Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
ma sinna jõudsin, oli Smiltene veel brigadir50 krahv von Browne’i, vana kangelase poja omandus, aga ümberringi olid juba paljud mõisad Riia börsimeestele panditud. Kuna elav vaim on alati kavatsustega seotud ja mul oli pärast ettekirjutatud tundide sadulas veetmist spekulatsioonide ja nendega seotud tegevuse jaoks piisavalt aega, tulin ma mõttele mõni vana kuulsusrikas mõis kodanluse vangistusest taas vabastada ning mõõgale võita. Oli üks tuntud, aga raske tee, et omandada raha kotitäite kaupa, terve hunniku jagu. Põgus idee, millel minu fantaasia põhines, põrkas kohe alguses selle ees tagasi. Oli ka teine tee, mille noor, sale, uhkes riides ratsanik võis kergesti läbida ja ma nimetasin seda vaikselt endale, aga ma usun, et mu palgeile tekkis seejuures sügav puna – see oli abielu.
Aga kui see mõte juba kord tulnud oli ja kuna ma ratsutades nägin nii tihti üht sellist vangistatud lossi, ärkas see minus üha suurema jõuga ning sellisel viisil toimuv mõõgaomanduse vabastamine kaupmehe kirjutustoa rõhuva käe alt õilistas minu silmis seda spekulatsiooni. Siiski oleks spekulatsioon ilma läbiviimise alguseta jäänud, kui võimas juhus ei oleks asja enda kätte võtnud. See inimese võimas – vastavalt oma meeleolule sõber või vaenlane – tõi mind ühe säärase Riia pandihoidja kahe kõige armsama käekese lähistele, kes nendes üht väga kuulsat lossi hoidis. Oli võimatu mitte vaadata neist käekestest kõrgemale hästivormitud rindadele, targale suukesele, mis pidevalt rääkis, selgetele ärksatele silmadele, mis sellele kõigele võluva välimuse andsid. See kõik oli aga lugenud inglise raamatuid, ka La Fontaine’i romaane, oli Riia teatris omaenda loožis istunud, tundis ooperit ja balletti, ka Musse51 ja võlgades, aga ikka veel priiskava aadli balle, kes talve Riias veetsid; lühidalt see oli armastusväärne, selge vaatega, targalt rääkiv tervik, mis väga meeldida võis.
Kui linnapreili hetkega maapreiliks muutub ja kivisillutiselt põgenenuna nüüd ratsaretki üle harjumatute põldude ja roheliste väljade armastab, on temaga kurameerival ratsaväeohvitseril suur eelis jalaväelase ees. Selliste lõbustuste korraldamine jookseb talle ise kätte, ta mängib seejuures ühtlasi ratsasulast ja kuidas veel võib säärast vaba liikumist ratsude kergetel jalgadel üle põldude ja läbi metsa kasutada vestlusteks ja armuavaldusteks! Peagi märkasin ma, et kaunis pandihoidja ratsutab meeleldi; Riiast telliti uus, elegantne ratsakleit ning pikad rohelised ja valged voogavad loorid. Kui kiires galopis, mille juures kohe kõrval ratsutav oma ratsut valdav ratsaväelane õhu ja julguse kaotas, kui selles galopis kaunis väike näoke hõõguvana minu poole vaatas, heledad silmad veel säravamateks muutusid ja roheline loor pikalt tuules lehvis, tundus mulle, et nagu lehviks kindel lootus minu poole; panditud mõis on sinu, niipea, kui sa soovid. Veidi aja pärast oli mul selles suhtes veel suurem kindlus, kuna oli jutuajamisi, mis algasid sadulas ja jätkusid tugitoolis, rääkimata käehoidmisest, milleks andis põhjust hobuselt mahatulek või isegi ümberthoidmisest, milleks mõni hobuse ootamatu tuju tihti põhjust andis. Pärast seda, kui asi oli mõnda aega niimoodi kestnud, arvasin end siiski pidavat vanalt isalt, maanõunikult küsima, enne kui alustatud ehitisele oleks juba päiskivi pandud. Ma teadsin tema meelestatust ja teadsin, et ta peaks niinimetatud seisusekohast abielu mitte tingimata vajalikuks, aga väga soovitatavaks ja seda mitte noorpaari enda, vaid sugulaste pärast. Seisuslike erinevuste puhul ei sobiks nende vaated ja harjumused kokku, mis tooks kohe suhetesse jää, millest saaks võitu vaid kasvava soojusega. Seda arvestades eelistasin ma kirjutada mitte otse isale, vaid osavale õele, Kose-Uuemõisa lossiprouale ja teda paluda võimalikuks muutuvast juhtumist isale ette kanda ja tema suhtumisest mulle teada anda; ma ei jätnud kasutamata võimalust nii panditud omandit ega pandi omanikku võimalikult vähe mainida.
Vastus viibis ootamatult kaua; vahepeal jätkasin ma rohelisel lehvival looril nagu kindla lootuse lipul kõigil risti ja põiki retkedel järele ratsutamist. Tihti seltsis meiega ka pandihoidja vend, kes aeg-ajalt Riiast tuli, et panditud lossis rahuliku vana kõrval rõõmsat noort junkrut mängida ja segadust korraldada. Ta võis rääkida steeple-chase’ist52, püssidest ja koertest, rohelisest ja sinisest kaardiväest53, kus ta oli minu meelest rittmeister ja veel paljust muust. Tulenevalt oma pandiomanduse junkurlusest ja linnasõjaväe auastmest astus ta üles sõjakamraadlikult, kasutas musketäri kõnepruuki ja püüdis Riia kodaniku nahka võimalikult seljast heita, vähemalt niikaua kui ta panditud lossis junkerdas.
Aga asi pidi teise suuna saama. Kiri õelt jõudis lõpuks kohale. Ta oli minu järelepärimise üle väga tõsiselt järele mõelnud. Naiste olemuses on pigem abielu kordasaatmisele kaasa aidata kui mitte. Niisiis oli tema esitus isa juures olnud pooldav, aga too, äri ja otsuste tegemisega harjunud, nägi ära, kui kaugele asjad arenenud on ja et – nagu ta öelda armastas – adhuc sub judice lis est: nii otsustas ta, et pandihoidja peale ei tohi mõeldagi. Seda kirjutas nüüd mulle mu hea Amalie, esmalt suure ettevaatusega, siis suure kurvastusega ja lõpuks paljude lohutussõnadega, kuna ta arvas, et ma võiksin seeläbi ohtlikku meeleheitesse langeda. Mina aga võtsin otsuse vastu kerges ratsanikumaneeris. See oli olnud rünnak, piirdudes vaid tulevahetusega, millel puudus surve. Seejärel hakkasin ma taganemissignaali puhuma.
Pandihoidja märkas seda peagi; ka tema võttis seda kergelt. Linnapreilisid kasvatatakse liigagi tihti noorte sõjameeste kurameerimisele mitte üleliia tähelepanu osutama ning ennast kahjude eest kaitsma. Noored daamid, eriti kui nad on rikkad ja näevad rohkesti seltskonda, on sündinud diplomaadid: nad peavad oma läbirääkimisi väga osavalt ja annavad harva ära rohkem, kui nad tagasi võtta suudavad. Niisiis ei tehtud mulle sellest suunast erilisi etteheiteid. Aga päris ilma kärata ei pidanud mu tagasiastumine siiski jääma. Seda kära alustas linnarittmeister, täiesti vastupidiselt ootustele. Ta pidas minu tagasitõmbumist kõigi kommete vastaseks, seega solvavaks ja häbistavaks. Ta rääkis valjusti, et tahab mind vastutusele võtta, nõuda minult satisfaktsiooni. Armas Jumal! Kas ta tahtis mängida venda komöödiast, kus kolmandas vaatuses saavutatakse nõutav murdepunkt läbi kuulide? Ma ei tea seda, aga tema ähvardavad sõnad jõudsid minu kõrvu, nad olid nii seatud, et pidid jõudma. See ei võinud jääda ilma vastuseta.
Tollal oli seal üks immatrikuleeritud aadlisse kuuluv noor mees, kes oli paar aastat sõjaväes teeninud ja siis ohvitserina erru läinud, et rändrüütliks hakata. Ta liikus nimelt mõisast mõisa, millistest enamiku mõisahärradest oli ta kaugelt sugulane, oli igal pool palavalt teretulnud, teadis kõike jahist, hobuste rautamisest, koerte dresseerimisest ja paljudest muudest kasulikest asjadest. Ta sõi, elas, gastroleeris ühes mõisas nii kaua, kui talle õige tundus, ja liikus siis võimalusel edasi. Selliseid rändrüütleid (neid nimetatakse ka sõimerüütliteks) oli aastate eest külalislahkel Liivimaal väga palju ja ma usun, et see tõug pole veel päriselt välja surnud. See mugav mees külastas mind mu ratsaväelasekorteris Smiltenes just neil päevil, kus mul teda tarvis läks. Ma rääkisin talle olukorrast, kus ma olin, venna ülemeelikutest ütlemistest ja palusin teda üle anda sõnum tormakale junkrule. Pärast üht hommikusööki, kus veiniga ei koonerdatud, laenasin ma talle korraliku hobuse ja ta ratsutas panditud lossi. Lühidalt öeldes oli tema ülesanne järgmine. Ta pidi junkrule selgeks tegema, et ma olen tema väljakutse vastu võtnud ja satisfaktsiooniks valmis. Kuna aga mul kui väljakutsutul on vabadus relvi valida, siis võtan ma püstolid, aga teatavatel tingimustel. Me ei kohtu mitte mensuuris või barjääri ääres, vaid vabas õhus eelnevalt kokkulepitud väljal, hobuse seljas, kummalgi käes laetud püstol ja veel kaks sadulataskus. Juures oleksid mitte sekundandid, vaid valitud pealtvaatajad. Kahe või kolme püssilasu kaugusel seistes kihutaksime märguande peale teineteise suunas ja tulistaksime üksteise pihta kumbki kolm kuuli, kusjuures lasu aeg ja kaugus jääksid täiesti igaühe enda otsustada.
See oli niisiis nagu romaanis toimuv kahevõitlus, mille ma korraldasin. Ma olin päris kindel, et kui junkur selle vastu võtaks, läheksid tal harjumatus sadulas istudes kõik kolm lasku mööda; mina aga olin kindel, et suudan tal kiire lähenemise juures kõigepealt kübara peast ja siis püstoli käest lasta ning seepeale kolmanda lasu suuremeelselt võidumärgina õhku tulistada. Mul ei olnud soovi kaubanduskontori poolt vangis hoitava lossi spekulatsioonile verist lõppu korraldada, aga vastuse pidi ninakas junkur saama. Seejuures usaldasin ma parasiidi osavat asjaajamist ja nägin ette, et ta tuleb tagasi vastase vabanduste ja heakstegevate