ja kiirelt ära kadunud, et talle järele lehvitamiseks ei jõutud teha ei korjandust ega käskkirja.
Mina tulin tagasi suure kära saatel. Pidu läks kohe käima. Peod läksid meil alati kiiresti käima.
„Poisikese terviseks!” kähistas toimetuse raudvara Gunnar Kuldvere (tollal 54) ja valas pitsid täis. Gunnar oli toimetuse parteisekretär, aga üldsegi mitte pimesi punane. Ta ei olnud nõus parteile pükse jalast andma. Paar sellist ideelist naisajakirjanikku Edasis siiski leidus.
Lõime kokku. Kõik kõigiga. Mõned jõid ka kõigi eest.
Valvetoimetaja näitas mulle järgmise päeva, 25. veebruari lehte. See oli esimene leht, kuhu olin toimetajana alla kirjutanud. Esiküljel oli uudis: Vanemuise direktori kohale asub Mart Raik. Milline kokkusattumus! Mart oli 5. keskkoolis olnud mu pinginaaber.
Trall Edasis kestis keskööni ja üle selle. Nagu peod ikka. Et taksot polnud enam kusagilt võtta, helistas keegi tuletõrjesse. Sealt saadeti auto toimetuse ette. Mõistagi mitte tuld kustutama. Esimest ja vististi viimast korda elus sõidutati mind koju tuletõrjeautoga. Vahva! Jagasin teekaaslastele homse lehe trükivärskeid, veel käsi määrivaid eksemplare. Homne leht oli alati sobilik meelehea. Mõjusam kui raha.
Pritsimehed teadsid mind. Paljud tartlased teadsid mind. Minu psühhiaatrist isa tõttu. Minu telesaadete tõttu. Minu kirjutiste tõttu Edasis. Aga kas keegi mind ka päriselt tundis? Kas toimetuses ikka teati, milleks olen võimeline ja milleks mitte? Olin juba kümme aastat Edasis kirjutanud (viimased kuus palgalisena), kuid ma ei usu, et kellelgi oli aimu, mida olin enda sisse kirjutanud.
See, et Ilmar Rattus kutsus mu 1977. aastal tööle sporti, oli loogiline. Kuhu siis veel? Ülikoolilehes olin silma torganud huviga kerge muusika vastu, millega Edasis polnud midagi peale hakata. Edasile olin juba 1974. aastast saatnud ülevaatlikke spordilugusid, millest valdav osa oli kompileeritud mujal ilmunud materjalidest (näiteks jalgpalli ja jäähoki MM-võistluste järelkajad).
Spordil ei olnud oma tuba ega oma osakonda. Sport kuulus uudisteosakonna alla, mida juhtis Gunnar Kuldvere. Ta oli teinud sporditoast maja kõige ebasportlikuma kabineti: õhk ahelsuitsetamisest paks ja läppunud, laual kaootilised paberivirnad. Gunnari kolleeg Ivi Drikkit, kes istus teispool lauda, püüdis pealetungivat tohuvabohu ohjata, kuid kord püsis toas vaid üürikese aja. Suitsutõmbamises ei jäänud Ivi Gunnarile alla. Selline massiivne nikotiinirünnak oli väljakutse minu kopsudele.
Gunnari käekiri oli õudne. Ise ta kirjutusmasinal ei tippinud ja seepärast langes tema pookstavide äramõistatamise raskus eliitmasinakirjutaja Erna peale. Erna pidi oma puhkuse alati Gunnari järgi sättima, sest teine tubli masinakirjutaja Lorri (Loreida Oha) ei suutnud tema kritseldustest sõnu üles leida.
Ka eesti keele grammatika ei olnud juristiharidusega Gunnari tugevaim külg, mistõttu keeletoimetaja Helju Valsil oli tema vigade parandamise asemel lihtsam kogu tekst ümber kirjutada. Õnneks olid Gunnari käsikirjad lühikesed. Ta oli nupumeister. Mõnes lehenumbris ilmus temalt mitme varjunime (O. Veer, O. Kaar, O. Vare, O. Vask) all kümmekond uudist. Tähtsamad käsitlesid linna täitevkomitee ja kaubandusvalitsuse tööd, vähem tähtsad teatasid õunapuude õitsemisest Voika oja ääres (seal asus Gunnari suvila).
Gunnar oli läbinisti uudishimulik inimene. Ta rippus alailma telefoni küljes. Uudiste hankimine ja nende sees elamine oli tema elustiil. „Kuldvere siin! Mis uudist?” oli parool, mis tagas kogu toimetusele uudisorganisatsiooni maine. Aga tema suhetest võitsid kolleegid ka praktiliselt. Pühade eel rõõmustas ta Ivit Kuuba ananassilikööriga ja Heljut šampanjaga (keeletoimetaja armastas iseäranis sladkoje't, mida aga oli hulga raskem hankida kui suhhoje't).
Ühel hommikul virises Ivi, kelle põhitööks oli rajoonist uudiseid välja peilida, et ta peab tegema moerubriiki, aga platvormkingi, millest ta peab kirjutama, endal jalas pole.
„Millised need siis olema peavad?” uuris Gunnar.
„Vaat sellised. Punast ja sinist värvi. Nahk. Krobelise kontsaga,” kirjeldas Ivi veidi tülpinult ja joonistas kinga paberitükile. „Eile seisin kingapoe ukse taga sabas, aga otsa lõppesid.”
„Meil müüdi või?” krabas Gunnar telefonitoru.
Jäime Iviga kõrvu kikitama. Imestasin, miks Ivil on vaja platvormkingi. Ta oli niigi pikk, kenasti sihvakas naine.
„Mhmh, mhm. Tibens! Mhmh. Sehr gut! Sehr gut! Mis su number on?” pöördus Gunnar üle laua Ivi poole.
Siis haaras ta Ivi joonistuse, pani mantli selga ja kergitas kaabut.
Poole tunni pärast tuli Gunnar tagasi, kingakarp käes.
„Valencia!” hüüatas ta võidukalt, kui Ivi oli kingad jalga pannud ja need parajaiks osutusid.
Mulle juhatas Gunnar kätte tagaukse, kust tõsteti välja kast ülideftsiitset Tšehhi õlut. Ka Saksa DV-s tehtud vetruva Zekiwa lapsevankri – meie vanem tütar sündis 1979. aastal – leidsin kaubamaja laost Gunnari kaasabil.
Gunnaril oli veel üks kirg – jalgpall, eriti Saksa Liitvabariigi jalgpall. Iga nupu eest maksti honorari ja seetõttu oli igal real rahaline ekvivalent. Kuivõrd sport oli minu alluvuses ja mina omakorda Gunnari alluvuses, siis tekkis meil väljaku jagamisega pehme vastasseis. Mu arusaamist mööda ei olnud Gunnari jalgpallisõnumid need, mida leht vajanuks.
Tõlgete peal elamine, otse öeldes haltuura mind ei rahuldanud. Kui alustasin palgatööd, pidasin kohustuslikuks võtta tähelepanu alla eelkõige kohalik sport. Natuke nadi oli, et mul endal ei olnud spordis midagi ette näidata. Olin koolipoisina käinud korvpalli ja kaasaegse, praeguses terminoloogias moodsa viievõistluse trennis, aga esimesel alal jäin vähegi kaalukamatel võistlustel pingile ja teisel kujunes minu tippsaavutuseks mahaaetud takistuste ülestõstmine kohalikel ratsavõistlustel. Hobustega hoidsin distantsi – aukartusest, et mitte öelda hirmust. Aga kui ratsutamine on null, siis pole mõtet pikalt pusida ka ülejäänud neljal alal (jooks, ujumine, vehklemine, laskmine).
Samas olin andunud spordifänn, teadsin une pealt peaaegu kõikide olümpiavõitjate ja maailmameistrite nimesid.
Nimede ja numbritega opereerides võisin spordirahvale esialgu päris sporditeadliku inimese mulje jätta. Kuni esitasin mõne lihtsameelse küsimuse, mille peale spordiprof suu jäi ammuli. Aga siit leidsingi oma niši. Ebakompetentsust ei pea häbenema, kui seda tunnistad. Ebakompetentsus võib olla isegi sinu trump, sest enamik lugejaid on sinuga samal tasemel ning just nendele mõeldes peadki esitama nn rumalaid küsimusi, et teha lugejaid (ja ka iseennast) targemaks. Ma ei tööta spordilehes, ma töötan üldloetavas päevalehes!
Olin juba mõned aastad töötanud, kui kuulsin, et Edasi spordikorrespondendi kohale oli minu kõrval olnud teinegi pretendent – Valeri Maksimov. Ta oli kõva võrkpallur ja korrektne kirjutaja, ent küllap just Edasi mitmekülgsusele mõeldes eelistasid Ilmar Rattus ja toimetuse vaimu hoidja Sulev Uus mind kui laiema profiliga kirjutajat. Seda enam, et toimetuse koosseisus oli koht vaid ühele spordiajakirjanikule, kes pidi tippspordi kõrval nägema igasugu muidki kehasid ja muud kultuuri. (Hiljem, juba Tallinnas elades, ühines Valeri Maksimov Postimehega ning andis meie lehe spordikülgedele väga asjatundliku ja usaldusväärse näo.)
Püüdsin oma olemasolu õigustada.
Mu lähenemisnurka ilmestavad ehk kõige paremini pealkirjad: „Tants ujumiskatla ümber”, „Korvpallisümfoonia”, „Kas jää on läinud libedamaks?”, „Kaalul on rohkem kui elu” (kalapüügivõistlustest), „Läbi sula medalite poole”, „Hüpped surnud ringis” (suusahüpetest), „Kümme tuhat pauku aastas” (laskmisest). Enamikku neist lugudest võiks hinnata – isegi tänaste kriteeriumide alusel – päris korralikeks probleemlugudeks.
Avastasin toona oma suureks rõõmuks, et tippsportlased pole üldsegi masinad, vaid nende tundeelus on rikkust ja värve, mida oleks patt lugejatega mitte jagada. „Pidin käega asfalti puhastama,” kommenteeris Aavo Pikkuus oma kukkumist. Selline ütlus kihutab ise lehte.
Enn Sellik, kes oli iseäranis kidakeelne, avanes alles pärast seda, kui olin oma abielusõrmuse tema elutoas põrandale pillanud ning meie kolmekesi – tuntud jooksja, tema abikaasa