Siinpool linnuteed. Heli Reichardt

lohutada, jäetagu ta rahule ja antagu aega. Nõnda kadus kontakt mitmeks aastaks. Lilli ema Hilja oli küll katsunud vennaga sidet pidada – nõndapalju tal sugulasi järel oligi –, aga järjest venna tõrjuvat olekut tunda saanud, piirdus ka peamiselt pühadeks kaartide saatmisega. Helistada polnud kuhugi, sest toona ei olnud isegi veel prohvetid ja ettekuulutajad mobiiltelefonidest und näinud. Kunagi ammu elanud Järva Jaan oli küll pika maa taha traate pidi kõnelemist ette ennustanud, aga mobiilideni ei küündinud temagi kujutlusvõime. Kaua aega oli Hallaküla ainuke telefon kolhoosikontoris ja sinna ema vahetevahel helistas, et sekretäri käest uurida, kas Volli ikka elab ja hingab. Vahel käis Volli linnas nende juures ka – nii umbes korra paari aasta sees. Siis oli ta küll täitsa inimese moodi, ajas juttu ja tuletas koos emaga vanu aegu meelde. Kui aga jälle maale „oma urkasse”, nagu ta seda ise nimetas, tagasi sai, kadus taas pikkadeks kuudeks, hea kui mitte aastateks.