midagi. Üksnes tohutu inimkogu, pimedam kui öö ise. Selle kogu poolt aga kostis kummalist häält: justkui karu urinat.
Valgusvihk laskus uuesti alla. Minu kõhu kohale.
Pöördusin ärritunult ümber, et prožektor mulle enam näkku ei siraks. Et mu kõht enam tähekesena ei helendaks. Sest korraga haaras mind tõsine hirm. Meeletu, paaniline hirm.
Lausa tundsin, kuidas valgus mu tuharatel peatus.
Minu selja taga prõksatas puuoks ning mütsus raske samm. Karu samm. Müta-müta. Ning ma pistsin plagama. Otse enda ette pimedusse, ükspuha kuhu. Pilkasesse öhe.
Müta-müta, kostsid sammud mu selja tagant, saadetuna elajalikust, grislikarulikust hingeldamisest. Valgusvihk ei pöördunud minult ära. See kõrvetas mu abaluid, niudeid, reisi.
Üldsegi mitte meelega põrutasin ma peaga vastu puud.
Tundsin, nagu oleks mu pea lõhkenud, ning varisesin poolteadvusetult samblale maha. Kohe jõudis valgusvihk mind inspekteerima. See libises jalalabadelt pahkluudele ning nihkus sealt ikka edasi kuni üleskerkinud seeliku varjust paistvate püksikuteni. Seal see seiskus, jäi kuldse sõõrina valgel riidel, otse pisut kummis koha peal pidama. Nüüd urahtas karu veel kord ja veel jubedamini kui enne ja räntsatas mulle otsa.
Tahtsin kisendada, kuid võõras suu sulges minu oma ning võõras paks keel pressis vastu mu huuli. See haises alkoholi järele. Üritasin põtkida ja hammustada. Mu vaigistas vägev kõrvakiil.
Karu käpad surusid mind vastu maad ja tema tohutu rindkere oleks minu oma äärepealt lömastanud. Tundsin end tema all murduvat. Ta nügis põlvedega mu jalad laiali.
Siplesin nii, kuis sain, väänlesin nagu ussike, püüdes maad kraapides ründaja eest minema roomata. Olin lämbumas, mul oli süda paha ning ma kisendasin karu keelest ummistunud suhu.
Tundsin, kuidas ta mul aluspüksid jalast rebis. Hetk hiljem oli mul väga valus ja ma hakkasin verd jooksma.
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele
Nüüd siis lilled! Lilled kaminasimsil! Need pariislased teevad ikka kõike risti vastupidi. Ehitus alles käib, aga neil juba lilled kaminal!
Augusti algusest saadik ööbivad Vladovskid siin. Ülakorrusel on nad vist kaks magamistuba sisse seadnud. Tahaksin neisse meeleldi pilku heita – lihtsalt nägemaks, mismoodi pariislaste magamistoad välja näevad. Kahjuks on see aga võimatu. Mul pole kuidagiviisi võimalik paigalt liikuda.
Päike oli vaevalt tõusnud, kui Nora täna hommikul ärkas. Ta tuli paljajalu ning öösärgis trepist alla, poisipea sassis ja silmad unerähmas. Hetkeks tuli mul tahtmine olla tema. Nii kena, nagu ta oli… Mitte nagu Jacquot või Vinni või koguni too tedretähniline tüdruk Marion, kes oma hinge otse mu nina ees sulges.
Tahtsin, et Nora tuleks kamina juurde, veel lähemale, veel pisut lähemale. Et ta kummarduks…
Kuid õues oli liiga ilus ilm. Ta läks majast välja.
Et ta oli ukse lahti jätnud, nägin teda kõrges rohus. Ta nägu oli naerul, silmad kinni ja pale päikesepaistes. Siis läks ta üle välja ning tagasi tulles olid ta peod täis lilli. Karikakraid, moone, rukkililli ning kollaseid kummeliõisi, mis otse noppides tolmuks pudenevad.
Tema jalad jätsid tsementpõrandale niiskeid jälgi.
Ta täitis ühe poti puhta veega, torkas lilled sellesse ning tõstis kaminasimsile. Praeguseks vedeleb kollaseid õielehti igal pool.
Õielehti… Kui kaua ma midagi sellist juba näinud ei ole? Vähemalt viiskümmend aastat. Pool sajandit…
Toona käisime “Maarja lastena” kõigi pühakute päeval närtsinud roosiõie-korvidega surnuaial. Peatusime igal haual ja pillasime neile õielehti. Kui need otsa said, läksime kirikuteenri toodud suurtest pajuvitstest korvidest uusi hankima. Meie Bernadette’iga tegime võidu. Viimasel aastal sain ma korvi kaksteist korda uuesti laadida. Tema aga ainult üheksa. Ülejäänud kuus või seitse. Mina hellitasin oma surnuid kõige rohkem. Õnneseened, oleksin tahtnud ise nende asemel olla…
Lilled kaminasimsil… Ja mis puhul küll?
Eks ikka Zoé saabumise puhul.
Terve päeva polnud Vladovskid muust rääkinud. Nad tundusid nii rõõmsad ja kärsitud. Nora käis ühtepuhku akna vahet. Pidevalt tundus talle, et ta kuuleb automürinat. Kuid ikka oli see kõigest tuul… Tol aastal oli suvi väga tuuline.
Lõpuks ajasid nad minugi ähmi täis. Ka mina hakkasin saabujat passima. Kõige naljakam oli siinjuures see, et ma ei teadnud isegi, keda ootasin. Mis või kes see Zoé selline oli? Mõni sõber või koduloom? Koer, kass või papagoi? Mõni vanaproua?
Ei, hoopis väike tüdruk. Nende tütreke. Kui ta üle laudaläve astus, lõi siin otsekui vikerkaar särama.
“Iss! Emps!” kilkas ta Vladovskite poole joostes.
Kõik sülelesid üksteist. Härra, kes ta kohale tõi – ta onu, nagu ma aru sain –, lahkus kohe, tuues põhjuseks pika tagasitee. Zoé jättis temaga hüvasti, Nora ja Guillaume tänasid teda ning veidi aja pärast kuulsin ma mootorimüra kaugusse sumbumas.
Seejärel tuli Zoé ja istus kamina kõrvale, loomapuur põlvedel. Puuris aga oli hamster. Sinna, külma kivi vastu ta istuma jäigi. Ja mina… Mina…
Olnuks mul pisaraid, oleksin tol hetkel rõõmu pärast nutnud.
“Vaata, ennemalt olid siin lehmad,” selgitab Nora remonditandrile osutades.
Zoé rõkatab naerma: “Vaat kus nali: me hakkame lehmade majas elama! Kas hakkame rohtu ka sööma nagu nemad?”
Veidi aega visatakse nalja ning Guillaume pomiseb habet siludes: “Ei tea, kas Zoé juust maitseks ka hästi…?”
Minu viib lehmadest kuulmine kaugele mälestustemaile.
Olin toona laudas olnud paar-kolm kuud. Selle põrand oli äsja kinnitambitud mullast ning Momo oli loomad talveks sisse ajanud. Õues möllas maru. Paksudest müüridest hoolimata nagises ehitis igast nurgast. Põhjatuul sukeldus seinapragudesse, uludes raevunult ning saades vastuseks lehmade äreva ammumise. Vinge kontsert, võite mind uskuda!
Puniku latter asus just siinsamas, kamina koha peal.
Punik oli Lenoir’de parim piimaandja. Malbe ja pelglik Normanni tõugu lehm. Ja pealegi tiine, kohe-kohe poegimas.
Minu hinges oli viha. Tema kõhus vasikas. See meid ühendas. Ühendas koguni sel määral, et korraga ihkasin ka ise ta laiade külgede varju. Ihkasin ta vasika seltsi. Ihkasin meeletult, vastupandamatult.
Säärast iha tundsin ma toona esimest korda. Pulbitsesin sellest ihast hooletult, ettevaatamatult. Ma ei teadnud veel, missugust häda see mulle võib tuua.
Punik lõi silmad pärani: neis oli hullunud looma pilk. Siis ajas ta end püsti nagu parmust nõelatu. Ja siis mattusid kõik hääled laudas tema oma alla: “Mmmmuuuuuuu! Mmmmuuuuuuu!” Ta ei ammunud, ta suisa kisendas. Nii et häälepaelad katkemas. Nii et kuuljate trummikiled olid lõhkemas.
“Mmmmuuuuuuu! Mmmmuuuuuuu!”
See pasundamine summutas tuule ulumise ning teiste sõrgadega maad kaapivate lehmade ammumise. Kindla peale ajas see kogu küla üles.
Veidi aja pärast saabuski Momo, mantel otse pidžaama peal ning kurikuulus taskulamp peos. Meie Punikuga kaotasime teda nähes pea. Minu viha hõivas korraga kogu ruumi ning täitis vasikat kõrvale trügides pilgeni ka lehma. Punik sihtis sarved Momo suunas ja ründas.
Mees hüppas kõrvale ja pääses napilt. Punik põrutas sarvedega vastu seina ning jäi matsust uimaseks. See tuletas mulle meelde omaenda puu vastu jooksmise ning uus vihalaine tulvas minust üle. Punik toibus ja asus uuele rünnakule.
Püha müristus, oli see vast corrida!
Ajasime Momod taga läbi terve lauda. Tal oli junn