külaskäigu ajal. Kui ta nüüd, kuus aastat hiljem, oleks näinud neid õiget pidi pööratuina, oleks see mõjunud segadusse ajavalt. Ühegi teise autori raamatuid neile riiulitele ei lubatud, ainult Athelinda Playfordi omi. Nende punased, sinised, rohelised, purpursed ja oranžid seljad tõid puittahveldisega ruumi teretulnud erksust – värvid olid mõeldud lapsi meelitama –, kuid kahvatusid leedi Playfordi hõbedaste juuste särava pilve kõrval.
Ta seadis end nüüd otse Gathercole’i ette. „Ma tahan teiega oma testamendist rääkida, Michael, ja teilt teenet paluda. Aga kõigepealt: kui palju võib teie arvates üks laps – tavaline laps – teada nina kirurgilise ümberkujundamise operatsioonist?”
„Et… nina?” Gathercole oleks soovinud kõigepealt kuulda testamendist ja siis teenest. Mõlemad kõlasid olulistena ja võisid olla omavahel seotud. Leedi Playfordi testament oli tehtud juba mõne aja eest. Sellega oli kõik korras. Kas ta võis tahta nüüd midagi muuta?
„Ärge ärrituge, Michael. See on täiesti lihtne küsimus. Pärast rasket autoavariid või väärarengu korrigeerimiseks. Operatsioon, mis tehakse nina kuju muutmiseks. Kas laps teaks sellisest asjast? Teaks ta, kuidas seda nimetatakse?”
„Ma kardan, et ma ei tea.”
„Kas teie teate, kuidas seda nimetatakse?”
„Ma nimetaksin seda operatsiooniks, ükskõik siis, kas seda tehakse ninale või mõnele muule kehaosale.”
„Ma arvan, et te võite seda nime teada, teadvustamata tegelikult, et te seda teate. Seda juhtub vahel.” Leedi Playford kortsutas kulmu. „Hmm. Las ma esitan teile veel ühe küsimuse: te satute firma kontorisse, kus töötab kümme meest ja kaks naist. Te satute pealt kuulma, kuidas mõned mehed räägivad ühest naisest. Nad nimetavad teda Ninasarvikuks.”
„See pole neist just eriti viisakas.”
„Nende kombed ei ole teie mure. Mõne hetke pärast tulevad kaks daami lõunalt tagasi. Üks neist on peene kondiga, kõhn ja leebe iseloomuga, kuid tal on kuidagi veider nägu. Keegi ei tea, mis sellel viga on, aga midagi oleks nagu valesti. Teine on naine nagu mägi – vähemalt kaks korda suurem kui mina.” Leedi Playford oli keskmist kasvu ja priske, längus õlad andsid talle pisut lehtrit meenutava kehakuju. „Enamgi veel, ta näol on raevukas ilme. Niisiis, kumb neist kirjeldatud naistest on teie arvates Ninasarvik?”
„See suur ja kuri,” vastas Gathercole viivitamata.
„Suurepärane! Te arvasite valesti. Minu loos selgub, et Ninasarvik on see sale, veidra näoga neiu – sest, eks ole, talle tehti õnnetuse järel ninaoperatsioon, selle nimi on, muuseas, rinoplastika!”
„Ah. Seda ma ei teadnud,” ütles Gathercole.
„Ma kardan, et lapsed ka ei tea, ja ma kirjutan just neile. Kui teie pole rinoplastikast kuulnud…” Leedi Playford ohkas. „Ma kohe ei tea nüüd. Kas pole pisut liiga teaduslik panna loo tuum käima meditsiinilise protseduuri ümber? Keegi ju tegelikult ei mõtle operatsioonidele, kui see just hädavajalik pole – kuni nad ise haiglasse ei satu. Lapsed ei mõtle sellistest asjadest, eks ole?”
„Aga see mõte meeldib mulle,” ütles Gathercole. „Te võite rõhutada, et saledal daamil on mitte lihtsalt veider nägu, vaid veider nina – et oma lugejaid õigesse suunda juhatada. Te võite kusagil loo alguses öelda, et tänu õnnestunud operatsioonile on tal uus nina, ja siis võib Shrimp sellest kuidagi teada saada, aga lugeja näeb ainult ta üllatumist, kui ta teada saab.”
Shrimp Seddon oli leedi Playfordi kümneaastane väljamõeldud kangelanna, lapsdetektiivide kamba juht.
„Nii et lugeja näeb ainult üllatumist, aga avastust ennast esialgu mitte. Jah! Ja võib-olla võib Shrimp öelda Podge’ile: „Sa ei arva iial ära, mis temaga juhtus,” siis aga segab neid keegi ja ma võin panna sinna vahele peatüki millestki hoopis muust – võib-olla arreteerib politsei oma rumaluses vale isiku, isegi veel valema kui tavaliselt, näiteks koguni Shrimpi isa või ema – nii saab igaüks jätta lugemise katki ja küsida arstilt järele või vaadata entsüklopeediast, kui soovib. Aga ma ei venita sellega ka liiga kaua, kuni Shrimp kõik paljastab. Jah. Michael, ma teadsin, et võin teie peale loota. Sellega on siis korras. Nüüd, minu testament…”
Ta läks tagasi oma akna all asuva tooli juurde ja seadis end istuma. „Ma tahan, et te teeksite mulle uue.”
Gathercole oli üllatunud. Leedi Playfordi praeguse testamendi kohaselt jagunes tema märkimisväärne pärand surma korral võrdsetes osades tema kahe elusoleva lapse, tütar Claudia ja poeg Harry, kuuenda Clonakilty vikondi Playfordi vahel. Oli olnud ka kolmas laps Nicholas, kes oli aga surnud juba noorena.
„Ma tahan jätta kõik oma sekretärile Joseph Scotcherile,” kuulutas kellukesena kõlav hääl.
Gathercole nihutas end toolil ettepoole. Polnud mõtet soovimatuid sõnu eemale tõrjuda. Ta oli neid kuulnud ega saanud teeselda vastupidist.
Mis vandalistlikku tegu leedi Playford nüüd nõudis? See ei saanud olla tõsiselt mõeldud. See oli mingi trikk – pidi olema. Jah, Gathercole nägi nüüd leedi mõttekäiku: kõigepealt kerglasemad asjad jalust ära, need ninasarvikud ja ninaoperatsioonid, ja siis tuua välja suurem vemp, nagu oleks tegemist tõsise ettepanekuga.
„Ma olen terve mõistuse juures, Michael, ja mõtlen seda täiesti tõsiselt. Ma tahaksin, et te täidaksite mu soovi. Enne õhtusööki, palun. Miks te ei võiks sellega kohe alustada?”
„Leedi Playford…”
„Athie,” parandas leedi.
„Kui see on veel midagi teie ninasarvikuloost, mida te tahate minu peal proovida…”
„Ma kinnitan, et ei, Michael. Ma pole teile kunagi valetanud. Ma ei valeta ka praegu. Ma tahan, et sa valmistaksid ette mu uue testamendi. Joseph Scotcher pärib kõik.”
„Aga teie lapsed?”
„Claudia on abiellumas Randall Kimptoniga, kelle varandus on suurem kui minu oma. Temal saab kõik suurepäraselt korras olema. Ning Harryl on hea pea õlgadel ning usaldusväärne, kuigi raugevõitu naine. Seda, mis mul anda, vajab vaene Joseph rohkem kui Claudia või Harry.”
„Ma pean paluma, et te väga hoolikalt kaaluksite, enne kui…”
„Michael, palun ärge tehke end rumalamaks, kui te olete,” lõikas leedi Playford vahele. „Kas te kujutate ette, et see mõte tuli mulle esimest korda pähe siis, kui te mõne minuti eest uksele koputasite? Või on tõenäolisem, et ma olen selle üle juurelnud nädalaid või kuid? Ma kinnitan, et hoolikas kaalumine, mida te mulle soovitate, on juba aset leidnud. Nüüd siis: kas teie olete mu uue testamendi tunnistajaks või pean ma kutsuma härra Rolfe’i?”
Nii et seepärast oli Orville Rolfe samuti Lillieoaki kutsutud – juhuks, kui tema, Gathercole, keeldub leedi soovi täitmast.
„Siis on veel üks muutus, mille ma tahaksin samal ajal oma testamendis teha – see teene, mida ma mainisin, kui te mäletate. Sellele võite soovi korral eitavalt vastata, aga ma loodan, et te ei tee seda. Praeguse seisuga on Claudia ja Harry volitatud hoolitsema mu kirjandusliku pärandi eest. Asjade selline korraldus ei sobi mulle enam. Mulle teeks au, kui teie, Michael, nõustuksite seda rolli enda peale võtma.”
„Et… hoolitseksin teie kirjandusliku pärandi eest?” Tal oli raske seda uskuda. Peaaegu minuti oli ta liiga rabatud, et midagi öelda. Oh, aga see polnud õige. Mida leedi Playfordi lapsed selle kohta ütlevad? Ta ei saa nõustuda.
„Kas Harry ja Claudia on teie kavatsustest teadlikud?” küsis ta lõpuks.
„Ei. Nad kuulevad õhtusöögi ajal. Joseph samuti. Ainukesed, kes sellest praegu teavad, oleme meie kaks.”
„Kas perekonnas on tekkinud mingi konflikt, millest ma pole kuulnud?”
„Üldsegi mitte!” Leedi Playford naeratas. „Harry, Claudia ja mina oleme parimad sõbrad – vähemalt kuni tänase õhtusöögini.”
„Ma… aga… te olete Joseph Scotcherit tundnud