Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
vaatasid meie taganemist küll pahameelega, aga seepärast ei olnud ballid vähem lõbusad. Kolm kaunist naist olid need säravad tähed, kelle ümber tollal ballide möll keerles: need olid krahvinnad Clam, Schlick ja Kolowrat. Nende ümber tunglesid meie põhjamaise rüütelkonna õied Miloradovitš42, Kamenski43, Šepelev44, Hitrovo45. Mind viis algne liikumine sellest ringkonnast peagi ühte kõrvalringkonda, kelle keskpunktiks oli samuti kaunis täht, kuigi teise suurusjärgu oma. See oli üks noor israeliit, ülirikka pankuri tütar, kaasavaraks kaks miljonit kuldnat. See võluv Sulamith, tumedalt hõõguvate silmade, kergelt kõvera ninakese, kaunite huulte ja hammastega, väikeste käekeste ja jalakestega ning iseäranis kahe miljoni kuldna uimastava roosiõlilõhnaga, võis vabalt äratada noorte korsaaride südametes vallutamise ja valdamise mõtteid. Ka mina tunnistan, et sellised mõtted mul läbi südame ja neerude käisid, aga veel ei olnud H. Heine oma haaravaid laule laulnud, Börne oma destruktiivseid raamatuid kirjutanud, veel nimetati israeliiti juuditüdrukuks, isegi kui ta oli ristitud. Ma mõtlesin õudusega oma eestimaiste nõbude appikarjetele ja lasin lahti kaunist Sulamithist, kes oma sarmikuses oli vääriline targa kuningas Saalomoni jaoks nagu see varasemgi, kelle võlusid ta kirjeldab.
Selle aja, mida ma Sulamithi ümber keerlemiseks ei kulutanud, veetsin ma kaardilauas. Tollal käis Prahas põrgulik mängimine. Austerlased ja venelased pidid lõpuks omavahel kokku minema. Mina seevastu mängisin õnnelikult. Lisaks sellele rahale, mis isa mulle saatis, lisas Fortuuna veel kaks toredat kullakamakat. Ma ostsin endale kaks ilusat hobust lisaks varasematele ja seadsin oma sõitva majapidamise edevas sädelusihaluses sisse. Sulamithi hõõguvad pilgud pidid langema rikkale, haprale paladiinile. See oli salajane soov, mis viis mind tarbetutele väljaminekutele ja siiski kohkusin ma iga kord, kui kujutlesin võimalikku mustalokilist vallutust eestimaiste lossipreilide ringis. Mitte et ta poleks olnud ilus, see ilus ja noor Sulamith, vaid kuna ta polnud selline, nagu nõod ja tädikesed nõuaksid. Inimese süda on üks vastuoluline ja julgusetu asi!
Marsist kuni Krakovini ei oska ma midagi erilist jutustada, seal aga võttis kindral Rosenberg vägede juhtimise üle ja leidis Leedu Breszis ees käsu vägi laiali saata ja lasta polkudel neile määratud asukohtadesse siirduda. Mulle tuli temalt meeldiv uudis, et olen autasuks majoriks ülendatud.
Me olime Breszi jõudnud keset talve ja rõõmustasime soojade majutuspaikade üle, mille ma enda jaoks olin veel eriti hästi leidnud oma vana sõbra ja kaasmaalase major von Helffreichi juures. Meie rõõm oli aga lühike, kuna juba esimesel ööl pärast kohalejõudmist puhkes tulekahju, mis muutis maja, kus ma elasin, ja veel poole linnakesest tukkideks ja tuhaks. Me olime jälle sama hästi kui bivakis ja meil polnud mingit põhjust oma lahkumisega viivitada. Eesmärk, kuhu poole me püüdlesime, oli vana majutuskoht Valgas Liivimaal ja sinna me ka õnnelikult jõudsime, minnes üle Wilna46 ja Riia.
Ülesanne oli pärast just harrastatud eluviisi tagasi tänapäeva ühetoonilisusse sobituda. Vahepeal pakkus jahipidamine mõningat meelelahutust. Liivimaal ei olnud sellel säärast metoodilist korraldust, nagu see on Saksamaal. Loomi ei aeta julma strateegiaga ja laskmiseks valmitena õnneliku taktiku ette, kes peab nad maha laskma; jahti peetakse rohkem loomulikul viisil, seades seejuures oma elu rohkem ohtu. See annab jahirõõmule Liivimaal vürtsi, mis Euroopa läänepoolsemates maades puudub. Teistlaadi meelelahutuse eest kandis hoolt küsitud ja lubatud puhkus, mis mind Eestisse viis.
Ma veetsin mõne päeva oma venna Karli juures tema kaunis Voore mõisas47 Virumaal; siis kohtasin oma õde Amaliet, kes oli just abiellunud parun von Tiesenhauseniga, elades suures ja ka ajaloost tuntud Kose-Uuemõisa48 lossis, kujutades endast kõige ilusamat ja õrnemat lossiprouat, keda kuskil kohata võiks. Parun, minu õemees, oli vanaaegse rüütli tänapäevane kujutis. Nii võis välja näha Engelbert von Tiesenhausen, kui ta suure piiskop Alberti õemehena Liivimaale tuli ja risti teenistuses olles suured valdused omandas, mis tema järeltulijad kõige võimsamaks suguvõsaks siinmail tegi49, kuni pärandi jagamised, Poola konfiskatsioonid ja Rootsi reduktsioonid võimu raputasid ja vana hiilgust mitmes sihis tumestasid. Näha Kose-Uuemõisa lossihärrat koos oma kaasaga liikumas lossi ruumides, mille ümber sõda nii tihti möllab, pargis ja väljadel ümbritsetuna arvukatest, aga rahulolevatest talupoegadest, rõõmustas mitte ainult vennasüdant, vaid oli ka erapooletutele ja võõrastele ligitõmbav vaatepilt. Et see olukord allus mitte ainult kõikehävitavale ajale, vaid ka muutustele ja inimeste tahte muutlikkusele, on minu jaoks üks sünge mälestus, mille jutustamise juurde ma pöördun ajal, kui tunded mul sõnu leida lubavad.
Oma auväärse isa leidsin eest kurva ja rusutuna minu õe Julie lühikese aja eest toimunud surma tõttu. See kaunis ja üliõrn lill oli jõudnud vaid 17. eluaastani. Minu kohalolek tõi isale leevendust tema valus ja rohkemat tõi mõne päeva pärast minu venna Hermanni täiesti ootamatu saabumine. Too oli 14-aastasena otsustanud mereväeteenistuse kasuks, oli mitšmanina ühel Vene sõjalaeval paljudel retkedel Lääne- ja Põhjamerel osalenud ning leidnud seejärel võimaluse üle minna Inglise mereväkke ja Inglise laevadel külastanud sadamaid kaugetel meredel. Ta oli seejuures õppinud quite perfectly inglise keelt rääkima, harjutanud külge inglise viltuse suunurgahoiaku ning nägi umbkaudu välja nagu ploomipudingi austaja ja soodavee jooja. Selle eesmärgi saavutamiseks oli ta olnud kuus aastat kodust kaugel ja mina polnud teda just nii kaua näinud. Selle peale korraldasid majakondsed, nende hulgas ka Kose-Uuemõisa reibas lossiproua, järgneva naljakese kui variatsiooni maaelu ühetoonilisusse.
Ma olin läinud natukeseks ajaks maale käima, arvatavasti selleks, et Kaja kohata, kui võõrsil viibinud vend kohale jõudis. Pärast esimest taaskohtumise rõõmu läks jutt minu kui vaid juhuslikult ja korraks eemalviibija peale. Mõistetavalt tekkisid küsimus ja kahtlused, et kas me üksteist ka kohe ära tunneksime? Kohe mõeldi välja lõbus eksam. Hermanni ootamatust saabumisest otsustati minu ees vaikida ja ta pidi esinema kui inglise mereväeohvitser, kes olevat just soovituskirjaga Tallinna jõudnud, et tundma õppida rõõme ja elu eestimaises countryhouse’is. Kui ma siis oma retkelt tagasi jõudsin, istus seal üks militarylooking gentleman, kes ajas daamidega viltuse suuga juttu. Inglise keeles nendega, kes seda oskasid, vigases saksa keeles ja murdesõnu vahele pistes nendega, kes tema keelt ei mõistnud. Meid tutvustati üksteisele ja järgnes shake-hands. Ma ei tundnud oma tuuldunud välimusega venda ära, aga me tutvusime peagi lähemalt, hommikusöök oli valmis, madeirat ja šerrit külluses. Naised olid aga veel ühe lõksu välja mõelnud, et mind proovile panna. Kui jutuajamine oli elavalt käimas, hiilisid nad toast välja; džentelmen viis jutu just lõppenud sõjakäigule ja lubas endale mõne mõõdutundetu sõna päeva kohta Zürichi all. Hermannile oleksin ma need andestanud, aga military-looking englishman oli teine asi. Lühidalt, nagu Kose-Uuemõisa vaimukas lossiproua selle oli seadnud ja oletatavat inglast põhjalikult instrueerinud, olin ma peagi enesest väljas ning kuna isa külalise pihta laskmine Raasikul oleks olnud eksimine igasuguse külalislahkuse vastu, andsin enda oma ja võtsin tema sõna peagi sobivas kohas Koplis Tallinna lähistel kohtuda ning asi lahendada. Selline sissejuhatus sai tehtud, enne kui vennad pärast kuueaastast lahusolekut üksteist rinnale surusid.
Õnnelik kuu isa kolde juures, ühe katuse all lähedaste ja truude südametega oli mööda läinud; siis pidin taas minema, rüütli raudrüüd kandma ja habemike sõdalaste ridu ning rühmi drillima. Vältimatu toimus ja ma leidsin end peagi Smiltenes, kuhu eskadron oli vahepeal paiknenud. Smiltene on üks küllaltki suur mõis, mis asub umbes seitse miili Valgast lõuna pool ja 20 miili Riiast idas. Kuulus varem peapiiskopile ja seal oli kindlustatud loss, mida oli tihti piiratud ja korduvalt purustatud. Vanu müüre on veel näha. Siis kingiti Smiltene Poola kuningate ja seepeale taas Rootsi kuningate poolt oma truudele alamatele, kuni möödunud sajandi keskpaigas keisrinna Jelizaveta selle oma vanale ja teenekale iirlasele, Liivimaa kindralkubernerile krahv Georg Browne’ile annetas. Tolle mees- ja naissoost pärijate kätte oli see kuni hiljutise ajani jäänud, kuni pärandi jagamised ja saatus selle