ta nende juures, nende vahel, ühel pool El Mestizo ja teisel kapten Vásquez.
„Sa said, palju küsisid, Vásquez.”
„Ja sellest ei piisa.”
Piisavalt lähedale, et sulada üheks El Mestizo näoga. Või Johnny näoga, nii ta kutsus teda aina tihemini. Leemendav nagu alati, kui nad Calist või Bogotást džunglisse sõitsid, huuled pingul ja silmad vilavad, need silmad, mis kunagi ajasid hirmu peale, aga mida Piet hoolimata vaheldumisi peegelduvast sõbralikkusest ja julmusest oli õppinud hindama. Ja Vásquezi nägu: süsimust, paksud vuntsid, mille üle ta oli nii uhke, sihitute antennidena turris kulmud. Ta nägi välja samasugune nagu alati. Ja samas üldse mitte. Nagu häälgi, olid ka tema liigutused teistsugused: mitte järsud, keevalised, pigem enesekindlad, just enesekindlad, aeglased, vahest isegi liiga väljapeetud, nagu tahaks ta jutukaaslase tähelepanu üksnes endale saada. Tookord, kui nad Florencias kiriku taga restoranis võidunud laua taga istusid, temaga kauplesid ja maksid selle eest, et kolm saadetist kohale toimetada, ei olnud ta selline välja näinud. Tookord oli Vásquez kohale ilmunud tavarõivastes, oli närviline, rääkis ja liikus ärritunult ning rahunes veidi alles siis, kui ümbriku lahti rebis ning omaette pobisedes rahasedeleid kokku luges.
„Sa ei öelnud mulle, kui suur su saadetis on. Sa ei rääkinud tõtt.”
„Meil on kokkulepe.”
„Ma ei teadnud, palju see väärt on. Nüüd tean.”
Piet Hoffmann suunas sihikut, fokuseerides El Mestizo silmadele. Ta teadis väga hästi. Just sel hetkel muudavad need kuju – iga kord sama kiirelt –, pupillid suurenevad ja püüavad vähem valgust, et rünnakuks valmistudes rohkem jõudu koguda.
„Kas sa teed nalja? Sulle on makstud.”
„Ma tahan saada veel täpselt sama palju.”
Vormiriides Vásquez ajas selja sirgu, osutas tihedalt kõrvuti pargitud masinatele ja neljale mehele, kes seisid masinate ees. Ja kes viisid nüüd üheaegselt, kuigi relvasid tõstmata parema nimetissõrme päästikule.
Selge sõnum.
Piet Hoffmann sättis sihiku suurendust ja suunas niitristi keskpunkti kapten Vásquezi peale ning sihtis kulmukaare keskpunkti.
„Oled juba saanud, palju saama pidid.”
„Nii arvad sina. Aga mina ei arva nii.”
„Vaata nüüd ette, Il Capitano.”
Kakskümmend seitse kraadi sooja. Hoffmanni vasak käsi sihikul. Tuulevaikne. Rõngas ettevaatlikult nimetissõrme ja pöidla vahel. Vahe maa üheksakümmend meetrit. Ta keeras, klõpsatus.
TPP üks. Transport paremale üks.
Objekt sihikul.
„Vaata ette… sest sa tead sama hästi nagu mina, et siin džunglis on õnnetused kerged juhtuma. Nii et kuula nüüd hoolega, Vásquez: sulle ei maksta rohkem midagi.”
Piet Hoffmann oli nii lähedal, ta sai sihiku kaudu üheks õhukese nahaga, mis läks kortsu, tõmbus otsmikul krimpsu, surudes kulmud justkui enda vahele. Kapten Vásquezi just ähvardati. Ja ta reageeris.
„Sellisel juhul.”
Eneseusaldus ja kontroll muutusid agressiivsuseks ja rünnakuks.
„Võtan ma sult su saadetise.”
Hoffmann tundis. See oli tulemas. See, mida ta ei tahtnud.
Parem nimetissõrm kergelt päästikul.
Mitte kunagi kõhklusi äratada.
Ellu jääda.
Tema ametlik ülesanne oli kaitsta. Seda El Mestizo arvas ja pidi edasi arvama.
Nina kaudu õhk sisse, suu kaudu välja, rahu, kuskil seespool oli see olemas.
Ta oli varem tapnud seitsmel korral. Viiel pärast siiatulekut. Sest olukord nõudis. Et mitte paljastatud saada.
Sina või mina.
Ja ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.
Aga teised olid olnud uimastite pealt kasulõikajad, kes imesid aeglaselt välja elumahlasid, et nende üle ise käsutada. Tema aga, kapten Vásquez, oli tavaline Colombia kaitseväelane. Inimene, kes tegi nii, nagu kõik teisedki: kohaldus süsteemiga ja võttis kompensatsiooniks altkäemaksu.
„Sinu veoauto saab nüüd minu omaks…”
Vásquez oli relvastatud, vasakul õlal rippus automaat ja paremal püksivärvli juures kabuur, millest ta tõmbas välja relva, revolvri, mille ta surus El Mestizole meelekohta.
„…ja sa oled vahi alla võetud.”
Kapteni hääl oli muutunud vaiksemaks, nagu oleks tegemist millegi ainult nendevahelisega. Küllap seepärast kõlaski metalne klõpsatus nii valjult, kui kelk tagasi liikus ja padrunisalvest lasuks padruni haaras.
Hinga sisse, välja.
Piet Hoffmann oli nüüd kohal, jäänud olid vaid mõned hetked. Hetked, mida tükkideks võtta ja uuesti kokku panna. Maailmaks, mis kuulus talle ja pakkus kaitset. Üks lask, üks tabamus. Ei asjatut verevalamist. Ühest lasust juhi pihta piisas alati, sundis teisi ümberringi vaatama ja lasu allikat otsima, varjuma.
„Mitte keegi ei suru oma kuradi revolvrit mulle pähe.”
Ka El Mestizo rääkis vaikselt, peaaegu sosistades. Samal ajal pöördus ta tasahilju ringi, hoolimata relvasuust vastu meelekoha õrna nahka, kuhu jääb maha ümar ja punane laik.
„El Sueco.”
Ja nüüd vaatas ta otse teist veoautot. Hoffmanni.
„Nüüd.”
Üks lask, üks tabamus.
Piet Hoffmann vajutas kõvemini päästikule.
Ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.
Ja kui kuul kapten Vásquezi otsmikku tabas, läks nagu selle laskemoonaga ikka: üsna väike sisenemisava, mõne sentimeetri laiune, samas kui väljumisava oli tohutu, terve pea tagumine osa pühiti minema.
TA EI OLNUD kunagi varem näinud kedagi suremas. Mitte poole sammu pealt. Hingetõmbed, mõtted, armastus, igatsus ja siis – mitte midagi.
Ta oli surma varem kohanud, muidugi – kuratlik, argpükslik ja inetu surm oli teda taga ajanud, ta oli õppinud seda vihkama, kuid teistmoodi. Ta teadis, mis tunne on kedagi hüvastijätuks käte vahel hoida, kaotada ühe pika silmapilgu jooksul see, keda armastad enim.
Timothy D Crouse vaatas ekraani, mis kattis terve saali seina – saali, mis kandis tema enda nime. Satelliit, mis oli just üles võtnud kaadrid sellest, kuidas tabab üks snaipripüssist tulistatud kuul inimest otse pähe, tiirles operaatori arvutiandmete kohaselt maapinnast saja kuuekümne kilomeetri kõrgusel orbiidil, mille iga uus ring kestis kaheksakümmend kaheksa minutit.
Ülaltpoolt nurga alt võetud kaadrid.
Vormiriietes mees – tõenäoliselt ohvitser, ta oli teiste nelja samuti vormiriides mehega võrreldes sedamoodi liikunud – oli tõstnud oma püstoli üles ning ühele veoautojuhile vastu pead surunud. Neli sõjaväemasinat olid moodustanud teetõkke ja ohvitser ning autojuht olid selgelt vaielnud. Ta eluküünal kustutati tema meeste silme ees, kes olid sattunud segadusse ebakindlusest selle üle, kust poolt oli tulnud lask. Siis aga oli juba nende suunas tulistatud. Tabamused läksid kõrvale, ette ja taha. Tundus, et tulistaja, kes oli tabanud ohvitseri nii täpselt pähe, laskis meelega mööda, rahuldus hirmutamisega, olukorra üle võimu võtmisega. Neli meest olid end pikali maha visanud. Mitte kukkunud, lihtsalt võimalikult kiiresti maha visanud. Suurt kasvu, vaat et nurgeline, paksu ja tumeda patsiga autojuht oli keset kuuliderahet välja võtnud oma relva ja jooksnud meeste juurde, nad ükshaaval kinni sidunud, käed selja peale ja nägu mudas.
Timothy D Crouse sukeldus ekraanipilti.
Kõik oli peatunud. Suurt karvu mees keset ekraani ootas midagi. Kedagi. Nüüd