olin surnud mis surnud. Ent kummalisel kombel tundsin end jätkuvalt seal viibivat. Nägin ennast suure katkise hüpiknukuna maas lebamas, punane mask näol ja juuksed hüübinud verest turris. Mõtlesin ema peale, kellele ei meeldinud, kui ma “räpakott” olin. Oleks ta mind nüüd näinud…
Vaene ema, ta ei näinud mind enam kunagi, ei saanud minuga enam kunagi sõidelda. Ei saanud mulle enam kunagi õhtul headööd-musi anda. See mõte täitis mind ääretu kurbusega.
“Põrgu päralt… Põrgu päralt…” korrutas Momo. Ja nõnda, ühelt jalalt teisele tammudes, meenutas ta mulle ikka veel karu. Kuigi mitte enam tigedat karu. Mitte grislit, vaid laadakaru, kes oli meile oma puuri trellide tagant naeratanud.
Ja trellide taha pidi minema ka Momo. Pidi jääma sinna oma elupäevade lõpuni. Paras talle! Ei tea, kas mõrtsukad oma kongides ka sedaviisi tammuvad ja kas külastajad neile ka maapähkleid viskavad?
“Põrgu päralt… Põrgu päralt…”
Tüki aja möödudes otsustas ta siiski midagi teha. Ta võttis mu sülle ja see oli mulle vastik. Just sedasi kannavad võluvad muinasjutuprintsid oma printsesse. Õhtuti voodis kujutlesin ma end sageli näiteks Lumivalgekese asemele ja mõtlesin, kuidas nägus prints ühel heal päeval mulle valgel hobusel järele tuleb. Kuid neis unelmais ei meenutanud prints kaugeltki mitte Momod! Vahest Luigit, Momod igatahes mitte! Mis minusse endasse puutus, siis sedasi verisena… ei saanud ma mingi superilus printsess vist olla.
Mõelda vaid, nägusat printsi ja kogu seda kammajaad ei pidanud ma nüüd kunagi nägema. Isegi mitte tagasihoidlikku kihluspidu ega pulmi külakirikus – valget kleiti ega aiapidu, põngerjatele loobitavaid dražeesid ega kirikuteenrile tasumiseks korraldatavat sukapaelaoksjonit.
Surm kaheteistaastaselt mingi molkuse türa läbi on midagi nii jubedat, et ajakirjadest lugedes me selliseid asju ei usu. Ütleme endile, et see saab juhtuda vaid teistega, inimestega, kes polegi päris tõelised, mitte säärastega nagu meie. Nojah, selles me eksime. Mina olen selle tunnistuseks!
Kui Momo võpsikust väljus, oli taevas tähine ning põllud täiskuuvalguses. Ta krimpsutas nägu – nii hea nähtavus tegi talle tuska. Laiba peitmiseks pole midagi paremat pimedusest. Ta heitis enda ümber argseid pilke ja üritas jääda nii märkamatuks kui võimalik. Kuid ega me kedagi kohanudki.
Momo ületas külavanema laia karjamaa ning jõudis tiigi äärde. Kuu peegeldus lainesäbrulisel veel. Õrn tuuleõhk liigutas veeäärseid roosipõõsaid. Kaldal, kobaras koos, magas pardiperekond, nokad tiiva all.
Momo kõhkles hetke ning viskas mu siis lompi. Kõva plarts kõlas öises vaikuses plahvatusena. Võpatades ärganud pardid kukkusid prääksuma. Külavanema poni, kes oli õunapuu all tukkunud, krapsas hinkudes jalule. Kogu sellest lärmist ehmunult pistis Momo üle nurme plagama.
Mina aga vajusin aegamööda põhja poole. Märg haud tõmbus minu kohal aegamööda kokku. Vesi oli jääkülm, kuid mina seda ei tundnud. Roosipõõsastes helises tuul.
Ma ei vajunud kuigi sügavale, sest tiik oli madalavõitu.
Öine rahu taastus ruttu. Pardid jäid vait ja poni õunapuu all keris jalad uuesti kõhu alla. Seejärel ligines läbi rohu kellegi vari. Kellegi lai ja rässakas vari – karu vari.
Vari kummardas tiigi kohale ja vandus. Kuukumas, kuldses lainekortsulises sõõris heljus mu nägu. Verisest võõbast puhtaks pestuna riivas see veepinda. Sel olid minu pärani lahtised valged silmad, mu lömastatud nina ja tursunud suu. Ning minu vetikatena veesäbrutuses hõljuvad juuksed…
Arvasin, et Momo hakkab karjuma, kuid ta suutis end tagasi hoida. Tal polnud himu parte, poni ega kedagi muud üles ärritada. Veel kord vandudes võttis ta kingad jalast, tõmbas koivad püksisäärtest välja ja astus tiiki.
Ta kõndis ettevaatlikult minu poole. Veetaimed mähkusid ta pahkluude ümber. Ta koperdas paar korda ning siis, jõudnud minuni, üritas mind vee põhja suruda. Kuid midagi polnud parata – ma kerkisin ikka ja jälle pinnale tagasi. Pidanuks ballasti peale ka mõtlema.
Meeleheitel otsustas ta mu uuesti välja õngitseda.
Mu kleit liibus ihu vastu ning nõretas veest. Märg riie joonistas mu keha välja, justkui olnuksin alasti. Joonistas välja olematu rinna, kikkis nibud, kõhu komakujulise nabaõnarusega selle keskel, karvutu tussumügara ning puhtaks uhutud reied. Keha, millel kuupaiste veel viimast korda mängis, enne kui see igaveseks pimeduse hõlma pidi kaduma.
Mõelda vaid, et mul ei saa eales, eales olema tisse. Ega karvatutti jalgade vahel. Lõppeks oligi ehk see kõige kurvem…
Me polnud Momo laudast enam kaugel. Ta tormas joonelt selle juurde ja sadas hingetuna uksest sisse. Siin ei pidanud ta vähemasti soovimatuid pilke pelgama. Oli varasügis, ilm endiselt mahe ja loomad veetsid ööd väljas. Olime Momoga omapead. Ta viskas mu maha ja räntsatas õlehunnikule hinge tõmbama. Põhkatas nagu sepalõõts.
Ometi polnud ma kuigi raske. Vaevalt kolmkümmend viis kilo. Ei tea, kas kolmkümmend viis kilo süümepiinu on ka raske kanda?
Nurgas vedelesid tööriistad. Kirka, labidas, vigel. Veidi toibunud, hakkas Momo maad kaevama. Juhuslikus latris – Puniku omas.
Auk sai kitsas, kuid sügav. Et mind sisse ajada, pidi ta mu põlved lõua alla kõverasse painutama. Pidin igaviku veetma looteasendis. Täpselt samas asendis, milles oli tol hetkel Rose. Või Violette. Või Marguerite. Empsi kõht aga oli maapõuest soojem.
Kui ta minu asemele ikka tüdruku sai… Mitte poisi, poisid on vastikud!
Koera haukumise peale on perenaine ukselävele Vladovskitele vastu tulnud. See on paks mamsel sinise põlle ja halliseguste lokkidega. Guillaume ulatab talle käe.
“Tere, proua Lenoir.”
Proua Lenoir? Momo naine? Oh sa tont, ma ei tundnud teda äragi… Minu mälu järgi oli ta kuivetunud kõbla.
Aga ei, olen mina vast loll – see pole Momo, vaid Jacquot’ naine. Tolle kõlupea Vinni ema! Üksi oma hauas kükitades olen ma igasuguse ajataju kaotanud.
Poole sajandiga on nii palju muutunud!
Kõige eksitavam on õieti see, et mina ise pole vanemaks jäänud. Surnud lapsed jäävad igavesti lasteks. Nii et selles mõttes olen ma paratamatult pidetu.
“Astuge edasi, astuge edasi, tundke end nagu kodus!” kostab paks mamsel koomale tõmmates, et meid mööda lasta.
Ma pole selles majas kordagi käinud, kuigi olen sellele surmast saadik tuhat korda mõelnud. Olen tuhat korda unistustes kättemaksujanulisena siia hiilinud. Kuigi ma kõiki, kes siin elavad, ei tunne, vihkan ma neid juba instinktiivselt!
Võõrastetuba lõhnab poleerimisvaha järele. See on külaliste jaoks mõeldud tuba, ruum, mida tarvitatakse vaid tähtsate sündmuste puhul. Kummutil seisab peenelt viimistletud lamp viinapuuväädist jalaga. Seinu ehib rida raamitud fotosid uhkeldavate jahistseenidega. Ukse kohal paotab justkui appi hüüdes oma roosasid mokki täistopitud hirvepea.
“Võtke istet, ma kutsun meespere,” ütleb tüse mamsel.
Ta väljub ruumist. Zoé ei saa silmi hirvepealt ning ta huuled värisevad. Kindlasti kuuleb ta vaimukõrvas jahisarve hüüdu ja hobuste galoppi. Haarab kogu oma südamega kitsikusse aetud uluki meeleheidet. Looma lootusetut pagemist läbi padriku ning tema kannul jooksvat surma. Verepritsmeid kollakaspunasel kasukal. Ning üha lähemale jõudvaid raevunud jälitajaid…
Hirvedki vist nutavad, kui koerad neid elusalt rapivad. Täpselt nagu inimolendid, nagu naised. Trofee silmakoopasse torgatud klaaskuuli all helgib karval veel üks pärlmutterjas jälg. On selle jätnud looma pisarad?
Ka Guillaume uurib vaikides ümbrust. Köhatab aeg-ajalt. Suitsetajate värk. Ta röhitseb päevad läbi. Zoé kutsub seda “isa hääleks”. Kass näub, kana kaagutab, hunt ulub ja isa köhatab. See on loodusseadus.
Nora lükkab harali sõrmed masinlikult läbi tumeda juuksetuka. Sekundi murdosaks ilmub nähtavale ta kummis otsmik ning teda pole enam võimalik