uhkelt naeratades otsa, kui külmkapiust avades.
„Seda ei pakuta siin päris iga päev.”
„Aitäh. Mul on juba kõht täis.”
„Tead, kookospähkel… Sõber, seda ei saa riisiga võrrelda.”
Hoffmann patsutas õrnalt kõhtu.
„Ikkagi, mul on juba väga hästi.”
El Comandate tõstis nüüd käe üles ja hoidis seda naeratades õhus, žest, mis justkui näitas, et ta oli alla andnud.
„Kui nii, siis nii. Jääbki mulle rohkem. Eks ole? Aga sellisel juhul peate te ära minnes küll mõlemad omale ühe tamali kaasa võtma. Need on juba valmis. Sellest jagub küllaga.”
Riis, kana, juurviljad. Pandud Coca-Cola purki. Piet Hoffmann noogutas ja tõusis püsti, sirutas end, kiikas suunas, kus arvas jõge voolavat. Sellest ei olnud kasu. Roheline sein oli ees. Aga kaardi järgi pidanuks see lähedal olema.
Ta pidi sinna minema enne, kui nad tagasi hakkasid sõitma.
Ainult kurjategija.
Ta pidi seal olema üksi.
Ainult kurjategija oskab mängida kurjategijat.
Ta kõndis aeglaselt kottide ja tünnide vahele, tõmbas käega üle tihedalt kokku pakitud kokalehtede ning koputas vastu kumerat metalli: kõlas kumedalt, ikka veel ääreni kemikaale täis. Siin oli cocina kese. Suurim ehitis, samuti tsinkplaatidest katuse ja vaheliti paigutatud bambusest seintega. Kinni tallutud muldpõrand, mis andis keskel veidi järele ja kippus mudaseks muutuma. Mõne hetke pärast, kui ka teised on söömise lõpetanud, pannakse kokalehed lahti saetud kütusetünnidesse etanooli sisse likku, et neist metoodiliselt mahlad välja pigistada. Siis järgmisesse tünni, et eraldada bensiinist ja selle asemel segada ammoniaagiga, siis filtreerida. Kaua aega tagasi – enne Zofiat ja lapsi, enne valesid ja lubadusi, millest ta hakkas lõpuks kinni pidama – oli ta seda kleepuvat kogu, mis oli tulemuseks praegusel hetkel, keset protsessi, suitsetanud päris omajagu. Põhi. Nii seda tol ajal kutsuti, kui ta Stockholmi kesklinnas seda müüs ja ostis, siin riigis kutsuti seda bazuko’ks ja see oli Johnny hinnangul hoopis teisest mastist, ajas teistmoodi pilve, ikka põhjaliku laksuga, igaüks, kes proovis, sõitis hea mitu päeva.
Muidugi tuli tal vahel isu peale, see oli tõsi, kuid ta ei andnud sellele enam kunagi järele.
Viimane samm bazuko’st kokaiinini, valge pulbrini, sisaldas samuti veel rohkem kemikaale. Neid, mille nad täna siia olid vedanud. Eeter, metüül-etüül-ketoon, vesinikkloriidhape. Need luges ta saadetiselehelt välja. Ja neid oli veel, ta ei osanud viimaste tünnide sisu tõlkida.
„Leidsid siit midagi, mis on paigast ära?”
El Mestizo oli käe Pietile õlale pannud. Seda ei juhtunud tihti. Ta oli heas tujus.
„Jah.”
Piet Hoffmann oli juba siis, kui ta laboratooriumisse tuli, kõik nagu alati uues kohas korralikult järele vaadanud. Nüüd tegi ta seda veel kord. Tühjadest transpordikastidest tööpingid. Teised mahasaetud pakkudele asetatud vineerplaatidest pingid. Plastmassist tünnid ja ämbrid, metallanumad, kandikud, lauakatted, mikrolaineahjud, kaubaalused, haprad katseklaasid statiivides.
Kõik oli korras.
„Aga need tunduvad veidi… vales kohas.”
Kõik peale kotihunniku ühes nurgas. Mitu kotti. Üksteise otsas. Käekotid portfellide peal, portfellid eri suurustes kohvrite peal. Kõik ühte värvi ja samast materjalist, mingisugusest nahast.
„Sul on õigus. Ja samas ei ole ka. Nad on veidi vales kohas… ja samas sugugi mitte. Carlos?”
El Mestizo kutsus läbi õhukese seina peakeemikut, kes seisis väljas, sigaret suus.
„Jah?”
„Tule korra sisse. Tahan, et sa tutvustaksid meie Euroopa sõbrale oma väikest saladust.”
Peakeemik viskas sigareti maha, surus selle saapakannaga mudasse ja astus laboratooriumisse sisse. Carlos. Piet Hoffmannile meenus tema nimekaimust eelkäija – kelle eelkäija omakorda sama nime kandis –, üks sellistest, kes vahel natuke liiga palju jutustama kippus, mille tõttu oli El Mestizo pidanud ta paari aasta eest kõrvaldama. Seekordne Carlos läks nüüd kotihunniku juurde, võttis ühe keskmist