saada aru, et duaalsus on vaid mõtteline. Teiste sõnadega, inimesed näevad välja sellised, nagu nad on, ja see on kõik – kriitika pole alati vajalik ega kasulik. Nähke Taod rullumas lahti kõigis, sealhulgas iseendas, ning püsige rahujalal sellega, mida märkate.
Olge tubli loom ja liikuge vabalt, et teid ei koormaks mõtted sellest, kus peaksite olema ja kuidas peaksite käituma. Näiteks võite end kujutada saarmana, kes elab „saarmalikult“. Te pole hea ega paha, ilus või inetu, tubli töömurdja või laiskvorst … olete vaid saarmas, kes liigub vees või maismaal vabalt, rahumeelselt, mänguliselt ja ilma hinnanguid andmata. Kui on aeg kehast lahkuda, siis teete nii, võttes taas sisse koha ühtsuse puhtas mõistatuses. Seda peabki Laozi silmas, kui ütleb: „Töö saab tehtud ja unustatakse. Seega kestab see igavesti.“
Teiste sõnadega ei pea kehast lahkuma, et kogeda igavikku; isegi piiratud olekus võite tunda oma igavest mõõdet. Kui duaalsus ja hinnangud kuhjuvad, laske neil olla osa täiuslikust ühtsusest. Kui teised inimesed loovad ebakõlasid, püsite teie Taod harjutades alati ühtsuse juures.
Püüdlemine on osa tervikust; mittepüüdlemine on teine osa. Sulatage need ebakõlad kokku ning tulemuseks on püüdluseta tegu, mis ei klammerdu tulemuse külge. Just nagu tantsiksite kellegagi. Üritate midagi teha, võtate sisse asendi, kuulate muusikat ning lasete samas asjadel minna, lasete endal ja partneril vabalt liikuda. Kombineerige need niinimetatud vastandid üheks, ilma hinnangute või hirmuta. Mõnd tegu „tubliks püüdluseks“ ristides väljendate usku, et kõvasti pingutamine on parem kui üldse mitte pingutada. Kuid pingutus eksisteerib vaid tänu usule, et on olemas ka mitte pingutamine. Kui üritame prügi maast üles korjata, on see vaid tegu, üritamisest hoolimata. Kui oleme selle maast üles korjanud, pole tähtis, kas pingutasime või mitte.
Saage aru, et võite tegutseda, ilma et lisaksite sellele sõnalisi hinnanguid nagu püüdlus või pingutus. Võite pingutada, kuid ei pea keskenduma tulemusele. Kui kaotada vastandid, siis saavad need paradoksaalsel kombel üheks ning enam pole vaja end samastada ühe või teisega. Ma kujutan ette, et tänapäevases keeles võtaks Laozi Daodejingi teise värsi kokku kahe lihtsa sõnaga: lihtsalt ole.
Harjutage Taod juba täna, märgates mõnd võimalust end kaitsta või oma tegevust õigustada, kuid loobudes seda tegemast. Selle asemel vaadake endasse ning märgake arusaamatuse olemust, tajuge seda kogu oma füüsilises kehas. Püsige selle juures, mis on, ning ärge üritage seda pehmendada välise maailma teel sammumisega, mis koosneb selgitamisest ja õigustamisest. Ärge minge kaasa näilise duaalsusega, mõeldes: kas mul on õigus või ma eksin? Õnnitlege end, et tegite valiku jääda püsima paradoksaalsesse ühtsusesse, terviklikkusse, kus sisaldub kogu tundeskaala. Olge endamisi tänulik, et teil on see võimalus, ning jääge kindlaks pühamehe tee harjutamisele!
Kui ülendate suurmehi,
hakkab rahvas võistlema.
Kui ülehindate omandit,
hakkab rahvas varastama.
Kui ihaldatav pole nähtaval,
jääb rahva süda rahule.
Pühamees valitseb,
tühjendades meeled ja südamed,
nõrgestades soove, tugevdades luid.
Harjutage mittetegemist …
Kui tegu on puhas ja isetu,
asub kõik oma täiuslikule kohale.
Elades rahulolus
Daodejingi kolmas värss annab meile nõu hinnata ümber oma prioriteedid, et meid valdaks rahulolu. Kui keskendume aina enamate ihaldusobjektide kättesaamisele, annab see välistele teguritele üha rohkem võimu. Kui tähtsustame staatust, kas rahalist või võimuga seonduvat, varjab see meie eest suhte igavese Taoga ja rahulolust täidetud elu, mis sellega kaasneb. Omandi ja saavutuste ülehindamine tuleneb meie ego soovist üha enama järele – olgu selleks rikkus, asjad, staatus, võim vms. Tao soovitab sedasorti rahulolematust elust loobuda, kuna see viib varastamise, riiakuse ja segaduseni. Me ei peaks tahtma aina enamat, vaid Tao kohaselt harjutama tänulikkust, sest see viib elamiseni rahulolus. Peaksime asendama isiklikud ihad Taole keskenduva küsimusega: Kuidas ma võiksin teisi teenida? Mõtteid muutes näeme elus aset leidvaid suuri muutusi.
Nõuanne harjutada „mittetegemist“, usaldades kõike omale kohale asetuvat, võib paista retseptina, mis viib laiskuse võidukäigu ja ühiskonna kokkuvarisemiseni, kuid ma ei usu, et Laozi peab siin silmas seda. Ta ei taha, et meist saaks tööpõlguritest mittemidagitegijad; pigem leiab ta, et Tao usaldamise kaudu jõuame oma loovuse lätetele, kus meid juhib mingi kõrgem printsiip kui vaid egoistlikud ihad.
Egole keskendumine takistab kõrgema olemuse esilekerkimist, seega harjutage ego käest pääsemist, et Tao juhiks teie tegusid. Upute töösse? Usaldage Taod. Üritage kuulata, mis teid juhib, kui vabanete ego valitsemise alt, ning paradoksaalsel kombel saate nõnda rohkem tehtud. Lasete kerkida esile sisemisel, surudes alla maised püüdlused. Nõnda pole te enam üksinda oma elu dirigent.
Suur osa kolmandast värsist annab nõu, kuidas valitseda. Ma ei peaks neid poliitilisteks või administratiivseteks nõuanneteks, vaid pigem seondub see meie ja meie toetust vajavate pereliikmete isikliku eluga; laiemas plaanis aga kõigi inimestega, kellega iga päev kokku puutume.
Julgustage oma sugulasi, et nad tühjendaksid oma meeled mõtetest staatuse ja omandi kohta ning mõtleksid pigem teiste teenimise ning kõikide tervise ja heaolu eest hoolitsemise peale. Olge ise näiteks sellisest kooskõlast; igaüks soovib saada innustust. Loovuse allikat ei huvita maised varad ega staatus. See annab, mida vaja – see pakub juhatust, motiveerib ja mõjutab teid ning kõiki teisi. Ego (ja selle alatine ihade nimekiri) vajab ilmselt nõrgestamist, et tunnetada Tao ilu. Näidake seda teistele, olles juht, kes eemaldab egotsentrilised ahvatlused, mis soodustavad kadedust, viha ja võistlemist.
Kui Laozi saaks 2500 aasta tagant vaadelda meie igapäevast elu, arvan ma, et ta annaks Daodejingi kolmanda värsi põhjal seesugust nõu.
Teil võib olla pikk nimekiri eesmärkidest, mille saavutamine tooks teie arvates rahulolu, ent kui uurite oma õnneseisundit praeguses hetkes, siis märkate, et eelmiste ambitsioonide elluviimine ei toonud kaasa kestvat rõõmu. Ihad võivad tuua ärevust, stressi ja võistluslikkust, ning seda peab märkama. Üritage ise tuua igasse elutee hetke õnne ja ärge oodake, et rõõmu tekitaksid välised sündmused. Kui püsite kooskõlas Tao teega, siis hakkab teie ellu voolama kogu rahulolu, millest alati unistasite – õiged inimesed, vahendid oma eesmärkide rahastamiseks ja kõik muud tegurid. „Ärge sundige end tagant,“ ütleks Laozi, „ning tundke tänulikkust ja aukartust praeguse ees. Teie elu kontrollib miski, mis on teie kõrgelennuliste püüdluste tühistest detailidest palju suurem ja tähenduslikum.“
Tao töötab teie eest ja teiega koos, nii et sellele pole vaja tuletada meelde, kui midagi ihaldate või kui arvate, et see on mõne teie soovi unustanud. Usaldage Tao harmoonilisust. See hoolitses kõige eest, mida läks vaja teie loomisel ja teie olemasolu üheksa esimese kuu jooksul, ilma mingi teie abita, täiesti sõltumatult teie soovidest. Tao teeb seda ka edaspidi, kui seda usaldate ning harjutate mittetegemist.
Vaadake oma ihad üle ning andke need üle nimetamatule. Jah, andke need ära; teil pole vaja teha muud, kui vaid usaldada. Samal ajal kuulake ja vaadake, kuhu teid juhatatakse, ning ühendage end täiusliku energiaga, mis saadab vajamineva teie ellu. Teie (ehk teie ego) ei pea tegema midagi. Laske Tao igavesel täiuslikkusel teie kaudu töötada. See on Laozi sõnum meie praegusele maailmale.
Henry David Thoreau tegi 19. sajandi keskel Waldeni tiigi ääres kirjutades järgmise tähelepaneku, mis võiks minu arvates hästi iseloomustada Daodejingi kolmandat värssi.
Veetkem üksainus päev sama ruttamata