kaunistatud kleiti ja õlgadel valget salli. Õigupoolest ta mitte niivõrd ei astunud kui hiilis sisse, mina mõtlesin kohe luusivale kassile. Teda saatis põlglik hoiak, nagu poleks tavalisem sisenemine tema vääriline. Ta näis kasutavat iga kehaliigutust selleks, et rõhutada oma üleolekut kõigist neist, kes sattusid läheduses viibima – antud juhul siis Poirot’st ja minust.
Ta oli peaaegu ebaloomulikult kaunis: hoolikalt soengusse seatud sügavpruunid juuksed, täiuslikult ovaalne nägu, vallatud pruunid kassisilmad, tihedad ripsmed, kenad kulmud, nugateravad põsenukid. Ta oli muljet avaldav vaatepilt ja ilmselt ka oma võludest teadlik. Samuti oli temas mingi pahelisus, mis andis endast teada juba enne, kui ta jõudis ainsagi sõna lausuda.
„Oh,” ütles ta, käsi puusas. „Või nii. Külalised on, aga joogid puuduvad. Oleks ometi vastupidi! Ju ma siis saabusin liiga vara.”
Poirot tõusis püsti ja tutvustas ennast, seejärel ka mind. Surusin naise jahedat, elegantset kätt.
Ta ei vastanud, et: „Mul on rõõm teiega kohtuda,” või midagi taolist. „Ma olen Claudia Playford. Kuulsa kirjaniku tütar, vikont Playfordi õde. Vanem õde, juhtumisi. Tiitel läks mu nooremale vennale ja mitte mulle lihtsalt seepärast, et ta on mees. Mis mõte sel on? Minust oleks saanud parem vikont kui temast. Ausalt, ka võiga määritud teekook oleks parem vikont kui tema. Noh? Kas see on teie arvates õiglane?”
„Ma pole sellele kunagi mõelnud,” tunnistasin ausalt.
Ta pöördus Poirot’ poole. „Aga teie?”
„Kui te saaksite praegu selle tiitli, kas te siis ütleksite: „Nüüd mul on, mida ma tahan, ning ma olen täiesti õnnelik ja rahul!”?”
Claudia kergitas üleolevalt lõuga. „Ma ei ütleks midagi sellist, sest ei tahaks kõlada nagu rumal laps muinasjutust. Pealegi, kes väidab, et ma olen õnnetu? Ma olen väga õnnelik ja ma ei rääkinud mitte rahulolust, vaid õiglusest. Kas teil ei pidanud olema särav mõistus, monsieur Poirot? Võib-olla te unustasite selle Londonisse.”
„Ei, see reisis koos minuga, mademoiselle. Ja kui te olete üks neist vähestest inimestest siin maailmas, kes võib siiralt öelda: „Ma olen väga õnnelik”, siis ma kinnitan teile – elu on olnud teie vastu õiglasem kui suurema osa vastu inimestest.”
Claudia kortsutas kulmu. „Ma rääkisin endast ja oma vennast, mitte kellestki muust. Kui te hooliksite ausast mängust, siis te piirduksite hinnanguga meie kahe olukorrale. Selle asemel te toote oma väite toetuseks salakavalalt mängu tuhanded nimetud – sest teate, et saate võita ainult tõde väänates!”
Uks avanes jälle ja sisenes tumedapäine, õhtusöögiks rõivastunud mees. Claudia lõi käed kokku ja ohkas vaimustunult, nagu oleks kartnud, et mees võib jääda tulemata, kuid siin too nüüd on, päästmas teda hirmsa saatuse käest. „Kallim!”
Kontrast tema nüüdse käitumise ning minu ja Poirot’ suhtes välja näidatud ebaviisakuse vahel poleks saanud olla suurem.
Uustulnuk oli nägus ja selgete näojoontega, aldis nakatavalt naeratama, peaaegu süsimustad, lahku kammitud juuksed langesid ühelt poolt laubale. „Seal sa oledki, mu armsaim!” ütles ta, kui Claudia ta embusse jooksis. „Ma olen sind igalt poolt otsinud.” Tal olid kõige täiuslikumad hambad, mida ma elus näinud olen. Oli raske uskuda, et need olid ta suhu loomulikul teel kasvanud. „Ja siin, nagu ma näen, on mõned meie külalistest – kui oivaline! Tere tulemast teile.”
„Sul pole õigust siin kedagi teretulnuks nimetada, kallis,” ütles Claudia teeseldud rangusega. „Pea meeles, sa oled siin samuti külaline.”
„Ütleme siis, et ma tegin seda sinu eest.”
„Võimatu. Ma oleksin öelnud midagi hoopis muud.”
„Te ütlesitegi seda ülima väljendusrikkusega, mademoiselle,” tuletas Poirot talle meelde.
„Sa olid nende vastu taevalikult vastik, mu armsaim? Härrased, ärge tehke temast välja.” Ta sirutas käe. „Kimpton. Doktor Randall Kimpton. Mul on rõõm teiega kohtuda.” Tal oli rääkides nii omapärane komme, et ma märkasin seda otsekohe, ja ma olen kindel, et Poirot samuti. Näis, et kui Kimptoni huuled liikusid, siis ta pilk lõi särama ja sumbus siis taas. Need säravad sähvatused kordusid mõne sekundi tagant ja tundusid innukalt rõhku lisavat. Nii jäi mulje, et iga kolmas või neljas sõna, mille ta välja ütles, valmistas talle naudingut.
Olin päris kindel, et Poirot oli nimetanud Claudia kavaleri ameeriklaseks. Mingist aktsendist polnud küll jälgegi, vähemalt mina ei suutnud seda tuvastada. Kui ma seda mõtlesin, ütles Poirot: „Suur rõõm teiega tutvuda, doktor Kimpton. Aga… leedi Playford mainis mulle, et te olete Ameerikast, Bostonist?”
„Olen tõepoolest. Ma oletan, te mõtlete, et ma ei räägi nagu ameeriklane. Noh, ma loodaksin ka, et see on nii! Kohe, kui ma Oxfordi ülikooli jõudsin, kasutasin võimalust, et vabaneda kõigist neist maitsetutest kommetest. Oxfordis ei sobi end väljendada teisiti kui inglise kombel, eks ole.”
„Randallil on lausa anne end kommetest vabastada, kas pole, kallis?” ütles Claudia üsna teravalt.
„Mis? Oh!” Kimpton näis õnnetuna. Ta käitumine muutus täielikult. Ent sama võis öelda Claudia kohta. Ta silmitses meest nagu õpetaja sõnakuulmatut õpilast, ilmselt oodates, et too midagi ütleks. Lõpuks laususki too vaikselt: „Mu kõige armsam, ära murra mu südant, meenutades mulle mu kõige laiduväärsemat viga. Härrased, vaid üks kord olin ma nii mõtlematu – olles enne näinud nii palju vaeva, veendes seda erakordset naist minu abikaasaks saama –, olin nii mõtlematu, et kahtlesin omaenese soovides ja…”
„Kedagi ei huvita sinu kahetsused ja enesesüüdistused, Randall,” lõikas Claudia vahele. „Peale minu – mina ei väsi kunagi neid kuulmast. Ja ma hoiatan, sa pead endale minu ees veel palju etteheiteid tegema, enne kui ma nõustun pulmapäeva paika panema.”
„Mu kõige armsam, ma ei tee midagi muud, kui kahetsen, süüdistan ja halvustan ennast kuni oma surmatunnini!” ütles Kimpton innukalt, silmad säramas. Nood kaks võisid olla täiesti unustanud, et ka meie Poirot’ga seal viibime.
„Hästi. Siis pole mul praegu otsest põhjust end sinust lahti öelda.” Claudia naeratas äkitselt, nagu oleks senine olnud vaid mäng.
Kimpton näis jälle enesekindlusest pakatavat. Ta võttis Claudia käe ja suudles seda. „Pulmapäev saab paika pandud, mu armsaim – ja õige varsti!”
„Kas ikka saab?” Claudia naeris lustakalt. „Seda me veel vaatame. Igal juhul ma imetlen su sihikindlust. Maailmas pole teist meest, kes oleks suutnud mu teist korda ära rääkida. Või tõenäoliselt isegi esimest.”
„Ükski teine mees poleks nii haaratud või pühendunud kui mina, mu taevalik armsaim.”
„Seda ma usun,” ütles Claudia. „Ma ei uskunud, et mind oleks võimalik veenda seda sõrmust uuesti kandma, kuid siin ma nüüd sellega olen.” Ta kulutas hetke sellele, et uurida suure briljandiga sõrmust vasaku käe keskmises sõrmes.
Mulle tundus, et ma kuulsin teda seejuures ohkamas, kuid ukse kolmas avanemine varjutas selle heli. Uksel seisis noor teenijatüdruk. Ta juuksed olid patsi seotud ja rääkides puudutas ta seda närviliselt. „Ma pean toa jookide jaoks ette valmistama,” pomises ta.
Claudia Playford kummardus minu ja Poirot’ poole ja sosistas valjusti: „Kindlasti nuusutage, enne kui te midagi joote. Phyllis on nii hooletu kui veel olla saab. Ma ei tea, miks me teda ikka veel siin peame. Ta ei teeks portveinil ja vanniveel vahet.”
4. PEATÜKK
Ootamatu austaja
Aja jooksul olen ma nii ametialaselt kui ka seltskondlikult palju kordi märganud, et kui kohtuda esimest korda terve inimrühmaga, siis saab kuidagi – just nagu mingi seletamatu vaistu läbi – aru, kellega neist on nauditav vestelda ja kellest tasuks parem eemale hoida.
Nii et kui ma õhtusöögiks rõivastatuna võõrastetuppa naasin ja leidsin sealt eest uusi inimesi, teadsin