nagu vanal kokerspanjelil ning põsed kõrvuni õllevahuga koos. Nina vastu plangupragusid, uuris ta joogiputkatagust, ohkides jõrmilt:
“Oi jummel!”
Ohkimiseks oli ausalt öeldes ka põhjust. Sest plangu taga vallatles paarike, kes uskus end küll kõrvaliste pilkude eest varjus olevat. Eks võite arvata, kes need olid…
Luigi ja Bernadette.
“Oi jummel, jummel!” kordas Momo, hingeldades, nagu oleks ta jooksnud.
“Mis sääl on?” mühatas mu isa.
“Eks sa tule ja vaata ise, mis on!”
Isa astus ligi ja viskas pilgu plangu taha.
“Tüdruku, kel ninal prill, ikka üles leiab till,” kostis ta, enne kui leti äärde tagasi läks.
Just prillid olid Bernadette’il maha pudenenud, ent tema ja Luigi olid üksteisega liiga ametis, et neid üles korjama kummarduda. Nad õgisid teineteist huultega ja ma olin kindel, et hästi kuulatades võinuks ka nende hambaid teineteise omade vastu kõlksumas kuulda. Seejärel rändas Luigi käsi Bernadette’i särgi alla ning tüdruk liibus vaagnaga poisi vastu.
Momo, kes polnud vaatluspostilt lahkunud, rüüpas suure sõõmu õlut. Kusagil kauguses ulus üks koer. Valjuhääldis alustas Maurice Chevalier: “Valentinal oli pisikene lõuaots…”
“Ja tissid nagu õunavissid, pots ja pots…” jätkas isa.
Just selsamal hetkel silmas ta mind.
“Mis sina siit otsid, ah?” urises ta.
“Ee… Sind otsisin…”
See polnud tõsi. Olin lihtsalt Bernadette’i jälitanud. Tahtsin teada, mis nad Luigiga teevad. Eks nüüd siis teadsin.
“Tee, et siit kaod!” jätkas isa ähvardava ilmega minu poole vaarudes. “Siin pole väikeste tüdrukute koht!”
Tõstsin instinktiivselt küünarnuki näo ette. Isal on kärme käsi. Kuid selleks, et mulle lopsata, oli ta parajasti liialt purjus.
“Kao jalamaid koju!” lõugas ta edasi. “Praegusel kellaajal peaksid sa ammuilma magama!”
Puiklesin arglikult vastu: “Kas sa ei tule minuga koos?”
“Ei. Ma jään veel natukeseks siia. Ütle emale, et ta – hõkk! – mind ei ootaks!”
Läksin jalgu järele vedades minema. Ema oli meid alati manitsenud: “Mitte hiljem kui kell kümme!” – kuid praegu oli juba peaaegu üksteist. Küllap varitses ta meid juba maruvihasena uksel. Me mõlemad, iseäranis isa, pidime tublisti tuuseldatud saama. Kui väga kiire olin, võisin teinekord pihtide vahelt pääseda…
Jama oli selles, et me elasime talus keset põlde, mida eraldas alevist veel ka pisike võpsik. Öö saabudes mattus see täielikku pimedusse. Ja keset seda pimedust üksi koju minna… Brrr!
Bernadette oli meie kõige lähemate naabrite peretütar. Igal teisel puhul oleksime koju läinud koos. Kuid sel korral oli temal liiga palju tegemist…
Tammusin jalalt jalale, suutmata kuidagi minema hakata, kui Luigi sõber korraga oma paarimeest hüüdis. Ta oli kundede tulva all lämbumas. Ning Luigi tegi Bernadette’i juurest vehkat. Jõudsin tema möödudes märgata, et ta suu oli üleni punane ning teksad kubeme kohalt punnis.
Bernadette’il on värv maas, mõtlesin ma.
Turtsusin naerda ning läksin siis joogiputka taha tema juurde.
Ta otsis neljakäpakil prille. Pakkusin ennast talle appi. Ta saatis mu pikalt – mu pilge kingade pärast oli tal kui kont ristipidi kurgus.
Ja mina olin tulnud teda paluma minuga koduteed jagada!
“Ee… Bernadette… Kas teeksid mulle pisikese teene?”
Ta ei vastanud. Pani prillid ette tagasi, nööpis särgi kinni, pühkis huuled käisesse puhtaks ja pööras mulle selja. Siis läks ta kingaklobinal minema. Tema pisike taguots õõtsus pika lillelise seeliku all justkui täiskasvanud naisel. Mul oleks sellest äärepealt paha hakanud. Seda enam, et ka Momo teda oma hundipilguga saatis.
Kui Bernadette korraks komistas, kargas Momo saagiahne kassina tema poole. Kuid juba oli Bernadette rahvahulka kadunud.
Mõtlesin, et lähen isa juurde tagasi. Kui hästi mangun, annab ta ehk järele.
Petlik lootus – isa oli leti otsas röötsakil ja norskas. Ja raputasin, mis ma raputasin, ärkvele ma teda ei saanud.
Siis pakkuski Momo, et võib mu ise koju saata. Oleksin teda suurest rõõmust peaaegu kallistanud.
Alguses läks kõik libedalt. Momol oli taskulamp, mis teele valgust heitis. Käigu peal valgusvihk küll veidike hüples, kuid üldiselt polnud viga. Momo juuresolek julgustas mind tublisti.
Mina ümisesin laulda. Pimedas ümisen ma alati. (“Maa-alati”… ets kae, sõnamäng kukkus välja! Aga uskuge mind, naljast on asi kaugel!)
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele.
Mis sel parmul viga oli?
Laadakära meie selja taga jäi üha vaiksemaks, kustudes viimaks lõplikult. Ning siis oli me ümber vaid vaikus, millesse siin-seal lõikus öökulli huige või öise närilise viiksatus.
Kits lõi oma kinduga,
lammas labajalaga,
Leenu leemekulbiga,
Ann ahjuluuaga,
Peeter piibuvarrega,
Toomas tuhalabidaga.
Taevas näis siin heledam kui alevi kohal, välja arvatud siis, kui pilved kuu ette sõitsid. Tuules kiikuvate puude siluetid lõikasid taeva taustale sigrimigrilisi varje. Kord nägin neis lehvivate lakkadega hobuste karju, kord tohutuid sulgedest tolmuharju. Või siis jällegi hiiglaslikke nõidu kuraditega tantsimas. Ja ma aina korrutasin endale: “Õnneks on minuga Momo, muidu oleks mul jänes püksis!”
Justkui nool lendaski meist mööda üks jänes, mispeale mina võpatasin, Momo aga mind tögama hakkas:
“Ise oled suur tüdruk ja kardad? Väiksed loomakesed suuremaid ei söö, tead ju küll!”
Ma puhkesin naerma ja me jõudsime metsasallu. Seal oli kottpime.
Puulehestik moodustas meie kohale omamoodi katuse, liikuva lae täis kurjakuulutavaid kahinaid ja prõksatusi. Üksikud kuukiired, mis lehestikust läbi tungisid, joonistasid samblasele maapinnale heledaid laike. Liikusin hoolikalt neist “valguselompidest” mööda, justkui võinuks mu jalad neisse nagu laugastesse sisse vajuda.
Eelmisel päeval oli sadanud. Maapind oli käsnjas. Lõhnas huumuse ja kõdu järele. Oli säärane lõhn nagu siis, kui seeni või sügisesi kastaneid korjamas käisime.
Tihnikust kostis krabistamist, nühkimist, krõmpsutamist ja mälumist. Pidevalt riivas meid midagi nähtamatut. Mina aga ütlesin endale: “Õnneks on minuga Momo,” pidades sammu minu ees valgusvihu kannul liikuva suure jässaka koguga.
Äkitselt pööras Momo ümber.
“Tule siia, Jeanne,” ütles ta lampi minule suunates.
Ma krimpsutasin nägu ja katsin silmad käega.
“Jäta järele, sa pimestad mind!”
Kuulsin teda irvitavat, samas kui valgusvihk mind endiselt piitsutas. Astusin kõrvale, kuid valgus ei jäänud minust maha.
“Mis sul viga on?” küsisin ma.
Valgusvihk jättis mu näo ning liikus allapoole, peatudes kõhul. Pimedusest ilmus nähtavale mu kirgasvalge pihik. Momo naer muutus kähedaks ja mulle tundus, et lambivalgus põletab mu tuhaks.
Mul polnud veel rindugi, ometi tõstsin käed neile kaitseks peale. See liigutus on tüdrukutel