ometi, kulla mees.”
„Kas Scotcher pole mitte tõsiselt haige?” Vaikimisi mõtles Gathercole sinna juurde: Kas te enam ei usu, et ta sureb enne teid?
Athelinda Playford polnud noor, kuid täis elujõudu. Oli raske uskuda, et keegi, kes tunneb elust nii suurt rõõmu kui tema, võib sellest ilma jääda.
„Joseph on tõepoolest väga haige,” ütles ta. „Ta jääb iga päevaga nõrgemaks. Seepärast ka tavatu otsus minu poolt. Ma pole seda varem välja öelnud, kuid ma usun, te olete märganud, et ma imetlen Josephit? Ma armastan teda nagu poega – nagu oleks ta mu enda liha ja veri.”
Gathercole tundis järsku rinnus pitsitust. Jah, ta oli seda märganud. Aga millegi teadmine ja selle kohta kinnituse kuulmine olid väga erinevad asjad. See viis mõtted asjadele, millest ta püüdis üle olla, eemale peletada.
„Josephi sõnul on tema arst talle öelnud, et tal on jäänud elada vaid loetud nädalad.”
„Aga… siis ma kardan, et olen üsna segaduses,” ütles Gathercole. „Te tahate teha uue testamendi mehe kasuks, kellest te teate, et ta ei saa oma pärandit kasutada.”
„Siin maailmas ei ole miski päris kindel, Michael.”
„Ja kui Scotcher peaks lähinädalatel oma haigusele alla jääma, nagu te eeldate – mis siis saab?”
„Noh, asjade sellise käigu puhul me naaseme esialgse plaani juurde – Harry ja Claudia saavad kumbki poole.”
„Ma pean teilt midagi küsima,” ütles Gathercole, kelles oli hakanud kogunema valus murelikkus. „Andestage mulle mu jultumus. Kas teil on põhjust uskuda, et ka teie surete lähiajal?”
„Mina?” Leedi Playford naeris. „Ma olen tugev nagu härg. Ma kavatsen veel aastaid jätkata.”
„Sel juhul ei päri Scotcher teie lahkumisel midagi, sest on ise juba ammu surnud, ja uus testament, mille te palusite mul koostada, ei muuda midagi, ainult tekitab ebakõla teie ja teie laste vahel.”
„Vastupidi, mu uus testament võib esile kutsuda midagi imelist.” Ta ütles seda rahulolevalt.
Gathercole ohkas. „Ma kardan, et olen endiselt segaduses.”
„Muidugi olete,” ütles Athelinda Playford. „Ma teadsin ette, et olete.”
2. PEATÜKK
Üllatav taaskohtumine
Varjata ja paljastada – need sõnad lähevad peaaegu riimi. Kõlavad küll vastandlikena, kuid ometi, nagu kõik head jutuvestjad teavad, saab paljutki paljastada tillukese katsega midagi ära peita ja uus paljastus peidab sageli niisama palju, kui avalikuks toob.
See oli nüüd mu kohmakas katse tutvustada end selle loo jutustajana. Kõik, mida te seni olete kuulnud – Michael Gathercole’i kohtumise kohta leedi Athelinda Playfordiga –, on teile teatavaks tehtud minu poolt, ent ma alustasin selle loo jutustamist, teavitamata kedagi oma kohalolekust.
Mu nimi on Edward Catchpool ja ma olen Londoni Scotland Yardi detektiiv. Need erakordsed sündmused, millest rääkimist ma pole õieti jõudnud veel alustadagi, leidsid aset mitte Londonis, vaid Iiri Vabariigis, Corki maakonnas Clonakiltys. Oli 14. oktoober 1929, kui Michael Gathercole ja leedi Playford Lillieoakis viimase kabinetis kokku said ja samal päeval, ainult tund aega pärast nende kohtumist saabusin ma pika teekonna järel Inglismaalt Lillieoaki.
Kuus nädalat varem olin ma saanud leedi Athelinda Playfordilt segadusse ajava kirja, milles ta kutsus mind veetma nädalat külalisena tema maavalduses. Mulle pakuti meeldivat võimalust jahil ja kalal käia ning märki lasta – ühegagi neist harrastustest polnud ma varem tegelenud ning mul polnud ka erilist soovi neid proovida, kuid mu eeldataval võõrustajal polnud vaja seda teada –, kuid kutsel puudus igasugune seletus, miks mu kohalviibimist oli soovitud.
Panin kirja oma üürimaja söögitoas lauale ja kaalusin, mida teha. Mõtlesin Athelinda Playfordile – detektiivilugude autorile, tõenäoliselt kõige kuulsamale lastekirjanikule, kellest ma kuulnud olin – ja siis mõtlesin endale: poissmees, politseinik, polnud naist ja seega ka lapsi, kellele ma võiksin raamatuid ette lugeda…
Ei, leedi Playfordi maailm ja minu oma ei saanud kusagil kattuda, otsustasin ma – ent ometi oli ta saatnud mulle selle kirja, mis tähendas, et ma pidin selle suhtes midagi ette võtma.
Kas ma tahtsin minna? Ei, mitte eriti – mis tähendas, et ma tõenäoliselt lähen. Ma olen märganud, et inimolenditele meeldib korrapärane käitumine, ja mina pole erand. Kuna nii suur osa sellest, mida ma päeva jooksul teen, kuulub asjade hulka, mida ma vabatahtlikult mingil juhul ei teeks, siis kaldun ma enesestmõistetavaks pidama, et kui kerkib esile midagi, mida ma eelistaksin mitte teha, siis see tähendab, et ma kindlasti teen seda.
Mõne päeva pärast ma kirjutasin leedi Playfordile, et ta kutsega innukalt nõustuda. Kahtlustasin, et ta soovib uurida mu töö kohta ja kasutada teada saadut oma tulevases raamatus või raamatutes. Võib-olla oli ta otsustanud lõpuks mingilgi määral kindlaks teha, kuidas politsei tegelikult toimib. Lapsena olin ma paari tema juttu lugenud ning jahmatusega avastanud, et staažikate politseinike seas leidub tohmaneid, kes ei suuda lihtsamatki mõistatust lahendada kamba ennasttäis, lärmakate kümneaastaste abita. Õigupoolest pani just see hämmastus aluse mu huvile politsei töö vastu – ja see huvi määras otseselt mu elukutsevaliku. Veidral kombel polnud mul enne pähegi tulnud, et pean selle eest tänulik olema just Athelinda Playfordile.
Teel Lillieoaki lugesin ma mälu värskendamiseks läbi veel ühe tema romaani ja leidsin, et mu noorepõlve hinnang oli olnud õige: lõpuks jäid seersant Poolearuline ja inspektor Imbetsill varaküpse Shrimp Seddoni kõrval lolliks, vahtides arusaamatuses ilmselgete vihjete rida, mille mõistmisega polnud raskusi isegi Shrimpi paksul pikakarvalisel koeral Anital.
Päike hakkas loojuma, kui ma sel pärastlõunal kella viie paiku kohale jõudsin, kuid oli veel piisavalt valge üsnagi tähelepanuväärse ümbruse vaatlemiseks. Leedi Playfordi suur palladiaanlik häärber asus Clonakiltys Argideeni jõe kaldal, ning kui ma selle ees seisin, jäi mu selja taha hoolitsetud iluaed, vasakule põllud, paremal paistis aga algavat mets; ma tundsin enda ümber lõputut ruumi, looduse katkematuid siniseid ja rohelisi jooni. Olin juba enne Londonist teeleasumist teadnud, et Lillieoaki maavalduse pindala on kaheksasada aakrit, kuid alles nüüd sain ma aru, mida see tähendab: kui sa seda ei soovinud, siis ei puutunud su maailm kellegi teise omaga kokku; mitte miski ja mitte keegi ei trüginud sind ega viibinud alatasa su lähedal, nagu see oli linnas. Polnud siis tegelikult ime, et leedi Playford ei teadnud midagi sellest, kuidas politseinikud asju ajasid.
Hingates sisse puhtamat õhku kui kunagi varem oma elus, leidsin end lootmast, et mul on küllakutse põhjuste suhtes õigus. Mõtlesin, et võimaluse korral soovitaksin ma meelsasti, et pisut realismi tuleks leedi Playfordi raamatutele oluliselt kasuks. Ehk võiksid Shrimp Seddon ja tema kamp järgmises raamatus kaastööd teha asjatundlikumate politseinikega…
Lillieoaki peauks avanes. Ülemteener silmitses mind. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega, tal olid hõrenevad hallid juuksed ning palju kortse ja vagusid silmade ümber, ent mitte mujal. Nii jäi mulje, nagu oleksid vanema mehe silmad pistetud märksa noorema mehe näkku.
Ülemteenri ilme oli veelgi veidram. Jäi mulje, nagu peaks ta edastama eluliselt tähtsat teavet, et kaitsta mind mingi õnnetuse eest, kuid ei saa seda teha, sest asi on äärmiselt delikaatne.
Ootasin, et ta tutvustaks ennast või kutsuks mind majja astuma. Ta ei teinud kumbagi. Lõpuks ma ütlesin: „Mu nimi on Edward Catchpool. Ma saabusin just Inglismaalt. Ma usun, et leedi Playford ootab mind.”
Mu kohvrid olid mu jalgade juures maas. Ta vaatas neid, siis vaatas üle õla; ta kordas seda veel kaks korda. Ühtegi sõna ta seejuures kuuldavale ei toonud.
Viimaks ta ütles: „Ma lasen teie asjad teie tuppa viia, sir.”
„Tänan.” Kortsutasin kulmu. See oli tõesti väga iseäralik – ma kardan, et märksa enam, kui ma kirjeldada suudan. Kuigi ülemteenri lause oli täiesti