ikka, emps! Eks ju, eks ju?” nõuab Zoé.
Guillaume manab näole ilmeka grimassi. “Eeh… Tahad sa ikka nii kangesti minna, kullake?”
“Mõtlesime varakult magama minna,” toetab Nora abikaasat.
“Üksainus kord!” anub Zoé.
Rose Lenoir’le suunatud vabandava ilmega tunnistab Nora viimaks: “Minu jaoks on simmanid tüütud.”
Zoé põhjalikult löödud nägu on valus vaadata.
Paks mamsel tõttab teda päästma. “Võin ju ise ta kaasa võtta, kui soovite!”
Nora näost võib lugeda vastakaid tundeid. “Arvate?”
“Jaa! Jaa! Ole nõus, emps!” kibeleb Zoé.
Vladovskid peavad pilkupidi nõu. On päevselge, et nad ei tahaks tütart võõrastesse kätesse usaldada. Teda aga nii suurest rõõmust ilma jätta…
“Olete kindel, et see teile tüli ei tee?” kõhkleb Guillaume.
“Ma ju ise pakkusin end välja! Meie Zoéga saame omavahel kenasti läbi. Eks ole, sirtsuke? Lapsed meeldivad mulle kangesti, kuigi mul endal on neid vaid üks ja seegi juba täismees…”
Ning libistades sõrme õrnalt üle Zoé – meie! – juukseid kaheks patsiks eraldava lahu, lõpetab mamsel relvituks tegeva naeratuse saatel: “Saaksin ennast vanaemana tunda!”
Säärase argumendi vastu naljalt ei saa.
“Hästi,” nõustub Nora vastutahtsi. “Olge tänatud…”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.