aias õunapuu all vanaaegseid laule, mäletab Lilli. Mingi kurb lugu oli selle Annega, miks tast niisugune külaullike sai, aga mis täpselt, seda Lilli ei tea.
Anne viipab nii tungivalt, et Lilli pidurdab auto seisma. Koerte pärast ta välja minna ei usalda, kerib akna alla ja hõikab tere.
„Tere ise ka!” vaatab teine uurivalt Lillile otsa. Naise ainitine raske pilk tungib nii sügavale silmade taha, et tekitab ebamugavust. Mida ta tahab?
„Volli ütles, et sa tuled,” vahib Anne üksisilmi Lillile otsa.
„Volli on surnud,” tuletab Lilli meelde. Äkki on Anne omadega vahepeal nii segi läinud, et on selle ära unustanud?
Teeline ei tee märkusest väljagi.
„Ta käskis mul meeles pidada,” tõmbab Anne sügaval oma sallide sees hinge, „ta käskis sulle ütelda…” Pika pausi ajal on näha, kuidas naine pingsalt meenutada püüab. „Mis see nüüd oligi… ”
„Ta käskis sulle ütelda,” alustab naine uuesti. Ta unustab ratast tasakaalus hoida ja koorem vajub külili. Chappi väändub köite vahelt välja ja libiseb otsapidi poriloiku.
Nüüd peab Lilli küll autost välja ronima ja appi minema. Koerad isegi ei haugata, vaid nuusivad koti ümber.
„Vaesekestel ribid täitsa väljas,” haletseb Lilli ja küürutab kotti tõstma.
Kui kandam uuesti kindlalt pakiraamil, pärib Lilli: „Mida sa tahtsid ennist mulle ütelda?”
„Mina?” Anne imestus on nii siiras, nagu oleks Lilli midagi segamini ajanud.
„Sina jah,” kordab Lilli. „Sa ütlesid, et Volli käskis mulle midagi ütelda.”
„Volli on surnud,” vaatab Anne Lillit, nagu oleks vestluskaaslane segi läinud. „Sina tuled nüüd siia elama.”
Jutuajamine kisub nii jaburaks, et pole mingit mõtet jätkata. Anne mõtted liiguvad ilmselt ainult talle teadaolevaid radu pidi.
„Ma pean nüüd minema,” astub Lilli auto juurde, jättes Anne keset teed seisma ja talle järele põrnitsema.
Kurvilisel teel keerutades tunneb naine, et peab korraks kinni pidama ja autost välja minema. Kogu see päev on rahutukstegev ja kummaline: hommikune teeotsimine, maakleriga juhtunu, imelikud vilksud, nüüd see kohtumine Annega. Kas on kõik teised imelikud või on tema endaga midagi lahti? Näib, nagu sisaldaks tavaline sündmuste ja toimetuste jada veel midagi võõrast ja tundmatut, mis hirmutab ja teeb ärevaks.
„Ongi ju eriline olukord,” katsub naine oma südant vaigistada. „Ega ma iga päev maja müüki pane ega matuseid korralda.”
Seljaga suure kuuse poole, tõmbab naine ahnelt suitsu sisse ja toetab turja vastu krobelist tüve. Roheline kroon pea kohal kohiseb rahustavalt ja ninna tungib isegi läbi suitsupilve vaigu lõhna. Otse tema põse kõrval ukerdab sipelgas. Putukas loovib osavalt vaigupisarate ja koorelõhede vahel ning paistab kindlalt teadvat, kuhu ja milleks ta teel on.
„Kust võtab ullike selle, et mina tulen maale elama, mul pole seda pähegi tulnud,” laseb Lilli pilgul üle metsa käia. Silmale avaneb varakevadiselt troostitu pilt: üksikud suured kuused, sammaldunud risu täis maapind, kidurad raagus lehtpuud üles valguse poole vilamas. Ebakindel jalgealune tõotab vale sammu korral jalad märjaks teha. Mättalt mättale loovides saab siiski kuiva jalaga jälle auto juurde. Tahaks otseteed linna tagasi sõita ja matuseasjad edasi lükata. Minema siit lohutust paigast! Samas ei ole see sugugi mõistlik: nagunii tuleb tagasi tulla, parem juba kohe kiriklast läbi minna ja kõik kokku leppida. Mis tehtud, see tehtud!
Kirikla ukse taga koputab Lilli tükk aega, enne kui mõistab, et keegi avama ei tule. Kuhu võib pastoriproua läinud olla? Maainimene niisama ei jaluta. Igaks juhuks vajutab naine ettevaatlikult lingile ja korbatanud värvikorraga tahveluks vajub kääksudes lahti. Esik, pigem koridor, on pimedapoolne, silm ei seleta esialgu midagi.
„Hei, kas keegi on kodus?” hõikab Lilli lävelt valju häälega. Taamal hüppab suur kirju kass kusagilt alla ja loivab mõõdetud sammuga lähemale.
Nõutult laseb naine uksel kinni langeda. Kass jääb sisse, ilmselt on ta oma korravalvuri ülesanded täitnud.
„Kui uks lahti, siis ei saa ju perenaine kaugel olla,” teeb Lilli loogilise järelduse ja vaatab trepil seistes ringi. Tuulepuhang liigutab eemal põõsaste vahel lahti jäetud väravat.
„Muidugi, surnuaial, kus siis veel,” taipab Lilli ja kiirustab sinnapoole.
Tagavärav paistab kätte ainult kevadel ja talvel, muul ajal on see mattunud kaugelt üle inimese pea ulatuvatesse jasmiinidesse. Peavärav, kust kadunukesi viimsele puhkepaigale kantakse, asub hoopis teises küljes.
Tagaväravast pole Lilli kunagi käinud. Siinsamas, varisema hakanud kiviaia ääres, kõrguvad mullused prahihunnikud; jalalt murdunud raudristid ja kunagised uhked plekkpärjad on üksteise peale hunnikusse visatud. Maaga tasa vajunud hauakääbaste peal laiutab rinnuni võsa.
„Küll on käest ära lastud!” hoiab Lilli suunda peavärava poole. Vaevumärgatav teerada tiirleb ümber aimatavate küngaste, mille all lamajad on ammugi mullaks saanud. Võsa lõpeb veel mõne prahihunnikuga ja edasine pilt on juba tuttav: kevadiselt koristamata ja kohati veel kuuseokstega kaetud randitud perekonnaplatsid, madalad tagasihoidlikud hauatähised, kõrged, kevadet kuulutavat linnulaulu täis põlispuud.
Otse kabeli kõrval asuval hauaplatsil istub pingil tumedas riides naine ja loeb midagi väikesest raamatukesest. Lilli peatub, tunneb, et praegu ei sobi segada, ja läheb suure ringiga omade puhkepaiga juurde. Seal nad ongi:
Lembit on kõige esimene, toodi Vene sõjaväest tinakirstus tagasi. Hirmus, kui vanemad peavad oma last matma – ainukest poega pealegi.
Naine paneb raamatukese käest, tõuseb ja seisatab ristamisi kätega kuuseokstega kaetud hauakääpa kõrvale.
„Palvetab,” varjab Lilli end kuivanud elupuu taha. Kõrv tabab vanainimese vaevalise häälega venitatud laulukatke: „Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame. Anna et su laps ei väsi palvetamast iialgi…”
„Laulab mehe haua peal,” imestab Lilli, kuigi väga veider see ehk ei olegi. Kus see pastoriproua siis ikka laulma peaks, kui mees surnud ja kirik kinni. Tema puhul üsna loomulik. Samas ei kujuta Lilli kedagi teist kusagil haua ääres omaette laulmas.
„Igaühele oma,” astub ta laulu lõppedes puu tagant välja.
Pastoriproua Linda tunneb tulija ära ning soovitab jutuajamise majja sooja tee kõrvale jätta.
„Ma käin siin nüüd Arvetile laulmas ja lugemas,” vaatab ta üle õla tagasi ja asub siis Lilli ees minekule. „Eluaeg oli teistpidi: mina pidin tema jutlusi kuulama, nüüd kuulab tema minu omi.”
„Nojah,” on kõik, mida Lilli selle peale öelda oskab.
Kass tunneb sisse astuva perenaise sammudest ära ega vaevu end isegi liigutama: avab korraks ühe silma ja põõnab edasi.
„Astume siiapoole,” lükkab pastoriproua ühe ukse lahti, „köögis on soojem. Surnuaias ja matustel hakkab alati külm.”
End üleriietest lahti koorides tunneb Lilli, et tõesti on külm. Hommik soojas autos on kaugele jäänud, vahepealne aeg õues ja kütmata majas jaheduse naha vahele lasknud. Soe tee on hea mõte.
„Mis plaanid teil siis taluga on?” küsib pastoriproua otse, kui teetassid laua peal auravad.
Lilli on end peiede korraldamiseks ette valmistanud.
„Ma ei tea veel praegu päris täpselt isegi,” vastab ta küsimuse peale. Vastus tundub endalegi tõepärane. „Kõigepealt on vaja onu Volli põrm maha matta.”
„Seda küll,” on vestluskaaslane päri. „Te olite siis kuuldavasti haige, kui ärasaatmine oli. Arvet sai vana sõbra nagu kord ja kohus teele saata. See jäigi tema viimaseks talituseks,” ohkab naine.
„Tunnen