Nüüd ma siis kirjutan. Mart Kadastik

ei ole ju puudust – igal kevadel külvatakse ja igal sügisel küntakse, igal sügisel minnakse kooli ja igal kevadel tullakse koolist ära. See ongi ajakirjanike uudismaa.

      Tolle aja ajakirjandus ei olnud uudisajakirjandus tänases tähenduses. Võib edasi küsida: kas see üldse oli ajakirjandus? Kas Edasit lugemisväärseks muutnud tekstid (kirjandus- ja kunstileheküljed, looduse lood, Vadim Želnini ilmaennustused seapõrna pealt, vestlused lugejaga, liiklusnurk „Ristmik”, huumorirubriik „Herilane”) olid midagi, mida võib nimetada ajakirjanduseks? Kas Olev Antoni külajutud ja teistegi ajakirjanike inimlikumad lood olid osa ajakirjandusest või millestki muust? Mida need lugejale andsid? Kahe kopika eest – selline oli ajalehe üksiknumbri hind – soojust? Võib-olla seda polnudki külmal ajal nii vähe.

      Kui uus ofsettrükimasin võimaldas Edasil 1979. aastal esimese „suure” lehena üle minna tabloidformaadile, kirjutas professor Juhan Peegel:

      Kui nüüd meie oma ajaleht, meie Edasi on selga tõmmanud uue kuue, hoopis käepärasema ja kuidagi intiimsema, tahaksime loota, et see tihe suhtlemine oma lugejaskonnaga, see lähedus, mis on eelmiste aastatega saavutatud, et see aiva süveneks ja annaks meile veelgi oodatuma sõbra, kes meid märkamatult toetaks, suunaks ning hariks.

      Eesti ajakirjanduse kõigi aegade kõige kehvemad ja kõigi aegade kõige paremad tekstid (jah, julgen seda väita ka täna!) elasid vaikides koos, õlg õla kõrval, ja moodustasid tasakaalustatud, unikaalse terviku. Selline oligi meie elu – sotsialistlik sürrealism. Ja Edasi elas rahvaga koos. Muidugi, uue aja valguses võib näha ka ainult pimedust. Eriti sel juhul, kui vaataja silmad on kaetud kaega, mis lubavad lugeda teksti, kuid takistavad mõista konteksti.

      1979. aasta ajakirjanduspäeval meenutas Marju Lauristin Edasis, et 5. mai pole mitte ainult Pravda, vaid ka Karl Marxi sünnipäev. „See, et need kaks tähtpäeva kalendrilehel üheks sulavad, annab põhjust iga aasta 5. mail seisatada harjumuspärases teabevoolus ja mõista ajakirjandust Karl Marxi ideaalide kõrguselt,” kirjutas Lauristin.

      Ainuüksi Marxi nime mainimine võib täna tekitada tõrke. Kuid just Karl Marx pani 1842. aastal kirja vaba ajakirjanduse kreedo, mille järgi igal inimesel on õigus esitada oma põhimõtteid ja kriitilisi arvamusi. Kui selle õiguse realiseerimiseks pidi ka Lauristin polsterdama oma seisukohti Marxi või Lenini tsitaatidega, siis ei anna see veel alust tema toonaseid artikleid üleoleval moel propaganda prügikasti visata.

      Mõtete taibukas kodeerimine ja dekodeerimine, mõõdukus ja tasakaalu hoidmine olid tollase eesti ajakirjanduse nurgakivid.

      Tasakaalu hoidmine oli mulle ka isiklik probleem. Kogu elu olen pidanud otsima endas tasakaalu loomuomase kannatamatuse ja alalhoidlikkuse vahel, sõnalise tuhina ja ettevaatliku, arutuid riske vältiva teotsemise vahel. Ühe tikuga ei süüdanud ma põlema teist küünalt – kustutasin leegi enne, kui tuli sõrmi kõrvetada ähvardas. Ma ei olnud ega ole revolutsionäär. Ma ei kaotanud kunagi pead, et hüpata, pea ees, tundmatus kohas vette, aga samas pole ma suutnud sõnu tagasi hoida siis, kui see olnuks mulle endale kasulik.

      Olin kahekümne seitsmeselt jõudnud sellisele karjääriastmele, mille vallutamisest tihkavad unistada neljakümnesed. Kõik oli tulnud kätte ebatavaliselt vara, seejuures nii loomulikult, et ma ise ei märganudki, kuidas mäekülge mööda aina kõrgemale liikusin. Ühelgi hetkel polnud nõlvak nii järsk, et pidanuksin kasutama abinööre või alustama kümne küüne abil roomamist.

      Mu tasakaalutunnetus polnud mind seni alt vedanud. Aga alates 25. veebruarist 1983 ei olnud mu töö ja karjäär enam pelgalt minu väljakutse. Minu sõnad ei olnud enam üksnes minu sõnad. Pidin suutma oma nooruslikke emotsioone alla suruda.

      Kas 27-aastane inimene ikka sai olla piisavalt küps, et mõista oma vastutust Eesti kõige vanema ajalehe juhina?

      29. oktoobril 2015 tõmmati Massimos joon alla ennekõike mu tööle Postimehe juhina 32 aasta jooksul. Elutööle. Justkui oleks mu elu ajakirjanduses alanud alles 1983. aastal.

      Kui nüüd vanu lehelugusid üle loen, siis tundub vahel, et 24. veebruaril 1983 lõppes minu elu ajakirjanikuna. Parimad aastad ajakirjanikuna lõppesid veel enne, kui nad jõudsid alata.

      kolmas jagu

      Toimetaja

      Millest uus juht alustab? Uuest autost ja kabineti remondist? Või vähemalt uue vaiba mahalaotamisest, et vaibale kutsutud tunneksid võimu ees aukartust nagu kirikusse sisenedes ja et endal oleks ka pehmem kukkuda? Või oma meeskonna kujundamisest, see tähendab heade, aga isepäiste töötajate lahtilaskmisest ning ustavate alluvate värbamisest?

      Edasi hääleseade tuli EKP Tartu linnakomiteest, veidi vähem linna täitevkomiteest ning veel vähem EKP Tartu rajoonikomiteest ja täitevkomiteest (ehkki lehe päismiku järgi oli leht nende kõigi häälekandja). Toimetuse materiaalsed hüved ja personalikulud olid kirjastuse Perioodika kontrolli all. Toimetajal ei olnud mänguruumi koristaja koondamiseks ja tema ajakirjanikuga asendamiseks või vastupidi. Koosseis oli konstantne suurus, kinnitatud üleliiduliste linna- ja rajoonilehtede eeskirjade järgi, mis kehtisid Vladivostokist Kärdlani.

      Edasi andis – tänu 80 000 tiraažile ning lugejate harjumusele osta, müüa ja vahetada – ligi poole kirjastuse Perioodika kasumist. Selle rahaga peeti ülal eesti kultuuriajakirjandust ja väetimaid rajoonilehti. Perioodikat juhtisid mõistlikud inimesed ja nad mõistsid, et Edasisse kui kasumitoojasse ja tema toimetajasse tuleb pisut paremini suhtuda. Seepärast vahetatigi Rattuse-aegne sõidukõlbmatuks muutunud samblaroheline Žiguli välja uhiuue punase Moskvitši vastu. Üks loguvõitu Moskvitš oli Edasil juba varem olemas, sellega sõidutati ajakirjanikke objektile ja tagasi (kui tujukas autojuht viitsis neid ära oodata).

      Staatust toonitavast mustast Volgast, millega vurasid ringi mu ametivennad Rahva Hääles ja Noorte Hääles, võis Tartu lehe toimetaja ainult unistada. Ent kui Perioodika sohver aasta pärast uue punase Moskvitši sodiks sõitis, tuli mulle meelde Tartu taksopargi direktor, kes elas Annelinnas meie majas naabertrepikojas. Olin kuulnud, et taksopark müüb asutustele odavalt oma mahakantud Volgasid.