samuti. Süüa ja juua võid aiapingil või verandal. Sulgeme kell viis.”
Seejärel asetab ta pliiatsi lauale ja lisab:
„Oled sa gümnaasiumiõpilane?”
Hingan korra sügavalt sisse ja vastan, et jah.
„See raamatukogu on tavalisest pisut erinev,” ütleb noormees. „Siin on enamuses spetsiaalsed erialaraamatud. Peamiselt vanade waka4 või haikuluuletajate teosed. Loomulikult on meil mingil määral ka üldisele publikule mõeldud raamatuid, kuid need inimesed, kes spetsiaalselt rongiga pika tee maha sõidavad ja siia tulevad, on enamuses erialainimesed, kes selliseid materjale uurivad. Need, kes Steven Kingi lugeda tahavad, juba siia ei tule. Ja sinuvanused külastajad on väga haruldased. Vahel harva tuleb ülikooli kraadiõppureid ette. Muuseas, ega sa ometi tankasid ja haikusid ei uuri?”
„Ei,” vastan mina.
„Nii mulle tundus kah.”
„Ega sellest midagi ei ole, kui mõni minusugune siia tuleb?” üritan ettevaatlikult pärida, hoolega jälgides, et mu hääl järsku falsetti ei hüppaks.
„Otse loomulikult mitte,” vastab noormees, näol lai naeratus, ja asetab siis mõlemad käed korralikult lauaplaadile.
„See siin on ju raamatukogu. Siia on teretulnud kõik, keda raamatud vähegi huvitavad. Ja peale selle – seda ei sobi kõva häälega välja öelda –, aga ega mindki tankad ja haikud eriti ei huvita.”
„Üsna muljetavaldav hoone,” ütlen mina.
Noormees noogutab. „Kōmura perekond on juba Edo ajast5 alates suurt sakevabrikut pidanud ning üks perekonna esiisasid oli üle kogu Jaapani tuntud raamatute koguja. Bibliofiil ühesõnaga. Tema isa oli omakorda ise wakaluuletaja. Tema kaudu tulid paljud literaadid Shikokule ja astusid ka siit läbi. Wakayama Bokusui6, Ishikawa Takuboku7 või siis Shiga Naoya8. Ma ei tea, oli siin mõnus olla või mis, aga nad jäid siia üsna pikaks ajaks külla. Ühesõnaga – üks traditsiooniline perekond, kel kirjanduse jaoks rahast kahju ei olnud. Sellised perekonnad lähevad tihti mingis põlvkonnas pankrotti, aga õnneks Kōmura perekonna puhul see nii ei läinud. Nemad armastasid oma hobisid, kuid ei jätnud ka oma perekonnaäri unarusse.”
„Ah et rikkad,” ütlen mina.
„Vägagi,” ütleb tema. Ja kõverdab siis kergelt oma huuli. „Nad on praegugi üsna jõukad, ehkki võib-olla mitte sel määral nagu enne sõda. Sellepärast suudavadki nad niisugust muljetavaldavat raamatukogu ülal pidada. Loomulikult mängib siin oma rolli ka see, et fondi loomisega saab pärandimakse vähendada, aga see on teine jutt. Kui sind peaks see hoone huvitama, siis täna kell kaks toimub meil lihtne tutvustav ringkäik, võid sellest osa võtta, kui tahad. Korraldame seda korra nädalas, teisipäeviti, ja täna on juhtumisi teisipäev. Teisel korrusel on väärtuslik kunstikollektsioon ja hoone ise on arhitektuuriliselt huvitav, nii et ei tee paha üle vaadata.”
Ütlen aitäh.
Noormees naeratab vastu, et pole viga. Võtab siis uuesti pliiatsi kätte ning kopsib pliiatsi otsa kinnitatud kustukummiga vastu lauda. Hästi pehmelt, justkui mind julgustades.
„Kas teie juhatate ringkäiku?”
Ōshima-san naeratab. „Mina olen siin lihtsalt abiline. Üks Saeki-nimeline naisterahvas on siin vastutav isik, see tähendab minu ülemus. Tema kuulub juhtumisi ka Kōmura suguvõsa mingisse liini ja juhatab seda ringkäiku. Äärmiselt võluv inimene. Sulle ka kindlasti meeldib.”
Astun kõrge laega avarasse raamatufondi, kõnnin raamaturiiulite vahel ringi ja otsin midagi, mis mulle huvi võiks pakkuda. Laes jookseb hea mitu jämedat ja uhket risttala. Aknast voolab sisse suvealguse päikesevalgust. Aken on väljapoole lahti lükatud ja sellest kostab aeda lennanud väikeste lindude sädinat. Eespoolsetes riiulites on tõesti palju waka- ja haikuautoritega seotud teoseid, nagu Ōshimasan öelnud oli. Waka– ja haikukogumikud või siis jälle kriitika ja elulood. Kohaliku ajaloo teemalisi raamatuid on ka palju.
Tagapoolsetes riiulites on reas üldisele publikule mõeldud humanitaaria-alased raamatud. Jaapani ja maailma kirjanduse kogumikud, üksikute autorite kogutud teosed, klassikaline jaapani kirjandus, filosoofia, draama, kunstialased raamatud, sotsioloogia, ajalugu, elulood, geograafia… Kui mõni neist raamatutest kätte võtta ja avada, tõuseb ninna vanade aegade hõngu. See on eriline lõhn, mida eritavad kahe kaane vahel kaua ja rahulikult uinunud sügavad teadmised ja teravad tunded. Hingan seda lõhna sisse, libistan silmad üle paari lehekülje ning panen siis raamatu riiulisse tagasi.
Viimaks valin kaunis köites Burtoni toimetatud „Tuhande ja ühe öö muinasjutu” mitme osa seast ühe ja viin selle lugemissaali. Olin seda juba ammu lugeda tahtnud. Vast avatud raamatukogu lugemissaalis pole peale minu kedagi. See peen ruum on tervenisti ainult minu päralt. Just nagu tollel ajakirjapildil. Lagi on kõrge, ruum on suur ja avar, kuid mõnusalt hubane. Pärani lahti akendest puhub aeg-ajalt sisse õrn tuuleiil. Valge kardin lehvib hääletult. Tuules on tõepoolest mere hõngu. Diivan on vastuvaidlematult mõnus istuda. Toanurgas seisab vana kabinetklaver ning vägisi tekib tunne, nagu oleksin kellegi hea tuttava juurde külla tulnud.
Istun diivanil, vaatan ringi ja taipan ühtäkki, et just see ruum on see paik, mida ma nii kaua otsinud olen. Ma otsisin just sellist muust maailmast eraldatud koopataolist varjulist paika. Kuid kuni praeguse hetkeni oli see vaid üks kujutluslik salajane peidukoht. Hetkel on raske uskudagi, et selline paik tõesti kusagil olemas on. Sulgen silmad ja hingan sisse. Õhk jääb õrna pilvena minu sisse pidama. See on vapustav tunne. Silitan peopesaga aeglaselt kreemikarva kattega diivanit. Tõusen püsti, sammun klaveri ette, tõstan kaane üles ja asetan oma kümme sõrme ettevaatlikult selle kergelt kolletanud klaviatuurile. Sulgen klaverikaane ja astun prooviks mööda vana viinamarjamustriga vaipa. Keerutan vana kremooni, mille abil akent suletakse ja lahti tehakse. Panen põrandalambi põlema ja kustutan selle taas ära. Silmitsen ükshaaval kõiki seinal rippuvaid pilte. Istun siis veel kord diivanile ja loen raamatut edasi. Keskendun lugemisele.
Kui lõunaaeg saabub, võtan kotist mineraalvee pudeli ja lõunaeine, istun aeda avanevale verandale ja söön lõunat. Igasugu linde lendab kohale, nad liuglevad puult puule, laskuvad siis puude alla maha tiigi äärde, joovad vett või soputavad oma tiibu. On linde, keda ma varem näinudki pole. Kui vaatevälja ilmub suur pruun kass, tõusevad linnud kiirustades lendu, kuid kass ei näita lindude vastu mingit huvi üles. Tema tahtis lihtsalt mõnusalt sillutuskividel peesitada.
Kui lugemissaali tagasi minnes seljakoti uuesti hoiule annan, küsib Ōshima-san: „Kas sul on täna koolist vaba päev?”
„Vaba päev just ei ole, aga ma ise otsustasin ennast mõneks ajaks vabaks võtta,” vastan ma hoolikalt sõnu valides.
„Keeldud kooli minemast?” ütleb tema.
„Küllap vist.”
Ōshima-san silmitseb huviga mu nägu: „Küllap vist?”
„Ega ma otseselt ei keeldu, ma lihtsalt otsustasin mitte minna,” vastan mina.
„Lihtsalt otsustasid rahulikult, täiesti iseenesest, et koolis enam ei käi?”
Noogutan. Mul ei tule ühtegi vastust pähe.
„Kui uskuda Platoni „Pidusöögis” kirja pandud Aristophanese juttu, siis oli kunagises müütilises maailmas kolme sorti inimesi,” ütleb Ōshima-san. „Kas sa teadsid seda?”
„Ei teadnud,” vastan mina.
„Kunagi ammu ei koosnenud maailm lihtsalt meestest ja naistest. Olid mees-mehed, mees-naised ja naine-naised. Ühesõnaga, üks toonane inimene koosnes kahest praegusest. Kõik olid sellega rahul ja elasid muretult oma elu. Aga jumal Zeus võttis terariista ja lõikas kõik inimesed keskelt pooleks. Ilusti täpselt kaheks tükiks. Selle tulemusena on maailmas ainult mehed ja naised ning inimesed elavad kogu oma elu mööda maailma