.

pole läbielatust veel toibunud. Proua Lenoir samuti mitte. Nende kahe vahel käib lõdisemisvõistlus, kuid lõdisemise põhjused pole samad. Üks kartis kohutavat õnnetust, teine nägi pealt, mida teeb needus. Kumbki on kokku puutunud üle mõistuse käivaga.

      “Ära enam kunagi nii tee, Zoé!” kärgib paks mamsel. “Kui sa veel peni juurde lähed, ei luba ma sul enam kunagi meie poole tulla!”

      Zoé nõustub pisut vastutahtsi mamsli tingimustega.

      “Ma olin nii õnnetu, tädi,” selgitab ta. “Kurjam lohutas mind…”

      Ta ohkab luksatades.

      “Vaene taadike… Mina ei teinud küll midagi…”

      “Ah et see vaevab sind, tibuke?”

      Proua Lenoir’ silmad on vees.

      “Mis sa, tobuke, kardad? Et sind hakatakse süüdistama? Aga milles ometi, armuline taevas? Taat on juba ammust aega haige, ta süda pidi varem või hiljem üles ütlema… Sellest, et sina seal olid, ei juhtunud midagi, vastupidi: sa tegid talle teene! Kes meid muidu hoiatanud oleks? Kui ta õnnekombel veel pääsema peaks, siis seda tänu sinule! Sa käitusid… nagu suur inimene!”

      Zoé muigutab rahunenult suud, peaaegu naeratab.

      “Kuidas oleks ühe suure sõstrakoogitükiga?” pakub proua Lenoir.

      See on parim lohutus. Zoé silmad löövad särama, ta ütleb “Nämma!”, limpsab keelt ja tõmbab oma väikese käega üle kõhu.

      “Ja tead, mis me pärast seda teeme?” jätkab heldusesoonele sattunud mamsel. “Pärast… Pärast vaatame pilte. Näitan sulle oma fotoalbumeid. Mis sa sellest arvad?”

      “Jaa, jaa!” lööb Zoé rõõmust käsi kokku.

      Õhkkond on väga tasane ja rahulik. Nurgas tiksub vaikselt suur seinakell: “Tik-tak, tik-tak.” Hirve pea ümber siksakitab kärbes. Viinapuuväädist jalaga lambist hoovab pehmet valgust.

      Mina Zoé käte vahel naudin oma kättemaksu järelmaiku. Olen rammetu, vimmast tühjendatud. Unine. Viiekümneaastane vihalõõm on just äsja, pärast viimset ja pöörast lahvatust kustunud. Momo on oma haiglapalatis minu sisendatud süümepiinadesse suremas. Ring on täis.

      Maitsen seda mälestust väikeste sõõmude kaupa, naudin selle maitset ja mõnulen. See on minu maius. Minu minutike paradiisis.

      Poleks seda torkivat kahjutunnet elamata jäänud elu pärast, kõige selle pärast, millest ma ilma jäin, oleksin peaaegu õnnelik. Noorus, kihlumine, abielu… Ehk lapsedki… Ehk oleks mu rüpest võinud sündida pisike Zoé. Rõõmud ja vaevad, päevad ja ööd, kodu ja koer… Kõik see, mida proua Lenoir praegu lehekülg lehekülje järel mu ees lahti laotab – olemasolu tükikesed, mis võinuksid kuuluda mulle… Selle olemasolu tükikesed, mis mulle ära keelati.

      Jah, poleks seda kahjutunnet, võiksin lõpmatuses lahustuda, viimaks ometi puhata… Rahus puhata.

      Ma suigatan. Pendelkell tiksub mööda voolavat aega – aega, millel minu jaoks enam tähtsust ei ole. Hirvepea mädaneb aegamööda, hoolimata sellest, et on täidetud põhuga. Kärbes sumiseb. Zoé esitab naiivseid küsimusi. Proua Lenoir vastab neile kannatlikult.

      Ma suigatan. Nukudki magavad teinekord. Lahtiste silmadega ja idiootse naeratusega näol.

      Õndsas uneudus jõuab minuni üks juhuslik vestlusekatke.

      “Kui ilus! Kes see on?” küsib Zoé ühe luitunud fotoga vibutades.

      “Minu vanem õde,” vastab proua Lenoir. “Mina teda näha ei saanudki, ta läks enne mu sündi kaduma. Mis temast sai, ei saadud kunagi teada…”

      Ma võpatan ärkvele. Nelinurksel papitükil vaatab kaamerasse tõsise ilmega tüdruk.

      “Tead, mis ta nimi oli?”

      Ei, Zoé ei tea, kuid põleb soovist teada saada.

      “Jeanne, nagu su nukulgi. Naljakas kokkusattumus, kas pole?”

      Minu hing Barbie kehas kangestub.

      “Mis teie vanema õega juhtus?”

      “Mitte keegi ei tea. Arvatavasti sai ta surma, kuid et laipa ei leitud, ei ole selles seniajani kindlust. Mu ema lootis oma elupäevade lõpuni teda uuesti näha…”

      Erutus paneb Zoé palged õhetama. Ta lausa jumaldab lugusid kaotsi läinud lastest.

      “Äkki ta rööviti?”

      “Võimalik… See juhtus sügise saabumise päeval, kui siinkandis laata peetakse. Oletusi muidugi tehti. Iseäranis kahtlustati kedagi Luigi-nimelist, kes kohalike plikade ümber tiirutas. Mitmed pealtnägijad, nende hulgas mu isa, tabasid selle kõlvatu Jeanne’i parimat sõbrannat ahistamas. Ta võeti vahi alla ja teda hoiti arestis, kuid et tema vastu tõendeid ei leitud, lasti ta peagi uuesti vabaks.”

      Põgus vaikus ning seejärel: “Paras olnuks ta elektritoolil ära küpsetada!”

      Proua Lenoir’ malbe nägu on omandanud kohutava õigusemõistja ilme.

      “Minu vanemad on surmanuhtluse vastu,” teatab Zoé.

      “Kas siis ka, kui sinu endaga peaks midagi juhtuma?”

      Säärane vaatenurk sellele küsimusele on Zoéle võõras.

      “Noo… aga kuna tõendeid ei leitud, siis…” söandab ta vaielda.

      “Sandarmid otsisid terve piirkonna läbi. Kammisid metsi, sondeerisid tiike, kuid ei leidnud mitte kui midagi – ei pisimatki jälge. Nii jõudsid nad järeldusele, et tüdruk pidi olema põgenenud. Missugune lollus – põgenenud! Jeanne polnud üldse põgeneja tüüpi! Ta oli lahke, vagur ja sõnakuulelik laps…”

      “Kuidas teie seda teada võite? Te ei näinud teda ju kordagi!”

      Zoé siirus toob paksu mamsli huulile naeratusevirve.

      “Ma tundsin teda vägagi hästi: ema rääkis temast vahet pidamata. Ta elas tütre tagasituleku ootuses, pidas kogu aeg vahti, oli pidevalt valvel, uskus alalõpmata, et kuulis alleel Jeanne’i samme. Kui palju kordi nägin ma teda kujuteldava koputuse peale uksele tormamas! Igaks ööks jättis ta köögis tule põlema – juhuks, kui tütar peaks tagasi tulema… Aastad möödusid ja tasapisi hajus ka lootus. Adudes viimaks, et tütar enam tagasi ei tule, lasi ta endal surra. Mina olin siis seitsmeaastane.”

      Proua Lenoir – minu väike õde, oo saatuse iroonia! – jääb meeleliigutusest vait.Tüünuse mu sees vahetavad välja järjekordsed raevupuhangud. Kättemaksust vaigistatud hinges möllab uuesti maru.

      Vaatan seda viiekümneaastast puitunud paksukest, keda mu draama on sünnist saadik kummitanud, ning kannatan – tema pärast, enda pärast, meie ema pärast. Mu väike õde, mu beebike, mida teed sa selle lahke paksu naise sees? Kuhu on jäänud su plikaja neiupõlv, mille esimestel sammudel ma sind nii väga oleksin tahtnud juhendada: aidata lahti siduda sõlmi, silitada su järeleandmatut ja haavatavat hinge? Minul, kaheteistaastasel vaimul, on väikeseks õeks see masajas memm…

      “Jeanne on kurb,” ütleb Zoé tõsiselt.

      “Küllap vaevab teda mu jutustus,” palub proua Lenoir vabandust. “Ma ei oleks pidanud seda rääkima. Vestleks õige lõbusamatel teemadel?”

      “Ta tahab näha fotosid teist väiksena.”

      Proua Lenoir pöörab kuulekalt lehte. Nähtavale ilmub koltunud pilt: pontsakas beebi ihualasti lambanahal. Selle all kalligraafilises kirjas: “Rose kuuekuusena.”

      “Rose? Kas teie nimi on Rose?” võpatab Zoé.

      “Jah. Vanemad panid selle mulle Jeanne’i mälestuseks. Õde tahtis, et mulle pandaks lille nimi, ja nii mind hüütigi vaheldumisi Rose’iks, Violette’iks ja Marguerite’iks.”

      “Naljakas küll…”

      “Mis on naljakas? Et inimese nimeks on lillebukett?”

      Zoé