kostev kurjakuulutav sumin tõotab lisarünnakut ning sunnib mõlemad naised ummisjalu maja poole põgenema.
„Miks te ei hoiatanud, et siin mesilased on?” pöörab Aina oma paistetama hakanud põse etteheitvalt Lilli poole. „Mis siis, kui ma olen mesilastele allergiline?”
„Paras,” mõtleb Lilli omaette, „mis ta hakkas laiutama.”
Onu Volli õue südikad kaitsjad on vähemalt korraks maakleri tuurid maha tõmmanud.
„Kuidas ma saan siia ostjaid tuua, kui mesilased nõelavad? See on riskifaktor,” teatab ta ja hoiab peoga põske.
„Äkki on tõesti allergiline ja saabki veel šoki,” vaatab Lilli naist ehmunult, aga ei hoia ka keelt hammaste taga.
„No siis hoiatate neid, et taru ei tohi jalaga taguda,” keerab ta rehealuse ukse suure taba lahti ja kobab lüliti järele.
Tuli ei lähe põlema.
„Elektrit ei olegi või, liitumisleping ikka on või?” tigetseb maakler. Mesilasemürk on oma töö teinud ja soovist kliendile meeldida pole suurt midagi järel.
„Korgid on vaja sisse keerata,” lükkab Lilli ukse pärani, et sissetungiva valguse toel voolumõõtjani jõuda.
Vaatamata saadud traumale on maakler säilitanud professionaalsuse: ta kougib kotist suure taskulambi, suunab selle lülitile ja jälitab juhtmeid kuni voolumõõtjani.
Lilli võtab tabureti alla ja ulatub kikivarvul suurivaevu korkideni: onu Volli oli pikk mees. Korraga tajub naine otse füüsiliselt, et nurgas seisab must kummimantlis vari ja vaatab teda. See ehmatab: nagu oleks onu vaim tulnud koju käima ja kummitama ning jälgib, kuidas pärija tema armastatud kodu maha parseldab, ehkki peremehe põrmgi on veel matmata. Külmavärin jookseb mööda Lilli selga alla kandadeni välja, jube hakkab.
Maakler ei tea sellest kõigest midagi ja kangutab kannatamatult saunaruumi uksepööra.
„Saun rehetoas, see on küll nutikas, peab ütlema,” kiidab ta endiste asukate leidlikkust.
Nutikas see ongi – väike pesu- ja riietusruum, plekk-kausid korralikult pingi peal kummuli ja kuivanud vihad seinal rippumas. Kitsukese leiliruumi külgseinas on pisike, nelja ruuduga tahmunud aken.
„Talvel tore kuuma lava pealt õue lumehange vahtida,” seletas onu kõigile, kes saunaakent, mille kaudu sooja ilmaasjata välja läheb, imeks panid.
„Väga hea,” arvab ka maakler, kes on siiani peaasjalikult puudusi leidnud, ja kriipseldab märkmeid teha.
Rehealuses on kõik väikeses majapidamises tarvilik korralikult varjule pandud. Vaheseina taga on vähesed masina jõudu tarvitavad tööriistad, nagu mootorsaag, iidvana muruniiduk, trimmer ja muud nipet-näpet; seina peal kaks sepavikatit, hark, labidad, aiakäärid. Kord on siin majas alati au sees olnud, niikaugele kui Lilli mäletab.
Lapsena, kui onunaine Helmi veel elas, veetis ta siin suviti nädalaid. Eriti tore oli siis, kui temast mõned aastad vanem Lembit ei olnud veel nii suureks kasvanud, et plikaga koos sehkendamist endasugusele mehehakatisele titekaks pidama hakkas. Tädi Helmi oli vastandina tema enda emale soe ja südamlik inimene, ümmargune nagu kukkel.
„Jah,” päästab mälestustetulv ohke rinnust, nii et ülestähendusi tegev maakler pead tõstes küsib: „Ütlesite midagi või?”
„Ei midagi, niisama tuli meelde,” ei ole Lillil midagi teisega jagada.
Must vilks on nurgast kadunud. See oli – kui ta üldse oli – seal ainult sekundi murdosa, aga arusaamatu raskenurkne pilk püsib endiselt naise kangekstõmbunud kuklal. Sealsamas koerapeaga nagi otsas ripub onu Volli igavene must tulup koos kaheksakandise soni ja karvutuks kulunud läkiläkiga.
Kas sõidab veel tänagi, ilmale vaatamata, mõni selline igavene vanamees jalgrattaga mööda Eestimaa külateid?
Onu Volli oli olnud üks paras igiliikur ja tema juures käisid teised samasugused klikiaegsed vanamehed. Nende kõigi sünniaastad jäid sellesse ajavahemikku, mida ajasid taga mõlema suurvõimu mobilisatsioonid. Kuidas nad sellest vennatapusõjast eluga pääsesid, teadsid nemad üksi. Kes Sinimägedes, kes Velikije Luki all üle tulnud, kes mõlema võõrvõimu eest hõreda kodumetsa punkris peidus püsinud. Matsi-Mihkli Harald oma kustumatu „Priima”-koniga suunurgas; Mõisa Juhan, kes jalgrattale mootori külge kombineeris ja, hall suitsujuga taga, küla vahel koeri ja mutikesi hirmutas; Suurkivi Juhan, kellest oli teada, et ta lugeda ja kirjutada ei mõista, oma sirelikarva hobuse – valge ruunaga. Saksa ajal oli ta vallamajas oma Ausweisi5 ja hobuse passi segamini ajanud ja see lugu püsis rahval suus. Sellesse kampa mahtus veel kaugema nurga kasimata suuga Randese Kustas, kes alati 9. maiks kohale ilmus ja teisi kokkutulnuid hurjutas: „Te kuradi nahahoidjad! Oleks üks Eesti mees veel Emajõe joonel vastas olnd, me oleks venelased Uuralite taha peksnd, aga te kuradid istusite kõik metsas ja ma jäin puhta üksi. Viskasin siis ka tuki põõsasse ja tulin tulema.”
„Huvitav,” mõtleb Lilli korraga, „seal kambas ei olnud ühtegi, kes oleks punaste poolel olnud. Sinna kuhugi, naabripoiste ja klassivendade vahele, oli aeg tõmmanud halastamatu joone, millest inimlik usaldus üle ei ulatunud. Ja see eraldusjoon püsis muutumatuna kuni nende meeste viimaste päevadeni. Sõda ja okupatsioonid olid väikese rahva mitmeks tükiks raiunud ja kuigi nii ühed kui ka teised püüdsid ellu jääda ning oma päevad ära elada, oli selle hirmsa aja taak nii raske, et ühe eluga seda ära kanda ei jõudnud. Seda enam, et vahepealsed aastakümned Vene aega sulgesid suud ning surusid lõuapärad nii kokku, et alles uue vabariigi ajal hakkasid vanemad ja vanavanemad tasapisi rääkima, mis nendel pöördelistel aastatel suguvõsas juhtunud oli. Siis jäid jälle teised vait, sest kunagised kangelasteod paistsid uues valguses risti vastupidistena. Ja muidugi oli aeg, see karm kohtunik, paljude asjaosaliste suud juba igaveseks sulgenud ning järeltulijad elasid õndsas teadmatuses, aimamata, millist nähtamatut koormat nemadki kannavad. Karma või – nagu öeldakse raamatute raamatus – esivanemate patud, mis ei tea mitmele tulevasele põlvele võivad kaela langeda. Kui asju ei nimetata õige nimega, jäävad reetmise, vägivalla ja ülekohtu seemned alles ja hakkavad sobiva aja saabudes jälle idanema ning vilja kandma. Nii kestab kurjuse nõiaring seni, kuni ilmub keegi, kes võtab suguvõsa vanu umbsõlmi uurida ja lahti harutada. Kui ilmub! Kuni aga kestab mõtteviis, et surnutest räägitakse ainult head, nähakse seda, mida näha tahetakse, ja vaikitakse maha kõik esivanemate seatembud, senikaua ei muutu midagi ja järeltulevad põlved maksavad esivanemate võlga oma elus omal kombel.
Vööruse ja köögi vaheline uks ei tule lukust lahti. Lilli mässab võtmega ja tunneb jälle, et keegi seisab ta selja taga ja hingab otse kuklasse. Maakler see ei ole, tema teeb vööruse seinakappides inventuuri ja imestab, et üksiku vanamehe elamises selline kord ja puhtus valitseb.
Köögis on rõske ja vilu, külmemgi veel kui õues.
„Oleks pidanud varem tulema ja tule pliidi alla tegema,” kahetseb Lilli, kes mäletab selle maja mõnusat kodusoojust. Köök oli põhiline elamise koht ja tuli pliidi all ei kustunud peaaegu kunagi. Siin tehti süüa ja söödi, mida süüa oli, siin, suure ümmarguse tammepuust laua ümber istusid külalised või tegi pererahvas ise mõnda näputööd. Siin laua taga õpetas onu Volli Lembitule tähti. Lilli vaatas niisama kõrvalt ja poisi meelehärmiks luges tüdruk sõnad kiiremini kokku kui tema.
Maakler on laua ääres istet võtnud. Enda teadmata laiutab ta oma paberitega otse onu Volli koha peal.
„Kui nüüd on hing tõesti koju käima tulnud, siis peaks talle ütlema, et istugu mujale,” väristab Lilli õlgu. Samas tundub see mõte nii tobe, et … olgu peale. Niisuguseid asju ei saa olemas olla, kõik puha ettekujutus ja inimeste väljamõeldis.
„Näidake mulle nüüd maja pabereid,” on maakler oma ühe silmaga endiselt võitlusvõimeline.
Nägu on tõesti lillakas ja kole, parem silm peaaegu piluks paistetanud. Aga muud suuremat viga ei paista tal olevat. Ja ise ta ennast õnneks ei näe.
Paberid peavad olema suure kapi sahtlis. See mööblitükk on olnud maja uhkus. Kunagisest