nii, Nakata. Ja teie nimi, auline kassihärra?”
„Ei mäleta,” vastas kass. „See ei tähenda, et mul poleks kunagi nime old, aga mingist hetkest pold seda enam vaja ja unustasin ära.”
„Jah, tõepoolest. Mittevajalikud asjad lähevad kohe meelest. Nakatal on täpselt samamoodi,” ütles mees pead kratsides. „Ja kas see vist tähendab, et auline kassihärra ei ole kuskil kodus kodukassiks?”
„Kunagi sai kodukassiks oldud küll, aga präägu mitte. Vahel käin mõne ümbruskonna maja juures söömas, aga… ei mind pea keegi.”
Nakata-san noogutas ja vaikis mõnda aega. Ja lausus siis: „Aga kas tohib siis aulist kassihärrat näiteks Ōtsuka-saniks kutsuda?”
„Ōtsuka?” vaatas kass pisut üllatunult oma kaaslasele osta. „Mis pagana asi see on? Mispärast ma peaks mingi Ōtsuka olema?”
„Ei-ei-ei, ega see eriti midagi ei tähendagi. Lihtsalt turgatas praegu pähe. Nakatale ei jää ilma nimeta asjad meelde ja siis mõtles lihtsalt sobiva nime peale. Kui nimi on olemas, siis on kõik kuidagi lihtsam. Siis võib isegi Nakata-sugune kõva peaga inimene enda jaoks asju arusaadavalt süsteemi seada, näiteks et selle kuu selle päeva pärastlõunal kohtus Nakata [***] linnaosa teise kvartali tühermaal musta kõutsi Ōtsukaga ja vestles temaga. Niimoodi on lihtsam meeles pidada.”
„Hee,” ütles must kõuts. „Ei mina aru saa. Kassidel seda vaja ei ole. Aitab, kui lõhna või kuju või muud sellist meeles pidada. Ei mingit probleemi.”
„Jah, sellest tõsiasjast on ka Nakata täiel määral teadlik. Kuid kas teate, Ōtsuka-san, et inimestel nii ei ole. Selleks et endale igasugu asju meelde jätta, on tarvilikud kuupäevad ja nimed.”
Kõuts turtsatas. „Igavene jama siis.”
„Täpselt nii. See on äärmiselt ebamugav, et on vaja palju asju meelde jätta. Nakata peab näiteks meelde jätma Halduri nime ja peab meelde jätma bussi numbri ja… Aga olgu sellega, kuidas on, ega auväärsel kassihärral pole siis midagi selle vastu, et Nakata teda Ōtsuka-saniks hüüab? Või on see teile kuidagi vastumeelne?”
„No kui küsida, kas mulle meeldib, siis no väga ikka ei meeldi ka, aga… no kuidagi eriliselt vastik ka ei ole. Nii et põhimõtteliselt pole mul midagi selle vastu, käib ka Ōtsuka. Kui tahad mind nii hüüda, lase käia. Lihtsalt selline tunne on, et pole nagu mina või nii.”
„Nakatal on teie sõnade üle väga hea meel. Tõesti suur tänu teile, Ōtsuka-san.”
„Kuule, aga sa räägid isegi inimese kohta tiba imelikult, ah?” ütles Ōtsuka-san.
„Täpselt nii, kõik ütlevad sedasi. Kuid Nakata ei oska muud moodi rääkida. Räägib tavaliselt, aga välja kukub niimoodi. See on sellepärast, et Nakatal on kõva pea. Ega Nakata alati niimoodi kõva peaga pole olnud, aga lapsepõlves juhtus õnnetus ja pärast seda jäi Nakata rumalaks. Isegi kirjutada ei oska. Ei oska lugeda ei raamatuid ega ajalehti.”
„Mitte et ma selle üle uhke oleks, aga ega mina ka kirjutada ei oska,” ütles kõuts ja lakkus paar korda paremat päkka. „Aga pea töötab normaalselt ja probleeme pole old.”
„Jah, auväärsete kasside maailmas on see tõesti niimoodi,” ütles Nakata-san. „Kuid kui inimeste maailmas kirjutada ei oska, siis tähendab, et sa oled kõva peaga. Kui sa raamatut ja ajalehte lugeda ei oska, oled kõva peaga. Nii on see paika pandud. Seda enam, et Nakata isa – ta on küll juba ammu maamullas – oli ülikooliprofessor ja uuris ühte hvinantsteoorja-nimelist asja. Peale selle on Nakatal kaks nooremat venda, kes on mõlemad väga hea peaga. Üks neist on Itootšhuu14-nimelises kohas osakonnajuhataja, teine töötab majandusministeerjumi-nimelises kohas. Mõlemad elavad suures majas ja söövad angerjat. Ainult Nakata üksi ongi kõva peaga.”
„No aga sina oskad näiteks kassidega rääkida, või mis?”
„Jah,” ütles Nakata-san.
„Mitte igaüks ei oska kassidega rääkida, kas pole?”
„Täpselt nii on.”
„No siis vist ei saa öelda, et sul kõva pea on.”
„Täpselt nii, või ei, või ühesõnaga, neid asju Nakata hästi ei jaga. Aga kuna Nakatale on väiksest saati kogu aeg kõva-pea-kõva-pea öeldud, siis ei oska Nakata muud midagi arvata, kui et tal tõesti ongi kõva pea. Peatusenimesid lugeda ei oska, nii et Nakata ei saa isegi piletit osta ja rongiga sõita. Linnaliinibussis saab kuidagi sõidetud, kui invaliitsustunnistuse-nimelist asja näidata.”
„Hee,” ütles Ōtsuka-san ilma erilise emotsioonita.
„Ja kui lugeda-kirjutada ei oska, siis on raske ka tööotsa leida.”
„Noja millest sa elad siis?”
„Ma saan toetust.”
„Toetust?”
„See on see, et härra Haldur annab mulle raha. Ma elan ühes pisikeses korteris Nogata linnaosas Shooeisoo nimelises majas. Päevas saab kolm korda süüa.”
„Sihukesel elul pole ju väga vigagi – vähemalt minu meelest.”
„Jah, tõepoolest, täpselt nagu te ütlesite, pole väga vigagi,” ütles Nakata-san. „Vihma ja tuule eest varjus ja saab hakkama. Aeg-ajalt tellitakse kassiotsingut. Nagu praegugi. Ja selle eest saab Nakata midagi nagu tänuraha või nii. Aga seda tuleb Halduri eest salajas hoida. Nii et ärge teie ka, palun, kellelegi rääkige. Sest et kui Nakata saab lisaraha, siis võidakse Nakatal toetus ära lõpetada. Kui tänurahast rääkida, siis ega see teab mis suur summa pole, aga tänu sellele saab Nakatagi vahetevahel angerjat süüa. Nakatale meeldib angerjas.”
„Angerjas meeldib mulle ka. Kunagi ammu ükskord sõin, ehkki jah, ega maitse enam eriti meeles pole.”
„Jah, angerjas on tõesti väga hea. Hoopis midagi muud kui teised söögid. Maailmas on igasugu toite, aga angerjaga ei saa neid võrreldagi.”
Üks noormees suure labradorkoeraga jalutas tühermaaesist teed mööda. Koera kaela oli seotud punane kaelarätik. Koer piidles korraks silmanurgast Ōtsuka-sani, kuid läks siis oma teed. Ōtsuka ja Nakata jäid tühermaal mõneks ajaks vait, oodates, et mees ja koer mööda läheksid.
„Nii et sa oled kassiotsija?” päris Ōtsuka-san.
„Jah, ma otsin kadumaläinud kasse. Kuna Nakata oskab natuke kassihärradega rääkida, siis võib ta siin-seal ringi käia ja inhformatsjooni koguda ja leiab nii kadumaläinud kassi kergesti üles. No ja siis hakati arvama, et Nakatal on kasside otsimise peale annet, ja üks või teine palub äraeksinud kasse otsida. Isegi nii palju, et viimasel ajal on vähe päevi, kus Nakata kasse ei otsi. Ehkki Nakatale ei meeldi kaugele minna ja tal on reegel, et väljastpoolt Nakano linnaosa Nakata ei otsi. Kui nii ei teeks, siis läheks ühel hetkel hoopis Nakata ise kaduma.”
„No ja präägu otsid sa ka kaduma läind kassi?”
„Jah, täpselt nii. Hetkel otsib Nakata üheaastast kolmevärvilist kassi, kelle nimi on Goma. Siin on ta pilt,” sikutas Nakata riidest õlakotist välja koopia kassi värvifotost ning näitas seda Ōtsuka-sanile.
„See kass ongi. Tal on pruun kirbukaelarihm kaelas.”
Ōtsuka-san ajas kaela õieli ja vaatas pilti. Ja raputas siis pead.
„Mkmm. Seda tüüpi mina näind pole. Ma tunnen üldiselt kõiki selle kandi kasse, aga seda ma ei tunne. Pole näind ega kuuld.”
„Kas tõesti?”
„Noja kuule, kas sa otsid seda kassi juba kaua vä?”
„Mmmm… täna on.. üks… kaks… kolm – kolmas päev.”
Ōtsuka-san jäi hetkeks mõttesse ja lausus siis: „No sa tead ilmselt ise ka, aga kassid on loomad, kes on väga oma harjumustes kinni. Elavad üldiselt üsna