satelliidioperaator, üks neist, kes vastutas vahetustega Colombia seiramise eest.
„Hästi, härra.”
„Tee üks paus, kui tahad. Selline jama… võtab oma lõivu.”
„Ma saan hakkama.”
„Sellisel juhul, Eddy, jätan mina su hetkeks. Pean õhku hingama.”
Crouse pani käe operaatori õlale ja tõusis püsti. Kiire pilguheit teisele kahele hiigelekraanile, mis moodustasid koos sellega, mida ta just jälginud oli, Crouse saali sisu: üks operaatorilaua kohal, kust valvati Kuldset kolmnurka – Laost, Birmat ja Taimaad –, ning teine, mis keskendus Kuldsele poolkuule ehk Afganistanile, Iraanile ja Pakistanile.
Kokaiinikasvandused, mis muutusid Colombias kokaiiniköökideks. Mooniväljad, mis muutusid Aasias oopiumivabrikuteks. Mis muutusid omakorda uimastisaadetisteks, müügiks ja kuritarvitamiseks. Surmaks. Selliseks, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud. Või selliseks, mille loojaks ta oli olnud, mida riietanud, mida näinud kustumas.
Crouse avas oma plastmasskaardiga ukse, mis viis lõputusse koridori. Läppunud, tolmune õhk. Köögiosa poole koridori peal oli tühi, nagu ta oli lootnud. Veekann pliidil, mida ta kuumenemise ajal vaatas, kuni see valjult vilisedes auru välja hakkas laskma. Talle meeldis, kui vesi kees natuke liiga kaua ja mattis ta katkematu helijoaga niiskesse auru. Lahustuv kohv NGA kirjadega portselantassis, mitu lusikatäit, et tuleks õige kange. Esimene lonks voolas kõrist alla. Ta tahtis jääda pehmesse auru kauemaks, kohviga, mis tõmbas kurgust kõhuni soojaks, vahel on nii hea vajuda tühjusesse, jätta surm ja otsused ja vastutus. Esindajatekoja spiiker, presidendi ja asepresidendi järel USA ametlikult kolmas kõige võimukam inimene. Nii ta seisis siin kitsas kööginurgas majas, kus ta käis üha tihemini, muutudes üheks hetkeks eikellekski.
Ta astus edasi mööda koridori, mis paistis vähem tolmune. Möödus saalidest, mille ustel rippusid ikka veel sildid, kuigi missioonid olid lõpule viidud. Operation Neptune’s Spear – siit saadud informatsiooni põhjal oli toimunud Ameerika vägede pealetung majale Abbottabadis Pakistanis, kus üks Osama bin Ladeni nimeline end peitnud oli. Ta möödus saalist sildiga Operation Iraqi Freedom – Iraaki sissetungimisest saati siiani edasi kestev jaht viiekümne kahele enim tagaotsitule –, möödus täiesti uuest saalist nimega Operation Aladdin ja sellest, mille nimi oli Operation Mermaid ja mis ei olnud veel alanud.
Siis sai lõputuna näiv koridor siiski otsa.
Ta astus ühte maailma suurimasse ruumi: klaasist katusega aatriumisse, millesse mahtunuks Vabadusesammas. Portselantass käes, läks ta pingi juurde kõige kaugemal treppide ääres, mis ei olnud küll kõige peenem, kuid ta istus siin meelsasti, jõi oma kohvi ja vaatles sinist taevast, mis ootas klaaslae kohal, peites endas satelliite, millest sõltus suur osa tema tööst.
Liz.
Ta igatses teda iga päev. Mitu korda päevas. See ei läinudki üle ega muutunud väiksemaks. See andis rohkem tunda. Ja olgugi et ta ei oleks suutnud enam rohkem kanda, annab see homme veelgi rohkem tunda.
Surm tõi endaga alati kaasa veel surma.
Crouse hingas aeglaselt ja vaatas hoonet enda ümber, kus oli palgal kaheksa tuhat inimest, aga mis oli sellest hoolimata peaaegu tundmatu ning aeti sageli segamini NSAga. National Geospatial-Intelligence Agency – NGA –, USA riigiasutus, mille ülesandeks oli analüüsida lennukite, tehiskaaslaste ja teiste riikide satelliitide edastatud pilte.
Ja oma satelliite.
Üks selline pildijada oli teda viinud just teise maailmajakku. Reaalsusesse, mille juurde ta pidi peagi tagasi pöörduma, seal jätkama.
„Härra? Mulle ei meeldi, et te siin istute.”
„Ja mulle ei meeldi, et sa seda rõhutad. Ka täna.”
Crouse naeratas pikale korraliku kehaehitusega mehele, kes oli ilmunud tema selja taha. Tume ülikond, relv üle rinna kabuuris, sidevarustus, ta nägi välja nagu kõik teised, olemata siiski nagu nemad. Crouse oli ju selgeks saanud tema nime, inimese oma, kellega ta spiikrirollis enim aega koos veetis. Üks paljudest ihukaitsjatest, kes oli tema kõrval olnud kõige kauem, alates sellest, kui ta valiti senatisse erakonna esimeheks ja teda esimest korda ähvardama hakati, alati leidus keegi, kes oli raevunud ja pettunud ja pidi end kellegi teise peale välja elama.
„Pidite teatama, kui lahkute Crouse saalist.”
„Ja ei teinud seda, Roberts. Sest tahtsin rahu saada.”
„Minu töö, härra, ei ole austada teie isiklikke kohvihetki. Minu töö on teid elus hoida.”
„Ma ju olengi elus, kas pole?”
Nad läksid koos tagasi ja Roberts järgnes seekord terve tee kuni ukseni, millel oli kirjas „Crouse keskus”, alles seal jäi ta ukse taha seisma. Kuniks Crouse jälle välja tuleb.
„Paar minutit, härra. Siis saame pildi uuesti ette.”
Colombia laua taga istuv operaator viipas seinale hiiglasliku ekraani suunas. See oli süsimust.
„Kohe tekib uus võimalus. Teine satelliit püüab nad kinni.”
Timothy D Crouse vajus lihtsale puutoolile, mida ta kasutas nii tihti, et see oli juba peaaegu tema omaks saanud. Mõne aasta eest, kui Crouse keskus käivitati, domineeris seinal pimedus ja vaikus, et siis väga piiratud ajahetkedel muutuda piisavalt teravateks piltideks, millest võis midagi näha. Nüüd oli vastupidi. Ainult mõnel üksikul korral päevas tekkisid augud, kui jälitussatelliidid, mis teistest satelliitidest kiiremini ja madalamalt ümber maa lendasid, ei ulatunud üksteist katma ja nii jäi mõni spetsiifiline koht jälgimata.
„Nii. Lünk on läbi. Saame neid edasi vaadata.”
Crouse vaatas üles ekraanile. Satelliidipilt oli muutunud, fookuses oli uus koht. Sest vana enam ei olnud. Pooled neljast sõjaväemasinast, mis olid moodustanud läbipääsmatu teetõkke, olid läinud. Aga neli univormis meest olid ikka pikali kinniseotult maas turske tüübi valve all.
„Seekord pääseme väga lähedale.”
Operaator haaras kätte midagi elektroonilise pliiatsi sarnast, asetas selle kirjutuslaual olevale plaadile ja suurendas aegamisi pilti, nii et turske mees nähtavamaks muutus.
„Nii lähedale, et peaksime suutma neid tuvastada.”
Crouse vaatas inimest Amazonase džunglis käänulise tee peal teadmatuses sellest, et teda just sel hetkel jälgitakse, tugeva kehaehitusega meest, kes sagis maaslamajate vahel edasi-tagasi ning lõi mõnda, kes liiga palju rabeles, aeg-ajalt tugevalt jalaga. Samamoodi satelliidi kaamerasilmast ülaltpoolt nurga alt võetud pilt, aga uskumatult palju detailsem. Algusaegadel ei olnud see võimalik – kui ta istus siin kõige esimest korda, kasutasid nad jälitussatelliite, mille edastatud kaadrites vastas iga piksel ekraanipaneelil kümnele sentimeetrile ja see tähendas töötlemata kujutisi, millest ei olnud midagi võimalik näha või kedagi tuvastada. Uus kolmesentimeetrise lahutusvõimega põlvkond oli samuti jäänud ebapiisavaks. Nüüd olid kasutusel ühesentimeetrise lahutusvõimega satelliidid, oodates järgmise, null koma üks lahutusvõimega põlvkonna tulekut, pärast mida saaks ilma igasuguse vaevata lugeda ka väikese kirjaga ajalehte.
„Kas täpsemat pilti ei ole võimalik saada?”
„Kahjuks mitte, härra.”
Nägu muutus värvituteks ruudukesteks. Sellest ei olnud midagi. Crouse oli juba aimanud, kellega tegemist, ta oli teda varem mitmel korral just nii vaadelnud, neljasaja miili kauguselt ja samas piisavalt lähedalt, et teda ära tunda.
Kehaehitus, liikumine. See oli tema. El Mestizo – Johnny Sánchez. Hitman, palgamõrtsukas. Isik, kelle FBI oli klassifitseerinud PRC-gerilja kaardistamisel ohtlikkuselt neljandaks.
Crouset aga huvitas rohkem tema kaaslane. Teine veoautojuht. Täpsuslaskja. Kes nüüd teist korda jooksujalu ekraanile ilmus, seekord vasakult poolt.
„Ma tahan, et sa fookust muudaksid. Suurenda hoopis teda, võimalikult palju.”
Uus suurendus. Veel värvituid ruudukesi. Kiilakas mees, kelle