liikuge siis omas rütmis järgmise juurde.
Järgnev lõik pärineb Deng Ming-Dao teosest „365 Tao: Daily Meditations“ („365 Tao igapäevast meditatsiooni“), mida mulle meeldib lugeda iga päev. Lugege ja tundke, kuidas Tao ärkab teis ellu.
Kui veedate palju aega õppides ja ennast arendades, sisenete Taosse. Nõnda tehes sisenete ühtlasi erakordse tajumise maailma. Kogete ettekujutamatut, saate mõtteid ja õpetusi, mis näivad pärinevat eikusagilt, ja tajute viisil, mida võiks nimetada selgeltnägemiseks. Aga kui üritate oma kogemust jagada, ei mõista ega usu teid keegi. Mida rohkem seda teed kõndida, seda enam kaugenete ühiskonna tavalistest kommetest. Võite näha tõde, kuid ühtlasi märkate, et inimesed kuulavad pigem poliitikuid, esinejaid ja šarlatane.
Kui teid tuntakse Tao järgijana, võivad inimesed teid üles otsida, kuid harva on tegu sellistega, kes Taod ise tõeliselt mõistavad. Need inimesed kasutavad Taod karguna. Kui räägite neile kogetud imedest, on see tihtilugu kui seinaga rääkimine. Seetõttu öeldaksegi, et need, kes teavad, pigem ei räägi.
Miks mitte lihtsalt vaikida? Nautige Taod endale omaselt. Las teised arvavad, et olete loll. Iseenda sisemuses leiate rõõmu Tao mõistatustest. Kui kohtate kedagi, kel oleks kasu teie kogemusest, siis jagage seda. Aga kui olete vaid rändaja võõraste keskel, on targem vaikida.
Vahest on Daodejingi peamine sõnum, et peaksime õppima nägema lihtsuses peituvat küllust, mida meile korduvalt meenutatakse selles muistses pühakirjas. Kui rakendate neid õpetusi ellu, avastate ka nende sügavmõttelisuse – kuid ühtlasi avaldab muljet ka nende lihtsus ja loomulikkus. Tolle muistse meistri nõuandeid on nõnda hõlbus ellu rakendada, et teil ei tasu ajada asju keerukaks. Katsuge vaid püsida oma loomusega kooskõlas, sest võite seda usaldada, kui seda vaid kuulate ja selle kohaselt talitate.
Ma loodan, et hakkate Laozid ja tema imelist Daodejingi armastama ning lisate Suurele Kulgemisele oma valgust ja värvi. Soovin teile edastada oma armastust ja pühendumist Tao-kesksele maailmale. Ma usun, et sellest võib saada parim vaateviis nii teie, meie planeedi kui ka universumi jaoks.
Autori märkus: toetusin mõningatele Daodejingi versioonidele teistest enam ning sooviksin mainida, et kõige enam tsiteerisin Jonathan Stari versiooni (Tao Te Ching: The Definitive Edition), mis läks kõige enam kokku minu nägemuse ja tõlgendusega (värsid 6, 13, 18, 29, 33, 38, 39, 44, 46, 49, 54, 56, 58, 62, 67, 69, 72, 74, 76 ja 79 põhinevad peamiselt Stari tõlkel).
Soovitaksin kõigil, kes soovivad õppida põhjalikumalt tundma Daodejingi värsse – mis tuleb kasuks selles raamatus esitatud ideede mõistmisele – tutvuda just Jonathan Stari versiooniga. Tema Daodejingi tõlge on selles mõttes unikaalne, et lisaks värsside elegantsele tõlkele pakutakse seal iga originaaltekstis sisalduva hiina kirjamärgi sõnasõnalist tõlget. Selle abil võivad ka muistse hiina keele mitteoskajad jõuda lähemale originaalteose tähendusele.
Tõlkijate märkus: Daodejingi autori nime on eesti keeles kirjutatud nii Laozi, Lao-zi, Lao Zi kui Lao Tzu. Käesolevas tekstis eelistasime nimekuju Laozi, nagu on antud „Ida mõtteloo leksikoni“ teises trükis (lk 118).
Daodejingi tõlkeid ja ümberpanekuid eesti keelde leidub samuti mitmeid. Hasso Krulli andmetel (http://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=388) leidub neid vähemalt viis. Tõlkeid hiina keelest on avaldanud Linnart Mäll (1979) ja Jaan Kaplinski (2001). Lisaks veel Alar Voitka (2000, ilmunud internetis) ja Mikk Sarve (2011) versioonid, mille puhul pole allikaid mainitud. Esmakordselt jõudis teos Eesti lugejani 1937. aastal pealkirja all „Dao-de-džing“, tõlkijaks August Wesley, kes kasutas W. R. Oldi ingliskeelset ja Pekka Ervasti soomekeelset tõlget.
Käesolevas teoses toodud variant Laozi tekstist kuulub kindlasti ümberpanekute kategooriasse ning seda ei tasu pidada Daodejingi eestikeelseks tõlkeks. Eesmärk on anda võimalikult täpselt edasi Wayne W. Dyeri koostatud Daodejingi ingliskeelse komposiitversiooni terminoloogiat ja tõlgendusi, mida avatakse põhjalikumalt värssidele järgnevates esseedes. Soovitame lugejatel kindlasti tutvuda ka Mälli ja Kaplinski originaaltõlgetega.
Sõnades öeldud Tao
pole igavene Tao.
Nimetatud nimi
pole igavene nimi.
Tao on nimega ja nimetu.
Nimetuna – kõigi asjade algus;
nimega – 10 000 asja Ema.
Tahtmata – näed mõistatust;
ihates – näed ilmnemisi.
Mõistatus ise on värav
kõige mõistmiseni.
Elades mõistatusega
Daodejingi avavärsis ütleb Laozi meile: „Tao on nimega ja nimetu.“ Lääne mõistusele tundub see paradoksaalne – ja ongi! Paradoksaalne mõtlemine on Idamaade mõistete puhul tavaline, väljendudes näiteks yin’i ja yang’i või naiseliku ja meheliku puhul, kus asju võib kirjeldada selle ja tollena. Kuid meil Läänes on kombeks vastandeid tajuda kokkusobimatute mõistetena, mis lähevad vastuollu. See raamat soovib anda mõista, et peaksime muutma oma kindlakskujunenud mõtteviise, et näha, kuidas selle käigus muutub ka meie elu.
Tao on tundmatu, nähtamatu mõõde, kust pärineb kõik; samal ajal käib Tao nähtamatult kõigega kaasas. Kui ihkame näha nähtamatut (mõistatust), üritame seda mõtestada välise, vormide maailma kohaselt – Laozi nimetab seda „10 000 asjaks“. Ta õpetab meile, et kui loobume püüdest näha mõistatust, näeme seda tõeliselt. Või nagu mulle meeldiks seda väljendada: „Laske lahti ja lubage Jumalat.“2 Aga kuidas seda teha? Üks võimalus on harjutada paradoksaalsemat mõtlemist, tunnistades endale, et ihaldamine (tahtmine) ja mitteihaldamine (võimaldamine) on üks ja sama … justkui ühe ja sama jätkuvuse mõistatuslikud vastandpooled.
Kui loome tingimused, milles olla vastuvõtlikud, saab ihaldamine selle füüsiliseks väljenduseks; valmistume maailmas elades millegi vastuvõtmiseks. Laozi kohaselt: kui tahame Tao mõistatust näha või tunda, avaldub see mitmesuguste ilmnemiste kujul, aga me ei näe mõistatust ennast. Kuid see pole väljapääsmatu ummikseis! Ihaldamise pinnalt puhkeb õitsele mõistatuslik Tao. Justkui tahtmine muunduks pingutuseta lahtilaskmiseks. Ihaldades näeme ilmnemisi; ihaldamata näeme mõistatust ennast.
Kui keskendume sellele, mida Laozi meile öelda tahab, saab ilmselgeks, et meie maailm pakub selle paradoksaalse protsessi kohta lugematuid näiteid. Mõelge aiapidamisest: ihkame näha küpseid tomateid või kevadel õide puhkevaid nartsisse. Viimaks võimaldame neil kasvada. Mõtleme nüüd asjadele, mis puudutavad tahtmist – kuidas need erinevad võimaldamisest? Tahame jääda magama, kuid ei lase endal seda teha. Tahame pidada dieeti, kuid ei tee seda. Tahame armastada, kuid ei tee seda. Kui siinkohal viidata Taole, seisneks mitteihaldamine usalduses, lubamises ja võimaldamises. Iha on mitteihaldamise algus ja pinnas ning tahtmine on võimaldamise algus ja pinnas. Samad, kuid samas erinevad.
Pöörame tähelepanu neile kordadele, kui oma kehas tunnetame, et oleme ihaldamise ja võimaldamise (või üritamise ja tegemise) vahelises jätkuvuses. Üritame mängida klaverit, juhtida autot või sõita rattaga; sama, kuid ühtlasi erinev tegelikust klaverimängimisest, autojuhtimisest