Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
lestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
Eessõna
Need mälestused on kindral Woldemar von Löwensterni päevikute, kirjade, suuliste jutustuste nagu ka teiste kindlate andmete järgi aastal 1850 kokku pandud ning kindrali enese poolt läbi loetud, parandatud ja tunnustatud kui tõde ja kogu hingest kirjutatu. Nende siht on tema läbi elatud aja kombed, olukord ja silmapaistvad isikud talletada ning neid ei tohi ära vahetada prantsuskeelsete memuaaridega, mille kindral on oma käega kirja pannud ning sõjaministeeriumi arhiivi andnud.
ESIMENE OSA
1777–1796
Algus. Sünd, kasvatus, teenistusse astumine
Kui Saksa ordu raugastunud komtuur (liivimaalane kujutab seda pilti endale ette) pärast elu täis ohte, sõjahädasid ning mõõgahoope talle ühes ordulossidest eraldatud tuppa asus, võisid talle soojas vammuses ja laiades pükstes tema kunagised hädad, võitlused, võit ja kaotus piltidena elavnedes tihti meenuda. On kurb mõelda, et ta oleks võinud kergesti kohale kutsuda logeleva lossikaplani, et talle mõned seiklusi täis lehed sule alla anda – ja ta ei teinud seda. Kui meelsasti loeks tänane maailm neist vanadest sündmustest! Kuna ma nende üleskirjutamata ja seetõttu kadunud piltide pärast kurbust tunnen, mõtlen ma sellele, et ka mina, juba ammu sadulast maha tulnud ratsanik, kes majaseinte vahel istub, võiks jutustada nii mõnestki vaprast ja kuulsusrikkast sõjaretkest koos mõne silmapaistva sündmusega. Olen alles hoidnud pilte elust, mida võiks veel mõnuga vaadelda, kuna need, kes neid läbi elasid, puhkavad juba ammu viimsetes kitsastes ja pimedates tubades. Kaplanit mul küll kohale kutsuda pole, aga ma ei vaja teda ka. Sekretär hoiab mu kirjutised korras ja nii lasen ma käel, mis on muidu harjunud mõõka ja püstolit hoidma, trööstituna üle paberi joosta kirjutussulega, mis on samuti terav ja terasest.
Ma nägin ilmavalgust aastal 1777 Raasiku lossis Harjumaal Eestis. Minu noorus ei möödunud üksildasena. Mind ümbritsesid armsad, mulle kallid õed-vennad, vanemad ja nooremad. Ma mäletan neid kõiki varases lapsepõlves ja hilisemates aastates sügava armastusega ja mainin kõiki neid eriti jutustuse käigus, niipea kui mõni sündmus mu jutu ühe või teise peale viib. Kõigi nende meenutuste peale seab end minu isa, vabahärra Hermann Ludwig von Löwensterni pilt, kes Eestimaa provintsi (tollal hertsogkonna) maanõunikuna selle omavalitsuse ühe lugupeetavama eestseisuse liige oli, jõuka mõisnikuna end kõigile külalislahke naabrina näitas ja eriti leebe härrana oma eestlastest maakasutajate poolt kiidetud sai. Tema kõrval kumab mulle ema kallis pilt, sündinud Stael von Holstein, kelle armastavale hoolitsusele ja õrnusele olen tänu võlgu oma mitte ühegi teise õnne läbi üleskaalutavate lapsepõlvemeenutuste eest.
Meie perekond elas algselt Liivimaal, kus enamik selle harudest ikka veel paikneb. Ta on iidsetest aegadest aadellik ja sai 1720 vabahärralikuks. Eestimaale kolis alles mu vanaisa ja päris Raasiku, Kambi ja Alavere mõisad; oma valdused Liivimaal müüs ta ära. Meie vapikilbil on sinisel palgil laiali käppadega punane seisev lõvi, mille kõrval vapipäises kaks punast tähte, kujutatuna hõbedasel väljal. Neljaks jagatud vapikilbi edasise kirjeldamise, millest ma vaid südakilbi koos ülavapiga esile tõin, jätan ma heraldilistele raamatutele ja mainin veel vaid seda, et seal paikneb punasel põikpalgil kuldne sarviline kuu ning kuldne greif sinisel väljal.
Minu kasvatamist juhiti armastuse ja hoolega. Tänuga pean ma mõtlema oma kunagisele õpetajale isamajas, kelle ergutustele ja vaimsele hoolekandele olen ma võlgu selle eest, et mu mõtted ei jäänud rippuma vaid mõõga, hobuste, jahi, võitluste ja elu mitmekesise mürgli külge, et seal killuneda, vaid võisid ka koguneda, kindlustuda ja kõrgema eesmärgi poole suunduda. See oli minu nooruspõlve sõber magister Findeisen, sünnilt saksimaalane, kes suri hiljem Tartus kõrgema kooli teenistuses. Ta on ka kirjanikuna tuntust leidnud.2 Prantsuse keele ning seltskondliku käitumise õpingute eest hoolitses tavapäraselt üks kergemeelne ja muretu, aga muidu hästi haritud prantslane, Monsieur Pourpier, kes saatis mind hiljem ka teatud juhina Peterburis ning leidis viimaks ametikoha Tartus.
Koolihariduse sain ma Tallinna Rüütliakadeemias3, millel oli tookord neli professorit, neli kolleegi-õppejõudu ja veel lisaõpetajaid. Õpetati ladina keelt ja vanaaega, maailma ajalugu, geograafiat ja geomeetriat, füüsikat ja füsioloogiat ning lisaks ratsutamisele ja vehklemistundidele veel palju muud. Minu isa, üks selle õppeasutuse kaheteistkümnest aadlikust kuraatorist, ei hoidnud kuludega kokku. Õppeainetest otsisin ma endale eelkõige need välja, mida ma sõjaasjanduse jaoks vajalikuks pidasin, ning haarasin siis veel eelistatuna neid, mida nimetatakse kauniteks teadusteks. Tuleviku jaoks kujutasin endale ette visandeid, mis olid täiesti vastandlikud sellele, mida nimetatakse tudengieluks.
Oma kolmeteistkümnendal eluaastal olin 14. mail 1790 õnneliku juhuse tõttu pealtnägijaks merelahingule Tallinna all, kus rootslased kaotasid venelastele kaks liinilaeva, millest üks õhku lendas. Kohutavus ja iseäranis selle etteaste suurejoonelisus panid mu noore südame põksuma. Sellest peale mõtlesin tihti lahingutele ja kandsin endas soovi seda taas näha. See soov läks hiljem piisaval hulgal täide. Mida nooruses soovitakse, omatakse vanaduses külluses.
Seitsmeteistaastasena olin ma sale, pikka kasvu noormees, kes ei näinud halb välja. Nüüd mõeldi minu ettevalmistamisele sõjaväeteenistuseks, millega tolleaegsete arusaamiste järele polnud kunagi liiga vara pihta hakata. Ma pidin sobiva ja esindusliku hoole all Peterburi reisima ning seal läbi tegema esmase relvateenistuse kuni ohvitseriks ülendamiseni, nii kiiresti ja soodsalt kui võimalik. Algus selleks sai tehtud ja esimene lahkumine poisiaastate tegevusplatsilt seisis mul ees. Seda aega ei meenuta ma mitte ilma valuta.
Ka üks noorusarmastus hõljub veel mu pilkude ees, kui üks viimastest meenutustest isamajas elatud ajast. Sale, blond tütarlaps, Raasiku majandusametniku tütar, vaid mõni kuu noorem kui ma ise, oli see armas tütarlaps, kes pidi äratama mulle seni tundmatud tunded veel poisilikult rahulikus rinnas. Ta kandis rohelist pihikut, mis istus tihedalt tema saleda kogu ja paisuvate rindade ümber, ikka ja jälle rohelist pihikut, kuna teist tal ei olnud. Kui armas oli mulle edaspidi roheline värv! Ma ise muutusin üha enam ja enam roheliseks nagu siisike; jahikuub, jahitasku rihm ja müts olid rohelised ning vastavalt metafoorile, rohelised olid ka mõtted. Teid ja radu mööda järgnesin ma läbi rohelise metsa ilusale tüdrukule või siis nägin üle aia teda isatalu õuel istumas. Siis kiskusid eespoolnimetatud ettevalmistused mind endaga kaasa. Ma lahkusin Kajast (nii oli armsa blondi tütarlapse nimi kaunikõlalises eesti keeles Katharina lühikujuna) sügava haavaga südames ja rohelist värvi meeles pidades. Kui peagi munder mu noori kõhnu õlgu kattis ja mõnikord rõhus, ütlesin ma tihti: „Ikka edasi, see on ju Kaja värv!” – Ka aastaid hiljem, väsitaval marsil, niiskes ja külmas laagris olen ma vahel kuube vaadates endamisi naeratades lausunud: „Kaja värv!”
Peterburi sõitsin ma (1793) oma väärika ja õilsameelse onu, kindral Christoph von Benckendorffi4 hoole all. Ta oli hiljem tuntuks saanud vendade, krahv Alexanderi ja Konstantini ning veel elus oleva vürstinna von Lieveni isa5. Juba varem olid Tallinnast tehtud sammud ette valmistanud minu seersandina vastuvõtmise Semjonovskoje kaardiväerügementi. Meie kohalejõudmise järel esitles kindral Benckendorff mind selle ülemale, krahv Nikolai Saltõkovile kui tolle alluvat. Krahv kohtles mind sõbralikult ja võttis mind oma seersantidest käskjalgade hulka. See oli esiletõstmine, mille eest olin tänu võlgu oma hea onu eestkostele. Peale minu oli krahvil veel vaid kolm käskjalga-seersanti, vürst Mestšerskoi ja kaks noort krahv Tolstoid. Meil oli tema majas umbes säärane positsioon, nagu ammumöödunud aegadel aadlikest paažidel võimsa feodaalhärra majas ning õukonna- ja sõjamajapidamises. Kas ei olnud ka Wallenstein teatud liiki paaž Burgau lossikrahvi juures?
Krahvinna Natalja Vladimirovna Saltõkov oli minu tädi, kindraliproua Benckendorffiga sõbralikes suhetes ja sel asjaolul oli minu jaoks see hea tagajärg, et temast sai ka minu jaoks heasoovija, kes mind paljudel juhtudel aitas. Siiski ei päästnud see mind juhuslike tujude eest, milliseid tal oli palju ja mis tegid ta teatud viisil kuulsaks. Nii ei tohtinud talle läheneda keegi, kelle juuksed olid võitud lõhnava pumatiga või siis temaga sama laua taha kolmeteistkümnendana istuda: oli oht äkilise meelepahaga minema saadetud saada. Kui aga mille-fleurs’i