sest ta kartis üldse kõike, kaasa arvatud seda, et toimetaja koorem veeretatakse tema, lüheldast kasvu 52-aastase mehe õlule. Seda ohtu siiski ei olnud, sest keegi ei olnud nii südametu, et kujutleda seda südamlikku meest maja kõige külmemas toas lõdisemas. Rattuse nurgapealsest kabinetist puhus tõesti läbi vinge tuul.
Ilmar Rattus oli lahkunud kuu aega tagasi. Sel perioodil kirjutasin juba mina toimetaja asetäitjana lehele alla, see tähendab, et vastutasin viimase kui rea eest. Kui keegi lootiski, et minu kogenematus ja abitus tulevad kiiresti päevavalgele, siis pidi ta pettuma. Midagi erilist ei juhtunud. Ja seejärel Tallinna tegelinskid ilmselt leppisid mõttega, et kõige lihtsam oleks minu ametinime eest sõna „ajutine” ära võtta, ja elu läheb oma igapäevast rada mööda edasi.
Kindel oli see, et ootamatu idee käidi välja kõigepealt Tartus. Ilmar Rattuse arvamusel oli mõju. Ta oli Rahva Hääle taustaga ja keskkomitees respekteeritud mees. Sirbi toimetajaks määramine tähendas Rattusele edutamist. Sirp oli ikkagi vabariiklik väljaanne, mis sellest, et kultuurileht. Arvatavasti tõmbas Ilmarit ka suurem linn. Ta oli küll Tartus sündinud, aga usun, et tema vereringe oli rohkem juba Tallinnaga ühendatud. Ja ega Tartusuguses provintsilinnas olegi suuremate ambitsioonidega mehel muud teha, kui ennast surnuks juua. See oht oli Edasi juhte alati kimbutanud.
Veel aasta tagasi oli ka mind Sirpi ja Vasarasse kutsutud, publitsistikaosakonna korrespondendiks. Kui mul oligi ajukurdude vahel väike vibratsioon, siis Ilmar Rattus likvideeris selle kerge vaevaga: „Mart, kui sa lähed, rikud oma karjääri ära!” Ma ei tea, mida ta silmas pidas. Tagantjärele võib vaid fantaseerida, mis kõik võinuks minna teisiti, kui oleksin siirdunud Sirpi.
Edasis endas peeti kõige tõenäosemaks toimetajakandidaadiks tööstusosakonna juhatajat Ivar Kostabit. Ta teadis seda ise ka ja sellepärast kinnitas ühtelugu, et temal puudub vähimgi huvi toimetajakoha vastu, sest tema on selle ameti jaoks liiga vana mees (Ivar oli sel kaadrite nihutamise erilisel kuul, 1983. aasta veebruaris, 46-aastane). Mida rohkem Ivar osavõtmatust ilmutas, seda tõsisemalt hakati toimetuses tema kandidatuuri võtma. Selleks oli ka alust. Rattus ja Kostabi olid seitsme aasta eest üheskoos lõpetanud NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli ja tõenäoselt oli Ivar pettunud selle üle, et erinevalt Ilmarist polnud diplom tema karjääri eriti edendanud. Nüüd lõpuks tekkis šanss.
Naisajakirjanikud miskipärast kartsid Kostabit ja tõenäoselt tegid mõned agaramad, kelle enesekindlus oli kasvanud koos parteistaažiga, Ivari vastu väljaspool toimetust korralikku õõnestustööd. Intriig oli küpsemas.
Mina sain Ivariga väga hästi läbi. Kui noore ja rohelise spordiajakirjanikuna alustasin, tuli ta mulle sageli toeks. Tema oligi enne mind spordis istunud. Jõime Humalas õlut (meil oli tagasaalis stammlaud) ja võtsime kvartal eemal asuvas Miša baaris kolmekesi – Rattus, Kostabi ja mina – aegajalt ka kangemat. Nende jookide nimed olid Segu 1 ja Segu 2, aga mulle ei meenu kuidagi, mille poolest need teineteisest erinesid. Ühte vist joodi esimesena ja teist teisena.
Ilmar Rattus oli mu 1977. aasta algul tööle võtnud ja minusse kogu aeg hästi suhtunud. Olin esimene tema enda „poiss” selles teenekate ja tublide, aga veidi närtsinud ajakirjanike seltskonnas. Kostabi märkas muidugi kohe, et minu kohal kõrgub Rattuse kaitsevari, ja pisut ehk ka sel põhjusel hoidus minuga konkureerimast. Minu võimalikku tõusmist toimetuse etteotsa toetas ta kahe käega.
Edasis polnud puudust autoriteetidest ja isiksustest, keda aga olnuks raske ette kujutada kogu kollektiivi innustamas või järele vedamas. Minul see-eest oli kergelt kalduvus kantseldada.
1981. aastal avanes mul võimalus ilmutada laiemale ajakirjandusringkonnale mõningaid organiseerimisvõimeid. Edasi korraldada olid Ajakirjanike Liidu suvepäevad Mosinal. Kui unustada ära intsident Õhtulehe purupurjus toimetajaga, kes oleks äärepealt Elva jõkke ära uppunud, siis laabus kõik viperusteta. Ürituste väljamõtlemine, planeerimine ja ideede võimalikult perfektne elluviimine on mind alati köitnud.
Mosinal üllatasin kolleege sellega, et pärast Tartu koolipoiste bändi Miks Jutita astus lavale kuulus Ruja, tolle suve Eesti popmuusikataeva absoluutne valitseja. Urmas Alenderi lauldud „Eile nägin ma Eestimaad!” oli tõeline sensatsioon!
Olin Ruja Mosinale meelitanud kitarrist Jaanus Nõgisto abiga. Teadsin „Nõkat” seeläbi, et ta oli olnud režissööriks mitmele ETV noortestuudios minu stsenaariumi järgi tehtud saatele. Aga tutvus oleks äärepealt kasutuks osutunud, sest Ruja juht Rein Rannap avastas Mosinale saabudes, et laval laiutab mingi teine bänd. Rannap oli eeldanud, et sel õhtul on lava ainult Ruja päralt. Lunge, Elgula, Dvinjaninovi ja teiste teisejärguliste muusikute jalajäljed püünel rikkusid Rannapi tuju nii ära, et ta ähvardas kogu kolaga minema kihutada.
Veendusin peagi, et veenmisoskus on juhtimise alus. Rannap andis järele ja asus süntesaatori taha.
Tollasest Edasi koosseisust oli juhtimiseks vajalikke eeldusi kindlasti ka Ülo Russakul, kes on minust aastakäigu võrra vanem. Õnneks või õnnetuseks oli tal EPA haridus. Ilmar Rattus pidas rohkem lugu ülikoolist ja Juhan Peegli koolist, kus ka mina sel ajal otsapidi juba õppejõuks olin. (Kurioossel kombel polnud pärast sõda ülikoolilinna lehte veel kunagi juhtinud ülikoolidiplomiga inimene.)
Jah, Rattuse seisukoht oli oluline, ent tema mõte jäänuks mõttetuks, kui selle taha poleks tulnud märksa suuremat võimu omav mees – EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome. Olin Toomega põgusalt kokku puutunud, ühe korra ka tema Volga tagaistmel Tallinnasse sõitnud. (Meenub, millise pedantse hoolikusega Toome seljast võetud pintsaku enne sõidu alustamist pagasnikusse asetas.)
Usun, et Indrek Toome soovis siiralt Tartu avalikku õhku pisut tuulutada. Ta oli 39-aastane. Minu noorus tuli selles kontekstis kasuks. Loomulikult pidi Toome oma valiku kooskõlastama keskkomitee propagandaosakonnaga. Ja orgosakond ütles ka sõna sekka. Kontrollis üle. Lõpuks andis pealinna parteiaparaat Toome ettepanekule „dobro” tingimusel, et mulle määratakse käendaja. Minu parteiliseks mentoriks sai Tartu linnakomitee ideoloogiasekretär Arno Almann, kes oli esimeses klassis olnud mu venna Tiidu pinginaaber. Jagatud pink mõjutas Arnot ka minuga vennalikult suhtlema. (Sellest, et mul oli olnud käendaja, kuulsin aastaid hiljem, kui professor Almann töötas juba Estonian Business Schooli rektorina.)
Ja veel. Indrek Toome suhtumist minusse võis mõjutada tema kaunis abikaasa Sigrid, kes töötas ETV-s ja kandis ajakirjanduslikke meeleolusid kindlasti ka koju. Selleks ajaks oli mul ajakirjanikuna juba natuke nii nime kui nägu.
1978. aastal kirjutasin Hagi Šeini targal juhendamisel ülikooli diplomitöö, teemaks Eesti Televisiooni noorte audiooriumi huvigrupid. Pikka aega kõikusin kahevahel: kas lasta end suunata Edasi toimetusse või Eesti Televisiooni.
ETV-s omakorda oli kaks varianti. Pidasin läbirääkimisi ETV Tartu stuudio juhi Lembit Heinmaaga ja ETV programmidirektori Voldemar Lindströmiga. Oleks Tallinnas korter antud, oleksin läinud. Õigemini – oleksime läinud. 1977. aasta jaanuarist alates olin naisemees ja kuivõrd mu abikaasa Ülle oli Tallinnast pärit, siis olnuks tema otsemaid nõus Tartust ära kolima.
Elamispinna jutud jäid paraku pinnapealseteks ja seepärast otsustasin Edasis edasi töötada. (1981. aastal naeratas meile õnn, saime Tartus kooperatiivkorteri osta.) Ent televisiooni tõmme ei nõrgenenud.
Aastatel 1976–1982 tegin stsenaristi ja saatejuhina kokku rohkem kui 70 telesaadet: sarjad „Käsikäes”, „Kas professor on kodus?”, „Tark mees taskus”, „Tüliõun”, „Suvepeegel”, „Uperpallid”, „Elu ülikoolis”. Režissöörina on mu partneriteks lisaks Jaanus Nõgistole olnud veel Ants Müürsep, Rein Proso, Riho Raie, Peeter Brambat, Väino Uibo, Tiina Mägi. Enamik saateid sündis koostöös toimetaja Mariina Mälguga, kellel on imetlusväärne võime keset televisioonile ainuomast asjade, elektri ja inimeste kadumist säilitada rahu ning kelmikas naeratus.
Kõik mu saated, mis väärinuksid säilitamist, lasti pärast eetris käimist kassetilt maha – muidu poleks järgmist saadet kusagile lindistada olnud. Seepärast on koos auväärsete professoritega (Viktor Masing, Viktor Palm, Herbert Ligi, Ernst Raudam ja paljud teised) kõige kaduva teed läinud ka hulk unikaalseid kaadreid ja intervjuusid.
Minu saadetes andsid tooni mitmed