Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
täit kahtteist kuud. Ma nimetan krahv Wittgensteini14, Manteuffelit15 ja von Kurselli16 väärikaid ja osalt kuulsaid nimesid. Nad kõik vaevusid oma kogemuste rikkalikust pagasist jagama värskele kaptenile õpetust ja osutusi, mis talle kasulikud võisid olla.
Polk sai käsu asuda laagrisse Bielski ja Ploski vahel Narewi ääres, milleks me ühinesime polkovnik von Saßi17 käsu all oleva Kiievi ratsajäägrite polguga, polkovnik Žerebtsovi18 juhitud Fanagooria grenaderipolguga ja ühe kasakapolguga korpuseks, mis seisis kindralleitnant Moritz Lacy19 ülemjuhatuse all. Varssavist külastas meie laagrit päevakangelane Suvorov ja ma mäletan imelist, elektrilist mõju, mida tema paljas kohalolek sõdurites tekitas.
Ühel pingutaval õppusel, mida see ülevaatus kaasa tõi, juhtus minu veel mitte karastatud jõudude tõttu õnnetus. Ühel rõhuvalt kuumal päeval, pärast kiiret ratsasõitu ja keset polgu kiiret liikumist kukkusin ma teadvusetult hobuse seljast maha ning tugev verejooks tungis suust ja ninaaukudest välja. Ma lebasin peagi vereloigus, mind tõsteti teadvusetult üles ja toimetati telki. Arst leidis mu seisukorra olevat murettekitava ja lasi mind lähedasse külla kanda, et talumajas rohkem rahu ja hoolitsust saada. Seal külastas mind mu hea polkovnik Anrep ning kuna mu rind näis väga vaevu põhjustavat ja arst leidis mu seisukorra ohtliku olevat, veenis ta mind mõneks ajaks pingutavast ratsateenistusest loobuma ja isamajas kosutust, rahu ja minu vankuvate jõudude taastumist otsima.
Ma ei lükanud isalikuna mõeldud ettepanekut tagasi, sain haiguse tõttu piiramata ajaks puhkust ja reisisin taas Grodnosse, kus ma külalislahkete vendade Pahlenite juures korterisse jäin. Noorem, krahv Peter20 lebas parasjagu samuti haigevoodis ning teda ravis vürst Repnini ihuarst. See andis ka mulle võimaluse tema nõu kuulda võtta ning veidi tugevamana oma teed jätkata. Krahv Paul von der Pahlen21 läks just vürsti ülesandel Peterburi ja me reisisime paar jaamavahet koos; aga ma pidin peagi kiirustajast maha jääma ja oma teed aeglasemalt ja ettevaatlikult jätkama, et Kovnos22 ja siis Miitavis23 oma reisiseltsilise isa, vana krahv von der Pahleni juures välja puhata. Temast oli vahepeal saanud Kuramaa kindralkuberner.
Riias küsisin nõu tuntud arsti dr Stoffregeni käest, kes mind minu rinna orgaanilise olukorra pärast rahustas, samas aga väljendas ettevaatust ja soovitas eriti rahu. Neliteist päeva veetsin ma seejärel Vidrukal, oma tädi proua von Budbergi hea asukohaga mõisas, koduse ümbruskonna üle rõõmu tundes ja haigele rinnale kodumaist õhku pakkudes. Siis jätkus mitte enam pikk tee isakatuseni, kus mind avasüli vastu võeti. Emalik hoolitsus ja islandi sammal tegid tervenejale head. Peagi tundsin end paremini ja kuigi veel veidi nõrgana, aga siiski ohu käest pääsenuna.
Minu isa, kes tahtis mind panna unustama mu olukorda ja haigust, tegi mulle ettepaneku reisida Tartusse, et seal mu liivimaalastest sugulasi tundma õppida. Ma sõitsin niisiis minema ja nimelt koos oma venna Karliga24, kellel olid oma asjad ajada. Tartu, tollal veel ilma ülikoolita, saab talveks ümbruskonnas elava aadli kogunemiskohaks ning ballidest, kaunitest lossipreilidest, kontsertidest ja muust seltskondlikust kärast pole puudust. Mina mängisin sel ajal kahkjaskahvatut rüütlit, kes on turniiril maha visatud, kannatab veel oma nõrkuse all ning vaid jälgib kirjut ja keerlevat ringmängu. Lembelaule oleksin ma võinud laulda, kuna lossipreilid olid kaunid ning oli palju nõbusid ja nõbukesi, aga selleks puudus mul oskus. Niisiis vaatlesin ma vaid, nagu öeldud, ning punusin sõnadest ilusatele kuulajatele lillevanikuid ning pärgi.
Vahepeal ajas mu vend Karl tõsist asja ja saavutas auhinna, rikka lossipreili käe, kes oli korraliku varanduse ainus pärija, mille too pulmapäeval oma käsutusse sai. Keerutamata rääkides, temast sai peigmees; tema pruut oli kindralleitnant parun von Frieseli25, Eestimaa rikka mõisaomaniku ainus järelejäänud tütar. Laulatus toimus mõni kuu hiljem.
Enne seda tähistasime me minu õe Henriette abiellumist krahv Stenbockiga. Mu vaene õde suri pärast mõnda õnnelikku abieluaastat, mida ma veel omal ajal meenutan, aga temast jäi järele tütar, ema kaunis ja noorendatud pilt, ning poeg, kes oma päritolu pöördumatutele ihadele järgnedes võitlusse ja sõtta läks ning Kaukasuse kuristikes karmis võitluses Dargo lähedal26 jala kaotas, nii et ta endast nüüd kangelase torsot kujutab.
TEINE OSA
1796–1804
Teenistusaastad keiser Pauli ajal. 1799. aasta sõjakäik Šveitsi
Aasta lõpu eel (1786) lahkusin ma vanematekodust, et polku tagasi minna, mis oli asunud oma kantoneerumisalale Lutski (Volõõnia) ümbruskonnas ning kuulus nüüd vürst Prozorovski27 korpusse. Riiga jõudes kuulsin ma paljudest pärast keisrinna Katariina surma sõjaväes toimunud muudatustest ja uutest korraldustest. Üks mulle väga otseselt kordaminev oli see, et kõiki määramata ajaks puhkusele lubatuna oma polkudest eemalviibivad ohvitsere tuli käsitleda ja kohelda kui täielikult teenistusest eemaldatuid. Nii olin ma enne sellesse astumist teenistusest vabastatud ning edasine reis Volõõniasse asjatuks muutunud. Mida siis nüüd teha? Ma olin suures segaduses ja peaaegu meeleheitel; ma ei teadnud, kas pean edasi või tagasi minema. Siis aga nimetati kindral von Benckendorff keisri armust Riia kindralkuberneriks. Ta oli alati minu suhtes end osavõtliku sugulasena näidanud ja ma ootasin lohutatuna ning täis usaldust tema saabumist kubermangu. See toimus peagi ja vaene õepoeg, kelle süü ei olnud suur ning varem tavalise leebe distsipliiniga piirdus, leidis temas abivalmis kaitsja. Benckendorff kirjutas ja soovitas mind kindral Numsenile28, kelle keiser Paul oli ratsaväe inspektoriks määranud. See suurepärane mees võttis mind oma polku, Numseni kürassiiripolku ja kohtles mind peagi nagu oma poega. Numseni polgus ja tema mõistva juhtimise all toimus see, et ma ratsateenistust ja sõjateenistust ülepea tundma ning armastama õppisin. Kõik ratsateenistuse üksikasjad olid talle täpselt teada ja ta jälgis rangelt, et kõik tema inspektsiooni ohvitserid õppusi pidasid ning õppisid seda, mida ta vajalikuks pidas. Tema peakorter paiknes Miitavis. Sinna lasi ta igast oma inspektsiooni polgust ühe eskadroni tuua, õpetas ohvitsere relvi kasutama, oli ratsatundide ajal kohal ja nõudis isegi, et nad oskaksid hobuseid praktiliselt rautada. Samal ajal liikus talle annetatud ja tema järgi nimetatud polk, Starodubi ratsakarabinjeerid, oma senisest asukohast Musta mere kaldal siia ning pidi naabruses asuval Liivimaal dislotseeritama.
Vahepeal nautisin ma noore kürassiirina elu Miitavis, mis ümbritsevaid maid kaasa arvates on alati olnud värske ja rõõmus. Ennelõunal märkilaskmine, vehklemine ja ratsutamine, õhtul tants kasiinos, kui seda oli, või siis äge traav, mis mind mõnda lähedasse Kuramaa lossi viis, kus ei puudunud kaunid lossipreilid. Noor süda, mida sa veel soovid? Klirisevad relvad, hirnuvad hobused ja kui see on möödas, siis jooks ilusate silmade, võimaliku käepigistuse järele. Ma olin tollal pikk, sale sell, pruunijuukseline, sinisilmne, tärkavate karvadega ülahuulel ning suutsin juba etendada mingit kõhetut rüütlit mõnest ballaadist.
Kuna teenistus ja mu hea vana kindral seda lubasid, tegin kiire reisi Tallinna. Oma isa ma siiski ei kohanud. Ta oli Jõhvi postijaamas Eestimaa piiril, et seal Peterburi reisivat Poola kuningat Stanislausi Eestimaa rüütelkonna poolt tervitada ning läbi provintsi saata. Ma reisisin seepeale samuti Jõhvi; nägin oma isa ning kiirustasin tagasi Miitavisse.
Kuna oodatud polk oli vahepeal kohale jõudnud, lahkusime me Miitavist ning liikusime Valka, väikesse Liivimaa linnakesse, kus staap korterisse asus. Kuna mind loeti koosseisu olevaks ohvitseriks, tegi kindral minust platsmajori. See minu plats oli kergesti ülevaadatav. Kus Valgas ka seista, igal pool avaneb vaade linnast välja vabasse loodusse. Sellele vaatamata oli elu Valgas päris lõbus. Ohvitserid olid sisse seadnud kasiino ja panid linna noored naised tantsima, millest vahetevahel ka