ma tol ajal ei osanud veel läbi näha, et ka „Vremja” või „Teenin Nõukogude Liitu!” on mõnusad meelelahutussaated.
Kuhu iganes võimalik, sinna sokutasin muusikat. Nii Lääne plaatidelt näpatuna kui kodumaiste artistide live-esituses. Kõige enam ekspluateerisin Fixi. Neil oli kasulik iga kord pärast seda, kui nad olid teatanud ansambli laialiminekust, uuesti ekraanile pääseda.
Tuli ette ka altminekuid. Näiteks olin välja mõelnud enneolematu rollivahetuse: Rock Hotel pidi astuma üles lauluga „Rohelised niidud”, selle laulu originaalesitajal, legendaarsel meeskvartetil (Loop, Haug, Klas ja Terasmaa) tulnuks aga esitada „Rockabilly rock”. Kõik olid nõus esinema, välja arvatud Kalju Terasmaa. Tema tõrkumise pärast pidin oma geniaalsest ideest loobuma.
Ent enamasti õnnestus mul mägesidki paigalt nihutada.
Ühe saate salvestusele Tartu Toomemäele tuli stsenaariumi järgi tuua lehm, sest mu luulelisel kolleegil Raimu Hansonil (tutvusin temaga 1975. aastal ehitusmalevas) oli repertuaaris omaloominguline laul „Üks naine lehmaga läks üle mäe”, mida tahtsin saates kasutada. Mu vaimusilme ees keriva idee järgi pidigi lehm üle Toomemäe minema, milline operatsioon valmistas saatebrigaadile kohutavat peavalu. Oli hilissügis ja munakive kattis must jää, mis tegi õnnetu looma jalulpüsimise eriti keeruliseks. Ning kuidas teda veoautost maha ja sinna tagasi saada? Lehm oli veel rohkem närvis kui režissöör, sest ju ta haistis, et see Kolgata teekond lõpeb halvasti – tapamajas. Režissöör võis pärast närvilist salvestust nina täis võtta.
Saatesse jäid sisse ainult mõned suured plaanid, lähemalt ei sobinud lehma piinamist näidata.
Imestan nüüdki, kui tõsiselt võttis Eesti Televisioon ühe poisikeseohtu stsenaristi uitmõtteid. Kümned teletöötajad jooksid minu riivideta fantaasia pärast jalad rakku. Mõnikord ilmaaegu.
Toimetaja Mariina Mälk kinnitab tagantjärele, et minu kirjutatud stsenaariumid olid veenvad, sest need paistsid silma täpse detailikirjeldusega. Nii see ilmselt oli. Saate väljamõtlemine pakkus mulle naudingut, seevastu saate juhtimine oli aja, ruumi ja vastutustunde külge seotud kohustus.
Tavaliselt ma teadsin, mida räägin või mida küsin. Improviseerida on hõlpsam, kui eeltöö tehtud – värv vajab püsima jäämiseks korralikku krunti. Aga ühtepuhku juhtus nii, et mingi tehnilise apsu tõttu tuli saadet otsast alustada või juba salvestatud lõike korrata (otsesaateid tollal peaaegu ei tehtud), ja siis ei tahtnud ma saatebrigaadile jätta muljet, et mul on tekstid kodus pähe õpitud. Nagu Tšehhov ütleb: hea inimene tunneb isegi koera ees häbi. Nõnda siis kasutasin iga uue võtte ajal uusi sõnu ja isegi uusi mõtteid, järjest rabedamaid seejuures, milline varieerimisponnistus oli täiesti tarbetu, sest esiteks ei kuulanud mind võttesaginas niikuinii keegi ning teiseks, kui kuulati, siis teati, et just tõelised telestaarid (näiteks Enn Eesmaa) omandavad oma teksti ammu enne salvestamist ega tõsta kaamerate ees tekkiva erutuse tõttu ühtegi lauset ringi. Hea saatejuht on näitleja, olgu või kehv näitleja. Minul polnud ega ole näitlejaannet.
Kõige sandim oli lugu siis, kui sattusin esinema kellegi teise juhitud saatesse. Siis kadus turvaline pinnas jalge alt. Siis jäi üle ainult suu kinni hoida.
Mäletan, kuidas 1980-ndate lõpus osalesin korra ka populaarse saate „Mõtleme veel!” vestlusringis. Ütlesin saates vaid ühe lause. Teist korda ei pääsenud löögile, sest parema reageerimisvõimega vestlejad alustasid oma etteastet juba siis, kui eelkõnelejal olid viimased sõnad alles huulil.
See oli mulle selge juba 1970-ndate lõpul, et televisioonis jääd viisakalt oma sõnajärge oodates narriks. Seepärast reserveerisingi stsenaariumides endale saatejuhi rolli. Pigem häda pärast, mitte edevusest.
Ajaleht on minu õige koht, ütles sisehääl juba siis, kui veel oli, mille vahel valida. Ajalehes suudan olukorda ise kontrollida ega sõltu pohmellist, mis muserdab operaatorit, valgustajat või helimeest.
Aga televisioon andis mulle siiski erakordselt palju. Saate honorar küündis 100 rublani. (Võrdluseks: Edasi korrespondendi kuupalk oli 120 rubla.) Kolme suhteliselt inimsõbraliku portreeflmi ja ühe nahkse mänguflmi stsenaariumi eest maksti loomulikult kordades rohkem.
Tänu televisioonile olen see, kes ma olen. See pole klišeelik härdus. Kui mul poleks noil keevalistel aastatel – olin ju vaid veidi üle kahekümne – olnud kohustust igal nädalal sõita kahe linna vahet, olla minutipealt õigel ajal stuudios, võtteplatsil ja montaažilaua taga, siis ma ei julgeks välistada, et Humalas, Volgas või Miša baaris vegeteerimise võlud ei oleks mind endaga kaasa kiskunud. Teadagi kuhu – põhja. Lehetöös tekib tihtilugu joominguline moment, kui laenata sõnu ekskolleeg Andrus Eskolt.
Üldiselt joodi teles veel rohkem kui lehes, enne saadet julgustuseks ja pärast rahustuseks. Mina ei saanud endale lubada luksust pärast igat salvestust lõõgastuda – pärast tööd tuli töö. Ja päeva lõpuks perekond.
Nüüd, 1983. aasta 24. veebruarist alates oli mul justkui uus töö või vähemalt uus ja aukartust äratav ametinimetus – ajalehe toimetaja. Oli selge, et edaspidi pidin loomingulisi kõrvalharrastusi piirama. Toimetajaametiga käivad ju kaasas kõiksugu kohustuslikud koosolekud maja sees ja väljaspool maja. Kas peaksin mingil moel muutma oma elustiili? Ametiauto juba on, jalgsi ei pea enam käima.
Võtsin ära musta leinalipsu, mille olin Valgesse Majja minekuks ette sättinud.
„Kas läheme Mõigust läbi?” küsis autojuht Andres.
Muigasin.
„Ma ei joo üksi.”
Rattus oli sageli Mõigu poe kaudu Tallinnast tagasisõitu alustanud. Mõnikord istusin ka mina tagaistmel. Kui meid oli autos üle kahe võtjamehe, võis ühest konjakipudelist vähekski jääda.
Oojaa, mida kõike oli toimetuse samblaroheline Žiguli üle elanud! Ime, et see pann veel sõitis. Summuti oli nööriga kinni seotud. Pakiruumi kaas oli irvakil. Uksetihendid rippusid lahtiselt. Esiakna raami ja kere vahelt paistis läbi päike ja sadas sisse vihm. Vastu põrandat ei tohtinud talda suruda, sest jalad võisid roostesest põhjast läbi minna. Ja esiiste juhi kõrval oli põrandaga peaaegu tasa – vedrusid polnud üldse. Sel istmel oli istunud kogukas masinakirjutaja Erna Leetsi, keda toimetus oli sunnitud igal hommikul tööle tooma ja õhtul koju viima, sest oma jalgadel see proua tänaval ei kõndinud, aga kuivõrd tema sõrmed liikusid fantastilise kiirusega, siis oli ta kujunenud asendamatuks tööjõuks, nii et mõnikord pidi ka toimetaja, pika hambaga küll, loovutama auto Erna transportimiseks – vastasel korral jäänuks leht ilmumata.
Teada oli ka vähemalt üks samblarohelisega juhtunud avarii. Ilmar Rattus oli koos Olev Antoni ja vastutava sekretäri Andrus Eskoga toimetuses viina võtnud ja seejärel ise rooli istunud, millises toimingus polnud midagi ebaharilikku. Ootamatu oli see, et Võidu silla ületamise järel unustas Rattus kiirust vähendada, mistõttu kurvivõtt Annelinna suunas ebaõnnestus ning Žiguli põrutas vastu passaaži seina.
Järgmisel päeval Andrus Esko lonkas. Imelikul kombel viidi psühhiaatrikliinikusse alkoholitestile hoopis Olev Anton, kes oli tagaistmelt jorisedes, järelikult ilmsete joobetunnustega välja vajunud. Miilitsal oli kotkasilm.
Suuremat viga ei saanud õnneks keegi.
Ilmar Rattus susises kogu järgmise nädala ega võtnud kordagi tumedaid prille eest. Aga kuidagimoodi õnnestus tal pääseda avalikust kärast ja parteilisest karistusest. (Kui üks Edasi noorajakirjanik mõned aastad hiljem öö kainestusmajas veetis, siis tema nii puhtalt välja ei tulnud – parteiline noomitus andis märku, et ajad ja kombed on muutumas.)
Tööpäev oli lõppenud ja väljas juba hämardus, aga Pirogovi 1 fuajee oli rahvast täis. Nad ootasid mind Tallinnast tagasi.
Kahtlen, kas ühelgi Eesti NSV lehetoimetajal on olnud nii otsatut õnne – olla oodatud. Aga sellele, miks mind tookord kätel kanti (siiski ainult kujundlikult), on lihtne seletus: ma olin oma. Ilmar Rattus oli hea inimene, aga ta ei saanud omaks. Ma olin esimene toimetaja, kes tuli Edasi enda seest. Tartlane. Ja kuivõrd ma olin oma, siis arvati teadvat, mida minult edaspidi oodata ja mida mitte. Veider küll, aga mina, kõigest 27-aastane noormees, osutusin elukogenud ajakirjanikele