Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
sünged pildid avasid peagi aga trööstiva, lõbusama poole. Mehine vaheldus, kirju ja tundmatu elu, lahingu ja võidu ärevad tunded seisid ees ja asusid üksteise järele ritta. Ma vaatasin taas lootusrikkalt saabuvatele päevadele, olles olnud kui orb tühjaks jäänud maailmas.
Viimaks saabus marsikäsk üle piiri, aga koos sellega üks teine, mis kõiki mu kamraade ja eriti mind sügavalt kurvastas. Kindral Numsen vabastati ootamatult oma ametikohalt ja korpus anti kindral Rimski-Korsakovi34 käsu alla. Sellised ootamatud muutused olid tollal, nagu juba öeldud, sagedased; sellele vaatamata oli meil raske oma suurepärast ülemjuhatajat kaotada, eriti meil, tema polgu ohvitseridel; ta kaotas ka polgu ja oli seeläbi ka majanduslikust küljest keerulises olukorras. Sarnastel juhtumitel pole see ainult palga ja seniste positsioonieeliste kaotamine, mis ilma omandita sõjaväelase raskesse olukorda paneb, vaid peamiselt arve, mille ta peab oma järglasega omatud polgu osas klaariks tegema. Numsen polnud mingi raiskaja, aga ka mitte arglik peremees ega kindlasti mitte range rehkendaja, kelle bilanss on alati tasakaalus tema silme ees. Kes kujutab nüüd selgelt ette ühe ratsaväepolgu rasket ja laiaulatuslikku valitsemist, mille remondid samuti šefi ülesandeks olid, kujutab ette, kui okkaline töö on selle üleandmine, kui järglane selle kallihinnalise, aga raudse inventari osas urgitsema ja vigu otsima asub. Õnneks oli uus šeff kindral Voinov35 aumees ja suuremeelse mõtteviisiga, omades lisaks rikkalikke rahalisi vahendeid. Tema omakasupüüdmatu sooviga arveteõiendamist kergendada ühendasime ka meie, ohvitserid, oma püüded meile tuntavaid puudusi mitte avalikuks teha, vaid tulevatel aegadel koos omapoolsete ohverdustega salajasse jätta. Nii sai teoks arveteõiendamine ja üleandmine, mis ei viinud mu tublit vana Numsenit lisaks tema muudele ebameeldivustele veel ka äärmisesse rahahädasse.
Kui meie polk oma uue šefi kindral Voinovi juhtimisel Leedu Breszist liikuma hakkas, oli selle polkovnikuks krahv de Lambert. Vaid veidi varem oli selleks küll lühikeseks ajaks olnud mu eestimaalasest kaasmaalane krahv Igelström. Ma olin oma läbitehtud haiguse järelmõjude tõttu veel nii nõrk, et järgnesin polgule vankris. Mu seisukord ei paranenud aeglasel kehvi teid mööda loksumise ja kehvades korterites elamise tõttu üldse, nii tundis krahv Lambert viimaks vaesele mahajääjale kaasa ja soovitas mul Krakovisse jääda, et lasta mul end rahulikult arstil terveks ravida ja siis etteliikunud polgule omal ajal järele jõuda.
Ma oleksin siinkohal võinud mõne fantaasiarohke poola arsti kätte langeda, kes oleks mind ravinud imeliselt seikluslike vahenditega, mis on poola eskulaapide jüngrite juures nii omapärased, aga israeliidist üürilakei, keda siin faktoriks nimetatakse ja kelle ma saatsin tema lendlevas mustas rüüs arsti järele, tõi mulle ühe õpetatud israeliidi, kelle juba halli pead oli aegu tagasi katnud saksa doktorikübar. Ma pidasin teda ka kaugeks veidi kummalise hääldusega saksa kaasmaalaseks ja usaldasin end ilma muret tundmata tema kätesse. Kui ma siis hilisemal ajal tema mooseslikest usuvaadetest ja ümberlõigatusest teadlikuks sain, oli minu usaldus tema vastu juba nii suur, et need asjaolud ei avaldanud mulle enam mingit muljet. Ja mul hakkas parem. Suurepärane vanur suhtus minusse soojalt, istus tihti mu hooletusse jäetud asupaigas ja kohtles mind kindlasti mõistmise ja truudusega, kuna ma tervenesin täielikult ja lühikese ajaga. Veel enam: kui ma talle tema vaeva eest tasuda soovisin, lükkas ta mitte ainult minu raha tagasi, vaid pakkus mulle rahalist avanssi, kuna ta arvas, et olen haiguse ja polgust eemaoleku tõttu ilma vahenditeta jäänud. Oli aga just vastupidi: mu isa oli mind eesseisva marsi puhuks rikkalikult rahaga varustanud ja minu haigus oli olnud hoiukarbiks, kuhu oli langenud kõik see, mida ei olnud suutnud neelata lõbus elu sõjaretkel Breszi kehvades korterioludes. Viimaks õnnestus mul oma suuremeelsele arstile tema väljateenitud hüvitis tasuda ja kui ma oma faktorilt tasu maksmisel küsisin, miks ta polnud mulle siis, vastavalt minu ootustele kristlikku arsti toonud, vastas ta mulle oma krakovi saksa keeles: „No mis, me mõtsime, härra ei maksa, raha pole ja siis oleks poolak mind kõvasti klobinud, kui raha ei saa.”
Punased postiljonid tõid mind postijaamast postijaama keiserlikkuningliku postikorralduse tavalises tempos hästi hoituna Olmützi36, kus ma polgule järele jõudsin ja nüüd hobusel oma nooruslike kamraadide rõõmsas seltskonnas teed jätkasin. Me liikusime läbi Böömimaa, puhkasime veidi mugavates öömajades Praha lähistel ja jätkasime siis marssi Regensburgi poole. Siin värskendasid meid taas mitu puhkepäeva, enne kui me Augsburgi liikuma hakkasime. Mulle meeldis see endine riigilinn. Krahv Fugger võttis sõbralikult vastu noore ratsaväelase, kes küll käsutas raskeratsaväe eskadroni, aga kelle kaal oli veel kerge kogemuste ja teadmiste osas. Ta viis mind seltskonda ja kandis hoolt, et ma näeksin vana kummalist Augsburgi. Nii imetlesin ma ka niinimetatud „Sissepääsu” juures Augsburgi kodanike sõjakunste varasemaist sajandeist. See „Sissepääs” on võimas rauast masinavärk jäikade kõrgete tornimüüride vahel, vaimukalt välja mõeldud ja kindlasti mitte ilma oluliste kuludeta valmis tehtud, et üht käskjalga öösel või muul keeluajal üle valli ja müüride linna lasta ilma väravat või uksekest avamata. Selleks puhuks on rakendatud nii palju ettevaatust, et isegi kõige otsustavam kakleja ja rauasööja lebaks linnas vahti pidava vürtskaupmehe või rätsepa jalge ees, kui ta oleks sel kombel linna tunginud. Vaadates sääraseid „Sissepääse” ning siis ka raskeid turviseid ja plaate, millega keskaegsed uljaspead end vähkide kombel kaitsesid, võib peaaegu jõuda arvamusele, et alles hilisemate aegade erutav püssirohusuits tegi inimesed taas vaprateks.
Ma elasin Augsburgis koos krahv Lambertiga võõrastemajas Zum weissen Lamm ja tutvusin seal emigrant Dupuis’ga, kes asjaolude tõttu Prantsusmaalt ja oma sissetulekutest eemale tõrjutuna elas välismaal mängust kui ainsast sissetulekuallikast. Ta aimas seda igal pool ning vedas seda endaga kaasas nagu ronk oma toitu. Ka meid tutvustas ta Augsburgis kohtadega, kus me end sel kombel lõbustada ning oma õnne proovida võisime. Küll aga oli Dupuis’l oma hüpohondrilisi või moraalseid silmapilke, kui ta mängu needis, sellest eemale hoidis ja ka mind kui nooremat saatuslikust lauast eemal hoida püüdis. „Mäng,” armastas ta ütelda, „on võitlus kahe poole vahel. Võitlust alustatakse nagu iga teist naturalistina ja jätkatakse kui üha rohkem väljaõppinud vehkleja. Sellega on seotud see, et mõeldakse endale välja omapäraseid rünnakuid ja omapäraseid kaitseid, aga lõpuks langetakse võtete ohvriks, mida ise on õpitud. Millisel kahemõttelisel moel need võtted mängus võivad olla, võin endale kergesti ette kujutada. Seepärast, armas parun, soovitan ma teil mängimine jätta, kuna kuigi ma ei söanda ka kõige vähemal määral mõelda, et te midagi viidatud võtete sarnast kunagi kasutada võiksite, ei soovi te ju just seetõttu siiski selliste võtete kergeks ohvriks langeda.” – Ma olen sellest peale tihti Dupuis’ peale mõelnud, aga pika aja jooksul endast siiski mitte kuulekalt jagu saanud.
Polkovnik krahv Lambert, kellel oli Augsburgis olnud asju ajada, oli mind enda ligiduses hoidnud ja me jõudsime polku alles Stockachis. Kohe pärast seda asuti ümbruskonnas laagrisse, et hobuseid pärast pikka marssi puhata lasta. Mulle määrati korter Neukirchis, külas mitte kaugel Lindaust, mis kaunil rohelisel Švaabimaal Bodeni järve lähistel näis mulle justkui imelises aias asuvat. Me seisime siin neliteist päeva ja liikusime siis Schaffhausenisse, kus me Reini ääres Laufeni lähistel laagris olime. Kas oli võimalik oodata lahingute algust pärast paarisaja miili läbimarssimist romantilisemas kohas kui Reini koskede lähistel? Tihti seisin ma kukkuvaid veemasse vaadeldes, kuulates mürisevat langust, nägin vahutavaid vooge edasi rullumas ja mõtlesin lähenevale suurtükikõminale ja tormavale lahingule, mille voogudes mind nagu mõnda murtud lainetest edasi veeretataks. Ma olen tihti tagantjärele mõelnud Reini kärestikele, mille tormamine näis mulle olevat selle lärmaka draama suurepärane eelmäng, mis peagi lähikonnas etendus.
Selle algus oli aga siiski üllatav. Ma olin ühel päeval, mis algas jõude nagu eelnenugi, ratsutanud koos kamraadidega Schaffhausenisse ja me istusime just pärlendava veiniga täidetud roheliste röömerklaaside juures, kui Zürichi kandist võis kuulda midagi suurtükilaadset. „See on kärestik!” ütlesid ühed, „Äike!” hüüdsid teised, aga suurtükikõmin muutus üha äratuntavamaks. Me hüppasime hobustele ja kihutasime tagasi polku. Öö oli saabumas ja just oli tulnud käsk Eglau juures üle Reini minna ja ühineda 4000 baierlasega, et tugevdada Korsakovi jõudusid, kellele kindral Massena oli just mitmes kohas kallale tunginud.