olla gaasiga?
Jah, rääkisin. Kuid nagu ma isegi, ei osanud keegi sellest midagi arvata. Ei ole küll kuulnud, et keegi läheb sügavale metsa ja hingab mürgist gaasi sisse. Keegi, ma arvan, et õppealajuhataja, ütles, et küllap ameeriklased seda gaasi siis ikkagi kasutasid. Et äkki visati siia mõni mürkgaasiga pomm. Selle peale ütles lastega kaasas olnud õpetaja, et jah, nüüd tuleb tal meelde küll, et enne seda, kui nad metsa sisse läksid, nägid nad taevas mingit B-29 taolist lennumasinat. Et lendas täpselt selle mäe kohal. Nojah, võib-olla tõesti, et oli nii, arvasid siis kõik üsna üksmeelselt. Et äkki see on mõni uut sorti mürkgaasiga pomm, mille Ameerika sõjavägi leiutanud on. Tollal levisid ka meie kandis kuuldused, et ameeriklased on mingi uut tüüpi pommi välja mõelnud. Aga otse loomulikult ei suutnud keegi mõista, miks peaks sellist asja spetsiaalselt kuhugi kõrvalisse metsa viskama. Kuid ilmas juhtub ka vigu ja see, mis juhtub, jääb tihti inimmõistusele hoomamatuks.
Pärast seda hakkasid lapsed vähehaaval iseenesest toibuma, kas pole?
Just nii. Missugust kergendust me tundsime! Lapsed tõmbasid kõigepealt kehad vibusse, ajasid end tudinal püsti ja tulid pikkamööda teadvusele. Mitte keegi ei kaevanud seejuures valu üle. Nad tulid teadvusele väga tasakesi, justkui ärganuks sügavast unest. Teadvusele tulles läks ka silmade liikumine tasapisi tagasi normi. Taskulambiga silmapõhja valgustades reageerisid silmad nagu tavaliselt. Kuid kulus mõni aeg, enne kui nad rääkima suutsid hakata. Üsna sarnane sellega, kui inimesed on unest uimased.
Küsisime teadvusele tulnud laste käest ükshaaval üle, et mis siis lõppude lõpuks juhtunud oli. Aga kõik vastasid meile täiesti tühja pilguga, just nagu pärinuks me midagi, millega neil mitte mingit pistmist ei ole. Lapsed suutsid suuremal või vähemal määral meelde tuletada, kuidas nad metsa sisse läksid ja koos seeni korjama hakkasid, kuid edasine oli kõik mälust pühitud. Neil puudus isegi teadmine, et vahepeal oli aeg edasi läinud. Hakkasid seeni korjama, seejärel eesriie langes ja järgmine hetk olid nad juba meist, täiskasvanutest, ümbritsetuna külili maas. Lapsed ei saanud üldse aru, miks me kõik nii tõsiste nägudega nende ümber askeldame, ja tundus, et meie kohalolek tekitas neis hoopis kõhedust.
Kuid kahjuks oli nende laste seas üks, kes mitte kuidagi tagasi teadvusele ei tulnud. See oli Nakata Satoru, üks Tokyost evakueeritud lastest. Jah, kui mu mälu mind ei peta, siis nii ta nimi kõlas. Nääpsuke kahvatu poiss oli. Ainult tema ei tulnud kuidagi tagasi teadvusele. Muudkui lebas maas, silmad edasi-tagasi liikumas. Võtsime poisi selga ja tulime mäe otsast alla. Kõik teised lapsed tulid mäe otsast omal jalal alla, just nagu polekski midagi juhtunud.
Kas mõnel lapsel veel peale selle Nakata-nimelise poisi vahejuhtumi järel mingeid haiguslikke nähte täheldati?
Ei. Silmale nähtavaid iseärasusi ei täheldanud. Mitte keegi ei kaevanud valu ega halba enesetunnet. Kui me kooli tagasi jõudsime, kutsusin lapsed ükshaaval arstikabinetti ja mõõtsin kehatemperatuuri, kuulasin stetoskoobiga südametoone, kontrollisin nägemist – ühesõnaga uurisin kõike mis võimalik. Lasin neil teha kergeid arvutustehteid ning silmad kinni ühel jalal seista. Kuid kõik kehalised funktsioonid olid normi piires. Paistis, et ka erilist füüsilist kurnatustunnet ei olnud. Ka isu oli olemas – kõik lapsed kurtsid tühja kõhtu, sest et lõuna jäi neil söömata. Kui neile selle peale täidetud riisipalle anti, sõid nad need terakestki järele jätmata ära.
Kuna mul jäi süda kripeldama, käisin veel hea mitme päeva jooksul pärast õnnetust koolis ning jälgisin juhtumis osalenud laste seisundit. Kutsusin mõned lapsed arstikabinetti ja vestlesin nendega. Kuid sellegipoolest ei täheldanud ma mingeid kõrvalekaldeid. Hoolimata sellest, et nad olid läbi teinud midagi nii erandlikku nagu kahetunnine teadvusekaotus keset metsa, ei olnud laste teadvuses ega füüsises sellest vähimatki jälge. Näis, et nad ei mäletanud isegi seda, et midagi niisugust üldse juhtunud oli. Lapsed naasid oma igapäevaellu ja elasid oma elu ilma mingi ebalustundeta. Käisid koolitundides, laulsid, vaheajal jooksid rõõmsalt mööda kooliõue ringi. Laste klassijuhataja, see tähendab naisõpetaja, kes neid metsa viis, oli aga, vastupidi, pärast seda õnnetust sügavas šokis.
Ainult Nakata-nimeline poiss oli ka õhtu möödudes endiselt teadvuseta ning viidi järgmisel päeval prefektuurikeskuse ülikooli kliinikusse. Pärast seda olevat ta kohe sõjaväehaiglasse üle viidud, aga siia linna ta igatahes enam kunagi tagasi ei tulnud. Meile ei teatatudki kunagi, mis sellest poisist lõpuks sai.
Laste kollektiivsest teadvusekaotusest keset metsa ajalehtedes üldse ei kirjutatudki. Arvatavasti keelasid võimud selle uudise avaldamise ära, kartuses, et see tekitab inimestes paanikat. Oli sõjaaeg ja võimud olid valekuulduste koha pealt üsna tundlikuks muutunud. Sõjaseis ei olnud just kiita, taganemine ja kangelasrünnakud lõuna pool muudkui jätkusid ning Ameerika sõjaväe pommirünnakud linnadele olid juba alanud. Nii et nad kartsid sõjavastaste meeleolude ja sõjaväsimuse levimist. Paari päeva möödudes tuli ka meile politseipatrulli käest valju käsk selle juhtumi koha pealt oma suud mitte paotada.
Olgu kuidas on, aga igal juhul oli see üks arusaamatu ja halva järelmaiguga sündmus. Kui aus olla, siis rõhub see endiselt mu südant.
viies peatükk
Selle hetke, mil buss üle Setonai mere ehitatud suure silla sõitis, magasin ma täiesti maha, ehkki olin seda vägevat silda kaardi pealt vaadanud ja õhinaga oodanud, millal seda tegelikult näha saan. Ärkasin kellegi õlalekoputuse peale.
„Näed, olemegi kohal,” ütles tüdruk.
Sirutasin end istmel, hõõrusin käeseljaga silmi ning vaatasin siis aknast välja. Buss oli tõepoolest mingis rongijaama esise väljakuga sarnanevas kohas seisma jäänud. Ümbrus oli tulvil värsket hommikuvalgust. Kirgas ja silmipimestav, kuid ühtlasi leebe valgus. Pisut teistmoodi kui Tokyos. Vaatan kella. 6.32.
Roidunud häälel teatab tüdruk: „Ahh, küll oli pikk sõit. Võttis selja kangeks. Kael teeb ka haiget. Öise pikamaabussiga mina küll enam ei sõida. Hind võib natuke kallim olla, aga mina sõidan edaspidi lennukiga. Olgu seal õhuaugud või kaaperdajad või mis tahes, edaspidi mina igatahes lendan.”
Võtan pea kohalt pagasiriiulist tema kohvri ja enda seljakoti alla.„Missunimion,”küsinmina.
„Minu nimi vä?”
„Mhmh.”
„Sakura,” ütleb tema. „Aga sinu?”
„Tamura Kafka,” ütlen mina.
„Tamura Kafka…” kordab tema üle. „Imelik nimi. Aga lihtne meeles pidada.”
Noogutan. Uueks inimeseks muutumine ei ole lihtne. Kuid uue nime võib endale hõlpsasti võtta.
Tüdruk ronib bussist välja, paneb kohvri maha, istub selle peale, võtab pisikese õlal rippuva seljakoti taskust märkmiku ning kribib sinna pastakaga midagi. Tõmbab selle lehe välja ja ulatab mulle. Lehele on kirjutatud midagi telefoninumbri taolist.
„Minu mobiili number,” ütleb tüdruk nägu kirtsutades. „Ma ise ööbin esialgu sõbranna korteris, aga kui sul tuleb tuju kellegagi kohtuda, siis helista. Lähme koos sööma või midagi. Ära siis pelga. „Vaid möödaminnes riivab käis…”– või kuidas see kõlaski, eksole.”
„Kuid seotud läbi elude,” jätkasin mina.
„Just-just,” ütles tüdruk. „A kuule, mis see tähendab?”
„Põhjuslikku sidet varasemast elust – et ükskõik, kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”
Tüdruk lösutas kollase kohvri peal ja jäi, märkmik peos, selle üle järele mõtlema. „Mhmm, eks see ole kah omaette filosoofia. Võib-olla ei olegi paha niimoodi mõelda. Mis siis, et kõlab natuke nagu reinkarnatsioon või new age või midagi sinna kanti. Kuule, aga sina, Tamura Kafka-kun, pea seda hästi meeles, mis ma sulle ütlen. Ma ei anna oma telefoninumbrit mitte igaühele. Saad aru, mis ma mõtlen?”
Aitäh, vastan mina. Murran telefoninumbriga paberi kokku ja pistan tuulepluusi taskusse. Mõtlen siis ümber ja torkan ta hoopis rahakoti vahele.
„Kui