serval istuv Nora libistab nimetissõrme ringis üle ta põse, lõuaotsa, teise põse, meelekoha, lauba… See on armastuse ring.
“Kõdi on!” turtsub Zoé.
Tirtsti hüppab sõrmeots tüdruku ninale. Zoé naer täidab kogu magamistoa.
“Lenoir’-taat oli õnnetu, tal oli igalt poolt valus ja ta ei suutnud enam rääkidagi,” jätkab Nora. “Ma olen kindel, et ta juba unistas äraminekust. Sina olid talle ta suure reisi alguses seltsiks. Tänu sinule ei pidanud ta üksinduses lahkuma. Kas sa ikka taipad, et tegid talle kingituse?”
“Ennekõike oli temaga ikkagi Jeanne…”
Nora kummardab, suudleb tütart ja seejärel mind.
“Ma olen teie üle uhke, mu armsakesed!”
Ta soputab mu patja ning käänab tekiservad madratsi alla. Läheb seejärel, selg ees, eemale, kustutab tule ja paneb ukse kinni.
Möödub tubli tükk aega. Zoé on silmad sulgenud ja hingab rahulikult. Mina silmitsen õrnas tuuleõhus kiikuva pitskardina varju parketil.
Ka minul käänas ema tekiservi madratsi alla. Lõpupoole oli tal suure kõhu pärast raske kummarduda. Tõusin head-ööd-musi ajaks ise istukile. Seejärel viskusin uuesti selili voodisse ning põrkasin madratsilt paar korda üles tagasi. Vedrud nagisesid nagu batuudil. “Sa vajutad voodi sisse!” tõreles ema. “Kuhu me Rose’i paneme, kui voodi puruks läheb? Kas vaiba peale või?”
“Eks ikka ta oma hälli!”
“Aga kui ta sellest välja kasvab?”
Lubasin, et ma enam ei tee, ning uinusin, silme ees jumalik nägemus minu keha vastas kerra tõmbunud õekesest, juuksesalgud minu padjal laiali ning õrn ihu üleni soe.
Põrnitsen pitsililli parketil. Peamine on mitte mõelda proua Lenoir’le. Ei, mitte mõelda… Unustada see Rose, see pettus. Ainuüksi mõttest temaga voodit jagada läheb mul süda pahaks. Mu sünteetiline keha tõmbub kokku. Õnneks ei maga paksud mamslid koos nukkudega. Ega oma vanemate õdedega. Nemad jagavad oma und üksnes norskavate meestega.
Rose’i linade vahel on ta abikaasa koht. Mees on vuntsidega, paks ja hallinev. Täpne peegelpilt oma isast kakskümmend aastat nooremana.
Täpne portree minu mõrtsukast.
“Jeanne…”
Ma teritan kõrvu. Sosinal lausutud nimi on vaikuse murdnud. Pimeduses säravad Zoé pärani silmad.
“Kes sa oled, Jeanne?”
Minu peale asetuvad kaks väikest kätt, kompavad tekialuses pimeduses mu keha. Joonistavad välja mu liialdatud ihuvormid, mu karikatuursed piirjooned.
Oleksin ma ellu jäänud, võinuksid mind sedasi silitada Rose’i käekesed. Need olnuksid armastava õeraasu süütud ja hellad puudutused. Jeanne ja Rose pääsupoegadena ühes pesas koos… Ühest neist pole järel muud peale pleekinud kondilasu, mille laibasööjad ussikesed ammu siledaks nühkinud, teisest aga on saanud matsakas viiekümneaastane mammi.
Kes ma olen? Ilmajäetu ja puuduolev, muud midagi. Eimiski.
“Jeanne, miks sa mind Rose’iks hüüdma hakkasid?”
“Tahad seda tõesti teada?”
“Jah.”
“Selleks pean ma sinu sisse pääsema. Pead mulle oma südame avama…”
“Nõus!”
Hingan end tasa-tasa Barbie seest välja. See on hoolitsetud nuku tajumatu hingeõhk. Nüüd segunen uuesti Zoé hingeõhuga. Sedakorda aga ettevaatlikult, oma tumedaid hingepööriseid hoolega varjul hoides. See on minu jaoks lihtsam kui esimesel korral, kuna kättemaks on mu süngest ballastist osaliselt tühjendanud.
Ma sisenen Zoésse. Zoé kiirgavasse maailma. Zoé jumalikele vaimuväljadele. Siin on silmapiirini sinine taevas, päikesepaiste ja lillelised aasad. Jõeke, mille ääres hirvevasikad ja jänkud janu kustutavad.
Selle jõekese kaldal hakkan ma tantsima. Paljajalu ja valges kleidis, kogu oma igavikulise kaheteistaastase graatsiaga.
Zoé tunneb mu kohemaid ära.
“Sina oledki see väike tüdruk seal fotol… Ma teadsin seda!”
Tema sõrmed mudivad masinlikult nukku, ent mind selle sees enam ei ole. Sellest on alles vaid tühi kest, naeruväärne lavatähejäljendus. Mina, lameda rinnaga neitsi, keda rüvetati, määriti ja veristati ning kes viimaks hävitati, olen saanud tagasi omaenda mõõtu keha. Muinasjutuliselt ja peadpööritavalt puhta keha.
Zoé liitub minuga jõekaldal. Me oleme nii sarnased, nagu õed. Üks vanem, teine noorem. Ta viskub mu embusse. Me kallistame õrnalt, õrnalt nagu pääsukesed. Me suudlused kõlavad linnusädinana.
“Me ei lahku teineteisest enam iialgi, eks?” ütleb Zoé.
“Ei iial, minu sõna selle peale. Alati ja igal pool olen ma nüüd sinuga koos…”
Vahel tuleb ette ärkamisi, mis ei unune. Imelisi valguseküllaseid hommikuid, mil kõik näib võimalik. Pärast meie esimest ühist ööd avanevad Zoé silmad – meie silmad! – just ühel säärasel hommikul. Pärast pool sajandit väldanud pimedust näen maailma uuesti väikese tüdruku pilgu läbi.
“Oled sa ikka veel siin?” küsib Zoé igaks juhuks.
Me kargame jalule ja ringutame. Naudin himuralt meie lihaste tööd. Meie südame tuksed sumisevad mu kõrvus ning ma peaaegu kuulen meie soontes tulvavat verd. Iga meie naha poor hingab meeletuna. Elu vaimustab mind, teeb mind purju. Ma armastan meid sõgeduseni.
Meie väike roosa pidžaama lõhnab lavendli järele. Milline hurmav puhtusehõng!
“Ära ütle, sa oled heas vormis!” naerab Zoé.
“Sinu lähedal on mul hea.”
“Minul sinu lähedal ka.”
“Ega ma sind kuidagi hirmuta?”
“Sina?” Ta hakkab nüüd veel valjemini naerma. “Oleks see vast nali!”
Siis muutub ta uuesti tõsiseks.
“Mis sinuga tegelikult juhtus?”
Mind haarab kiusatus oma teisele minale kõik ära rääkida, oma sisemine mülgastik tema ees korratult laiali laotada. Kuid ma keeldun sellest ahvatlusest kohe: olen alles äsja niiviisi kõrvetada saanud. Ma ei tohi matta kõntsahunniku alla sinist taevast, lillevälja ning jõge, mille kaldal joovad hirvevasikad ning tantsivad väikesed tüdrukud. Sest kui Momo surm on ka mind kättemaksuihast vabastanud, jätkub minus piisavalt mõru kahjutunnet, millega Zoé hingemaastikud igaveseks tumestada.
Nii jään ma ebamääraseks. “Mingi tüüp tappis mu ära – ma ise ei teagi, millepärast.”
“Oli sul valus?”
“Ei, see juhtus une pealt, ärgates olin ma surnud. Olin viiskümmend aastat väga õnnetu, tänu sinule aga elan ma jälle.”
“Nii et sa oled siis vaim?”
“Mingis mõttes jah.”
“Super! Ja mina arvasin, et vaimud on kurjad… Sina oled ju hoopis sõbralik ja väga-väga ilus!”
Ta naeratab mulle. Naeratan vastu. Ühine naeratus täidab meid vastastikuse õrnusega.
“Enamasti on mul igav, sest ma olen kogu aeg üksi,” jätkab Zoé pärast põgusat vaikust. “Mul pole ei sõbrannasid, õdesid ega vendi. Nii pole üldse tore!”
“Ma tean, olin ka ise üksik laps.”
“Mul pole isegi koera… Ainult hamster, aga hamstrid on lollid!”
Ta vaatab meid peeglist ja naeratab meile uuesti. Meie piimahambad helgivad pärlitena. Ta tõmbab neist keelega üle, et need särama panna.
“Kui sa mu Barbie