just nii kaua said nad teda vaadata, kuni ta ühte allesjäänud maastikusõidukisse hüppas ja sellega otse tihedasse džunglisse sõitis.
„Jah, ma nägin teda.”
Mees, kelle FBI oli määranud seitsmendale kohale ühes Most Wanted nimekirja kuuluvast kolmeteistkümnest isikust kokaiiniärist elatuva PRC-gerilja ladvikus.
Ainus neist, kelle isikut ei oldud veel tuvastatud.
„El Sueco, kas pole?”
„El Sueco.”
Välimuselt mitte lõunaameeriklane. Nende väheste allikate põhjal, mis neil olid, ei olnudki tegemist lõunaameeriklasega. Ta ei olnud ilmtingimata rootslane, nagu nimi ütles, tõenäolisemalt põhjaeurooplane, võib-olla austraallane, võimalik, et ka põhjaameeriklane, nii kaugele olid nad näotuvastusprogrammiga jõudnud.
„Iga kord, iga kord, kui oleme teda näinud, on Sánchez ta kõrval olnud. Või pigem vastupidi: see tüüp on alati Sánchezi kõrval. Vastavalt meie puudulikule infole talle kõige lähemal seisev isik. Tema parem käsi. Kes kaitseb kokaiinipõlde, kokaiinikööke, kokaiini kohaletoimetamist. Kaitseb relvasaadetisi. Kaitseb Sánchezi.”
Mõrv otseülekandes.
Ja nad elasid ekraanil edasi, valvasid kinniseotud sõdureid ja liigutasid masinaid teise kohta, nagu poleks midagi juhtunud. Uimastiäri argipäev ja põhialus: enne raha kui inimelu. Crouse tegi aeglaselt suures saalis tiiru peale, kaaslaseks rahutus, mis teda iialgi maha ei jätnud – ta tundis jälle, kuidas surm endaga veel surma toob. Ta möödus järgmisest ekraanist ja operaatorist, kes uuris üht Laose anonüümsetest vabrikutest, kus töödeldi opiaate, siis ekraanist, mis oli kinni püüdnud moonivälja Afganistanis, kus suurem hulk talupoegi lihtsate töövahenditega üksteisele saagikoristamisel abiks olid. Kaugemal saali sees ootasid teda Crouse vägede moodustamise eest vastutavad inimesed, ta tervitas neid ja teatas, et valmistugu nad ette järgmise päeva kohakülastuseks, ja veel kaugemal istus Crouse grupi ladvik, Crouse keskuse südamik, analüütikud, kes koondasid NGA jälitussatelliitide pilte, salvestisi pealtkuulamistest ja paralleelselt NSA signaalluureprogrammist tulevaid dokumente, nagu ka DEA salaagentide siseinfot.
Sellest ei olnud kasu.
Neetud rahutus ajas teda taga ja ta jätkas põgenemist.
Üks inimene oli hinganud. Ja siis enam mitte.
Veel üks aeglane tiir saalist läbi ja ta läks tagasi Colombia jälituslaua juurde. Täiesti omaette suurtootja. Kaheksakümmend viis protsenti kogu kokaiinist, mida tõmmati ninna, suitsetati ja süstiti, tuli siit ja transporditi Mehhiko kartellide poolt kuue miljoni ameeriklaseni.
Tema enda tütar oli üks neist.
Oli olnud üks neist.
Crouse sulges silmad, hingas sisse, lasi õhul paigal püsida, kõhus puhata, nagu ta oli õppinud. See ei aidanud. Rahutus vormus vihaks. Vihast võrsus veel rohkem rahutust.
Milline kuradi juubel.
1915: kokaiin keelatakse täielikult. 2015: üle piiri smugeldatakse rohkem kokaiini kui ealeski varem.
One hundred years of failure.
Crouse vaatas üles ekraanile ja nägi hetkeks pea ideaalselt selget pilti. Teine veoauto oli kohale jõudnud ja parkis Sáncheze auto taga. Ta oli autos üksinda, satelliitkaamerad ei tabanud praegu meest, keda kutsuti El Suecoks.
Sánchez paistis olevat valvel, nagu ootaks midagi. Ilma liigselt kiirustamata.
Nad olid tapnud.
Ja vastupidiselt nendele, kes mitmesaja miili kauguselt mõrva pealt olid näinud, ei tundnud nad end tagaaetuna.
Siis ta aga järsku liigutas end ja pöördus justkui midagi vaadates mudase tee poole.
„Saad sa pildi laiemaks tõmmata?”
Satelliidioperaator võttis oma elektroonilise pliiatsi ja tõmbas sellega mööda plaati kirjutuslaual. Viis pügalat välja. Kuni Crouse nägi, mida nad ootasid. Minibussi ja kahte mootorratast ja kiirelt lähenevaid vormiriideis mehi.
PIET HOFFMANN rullis oma magamisaluse lahti veoautokasti ebatasasele ja mustale pinnale. Sinna peale laotas ta keskelt avatud ajalehe, eelmise päeva El Espectadori, et see kataks korralikult ära. Ja sinna peale kaheteistkümneks osaks lahti võetud relva, mida piserdada, kuivatada püssirohujääkidest, määrida.
Ta oli inimese ära tapnud. Täna õhtul nad räägivad sellest, tema ja Zofia. Mitte selleks, et naine tema üle kohut saaks pidada või teda hukka mõista, seda ei juhtunud kunagi, vaid sellepärast, et ta oli õppinud, et ta peab sellest rääkima. Või õigemini, naine oli seda talle õpetanud.
Hoffmann vaatas käekella, arvutas. Nad olid oodanud tunni ja nelikümmend minutit. Puerto Arangonini oli jupp maad, aga El Cavo peaks varsti kohal olema.
Revolver. Surutud vastu meelekohta.
Johnny – ta oli olnud Johnny vaid sellel hetkel – oli seisnud üheksakümne meetri kaugusel.
Ja aegamisi end tema suunas ümber pööranud ning sosistanud El Sueco, nüüd.
Johnny oli teda usaldanud. Isegi siis, kui sellest sõltus tema elu.
Ainsat, keda ta ei peaks usaldama.
Neli noort vormiriideis tavasõjaväelast olid olnud kõhuli maha surutud, näod mudas ja käed seljale kinni seotud. Piet Hoffmann oli oma veoautole järele läinud, sõitnud El Mestizo auto juurde ja selle taga seisma jäänud. Alles siis nägi ta topograafilist kaarti lugedes, et poole kilomeetri kaugusel osaliselt maha võetud džunglis oli järsk kallak – pinnas, millel ei olnud veel hakanud kujunema uut puutüvedest ja lehtedest seina, õrna taimestikuga, mis meenutas pigem Stockholmi saari, kus nad vahel Zofiaga olid käinud. Ja millest sai üle sõita. Ta oli võtnud esimese sõjaväemasina ja sõitnud sellega läbi džungli järsakuni, tagurdanud looduse enda loodud süviku veerele, mis kadus kakskümmend viis meetrit allpool väikese käänulise jõe sinasse. Ta oli pannud sisse tagurpidikäigu ning vajutanud siduri alla ning kähku vahetanud jala raske kivi vastu välja, mille ümber oli nöör ja mis hoidis pedaali edasi all. Siis ei olnud vaja muud kui käsigaas peale tõmmata, autost välja hüpata ja vaikselt nööri sikutada, et kivi sidurit lahutades aegamisi maha nihkuks. Kuni auto liikuma hakkas. Siis tõmbas ta kivi päris maha, maastikuauto jõnksatas paar korda ja veeres siis tagurpidi järsakuveerest alla jõkke. Ta oli väsimuse, mis selle neetud palavuse ja niiskusega peale tuli, eemale peletanud ja jooksnud ikka uuesti tagasi järgmise masina järele. Neli kuuerattalist autot olid nüüd kõik seal all, juhikabiinid vaatasid nagu närtsinud lillekimbud eri suundadesse.
El Mestizot ähvardada oli kallis.
Piet Hoffmann oli relva ära piserdanud, kõik püssirohujäägid ära kuivatanud ja toru, relva kõige viimase osa, hoolikalt sisse määrinud. Kaksteist metallist juppi oli lahti laotatud ajalehel. Eraldivõetult täiesti ohutud. Aga kui ta need taas kokku pani, tõid surma.
See kuradi pilt ei kadunud silme eest.
Kulmukaare keskkoht.
Väike sisenemisava, terve pea tagumise osa suurune väljumisava.
Ta ronis kattepresendi tagaosa avausest välja, snaipripüss üle õla. Ta valis välja puu, mis seisis saja viiekümne meetri kaugusel, monteeris laseri peale ja kontrollis punase punkti järgi, et sihik oleks ideaalselt kalibreeritud. Uus üheksa padruniga salv ja ta laadis relva ära, et olla laskevalmis.
„Nad on kohal.”
El Mestizo näitas samas suunas, kust nad olid enne ka ise tulnud. Neid ei olnud veel näha, küll aga kuulda. Kaks, võib-olla kolm masinat kitsal, savisel, tümal kruusateel. Hoffmann läks tagasi autokasti, kinnitas snaipripüssi konksude külge ja hüppas uuesti maha.
Kaks mootorratast ja kuuekohaline minibuss. Kaheksa politseinikku. Aga ainult üks neist otsustas. El Cavo.
El Mestizo viipas nad kõrvale ja tervitas pikka ja sihvakat meest, kes käis, jalad veidi sissepoole kõverdi, – seda kohtas korravalvurite puhul harva.
„Sánchez.