Augustis 1947 alustas Karl Laane koos koolivennaga pikka koduteed ning nad jõudsid Eesti NSV-sse. Arvestades neid aegu, kasarmute ja varustuse sagedasi kontrolle, marsse ja transporte, peatuskohtade ning laagrite pidevat vahetumist, pikka koduteed jms, tuleb lausa imeks pidada, et kõik 16 päevaraamatut jõudsid 1947. aasta oktoobris tema seljakotis Tallinna.
Mobilisatsioon Saksa sõjaväkke jättis Karl Laane eluloosse uue «pleki». Ta oli küll Eesti NSV-sse tagasi tulnud vabatahtliku repatriandina, ent sai peagi aru, et haridustööle teda tagasi ei lubata. Nii ta töötas administraatorina üldlaulupeo büroos ja väljaande Üldlaulupeo Teated toimetuses. Seejärel saabus jällegi aeg, mil tal ei lubatud teha enam isegi mitte erialasele lähedast tööd. Karl Laane teenis leiba transporditöölisena või tehes kirjastustele, nn välise kaastöötajana, keeletoimetaja tööd. Ta töötas hiljem Tallinna heakorratrustis ja spetsialiseeritud autotranspordibaasis töölise ning Tallinna puhastuskontoris tänavate korrashoiu meistrina. Ta oli Stroomi supelranna heakorra järelevalvaja. Ta tegutses Tallinna turismi ja reisibüroos ekskursioonijuhina ja matusetalituse kontoris talituste korraldajana.
1967. aasta veebruaris sai ta 60-aastaseks ja läks pensionile. «Noore pensionärina» jätkas Laane ilmalike matuste korraldamist. Sellest kasvas aegamööda välja pealinna ja mõne teise linna kalmistute süstemaatiline uurimine.
Juba varem oli Karl Laane liitunud Tallinna vanalinna majavalitsuse juures tegutsenud kodu-uurimise ringiga, millest aprillis 1963 kasvas välja kodu-uurimise ring Tallinna linnamuuseumi juures. Ta kuulus ringi 44 asutaja hulka ning valiti seitsmeliikmelisse juhatusse. 1940. aastal likvideeriti Eestis peaaegu kõik seltsid ja muud ühiskondlikud organisatsioonid. Isegi veel 1950. aastate keskel oli inimeste organiseerumine raskendatud ja nii tuli alustada majavalitsuse juures kaastöökomisjoniga, pannes selle baasil hiljem aluse tänini tegutsevale linnamuuseumi kodu-uurimise ringile.
Karl Laane oli järgnevalt kaks aastakümmet ühenduse juhatuses. Kodu-uurimise ringi tegevuses lõid kaasa näiteks kunstiajaloolane Villem Raam, meditsiini- ja tööstusajaloo uurija Heino Gustavson, nimedeuurija Eduard Roos, fotograafia ajaloo uurija Kaljula Teder, kirjandusteadlane Oskar Kuningas, sõjaajaloolane kolonel Georg Leets, Eesti Vabariigi aegne haridusminister Aleksander Veiderma, kirjastaja Hermann Evert, taarausuline, endine major Hengo Tulnola jt. Ringi koosolekud toimusid pikki aastaid iga neljapäeva õhtul, hiljem käidi koos 10 kuul aastas.
Oma 65-ndal sünnipäeval pani juubilar paberile järgmised read: «Minu parimad elamused on neist ettevõtmistest, mida on saanud jagada teiste asjahuvilistega. Siis on tore tunda, et ma pole mitte üksi ja et sellelgi «tuuletallamisel» näib olevat oma eluline mõte.» Ka 1970. aastatel ja 1980. aastate algupoolel jätkus Karl Laane energiline tegevus ühiskondlikes organisatsioonides. Ta osales aktiivselt Emakeele Seltsi, Eesti Looduskaitse Seltsi, Võru Koduloomuuseumi kodu-uurimise ringi ja Raamatusõprade Ühingu tegevuses. Näiteks koostas ta Emakeele Seltsile üle 300 sedeli Sadrametsa ja selle ümbruse kohanimedest, töö uuesti metsastuvast Sadrametsast jäi surma tõttu pooleli.
Nagu öeldud, suri Karl Laane novembris 1986 ning sängitati viimsele unele Tallinna metsakalmistule. Võru rajooni ajaleht Töörahva Elu avaldas 13. novembril ajaloolase ja tema kodu-uurimise ringi kaaslase Kaupo Deemanti järelehüüde «In Memoriam (Karl Laanet meenutades)», kultuurilehes Sirp ja Vasar ilmus Voldemar Milleri sulest nekroloog 14. novembril 1986.
Uurija ja rahvavalgustaja pärandist
Karl Laane on avaldanud üle paarisaja, valdavalt kultuuriloolise artikli. Pealinna kultuurilooliste kohtade uurimise kokkuvõttena ilmus 1975. aastal tema kokkusurutud ja faktitihe raamat «Tallinna kultuuriloo radadel», mida pikka aega kasutati Eesti NSV pealinnas ekskursioonide korraldamisel käsiraamatuna. Laane algatusel tähistati Johannes Käisi haud Põlvas ja luuletaja Marie Heibergi mahajäetud kalm Liiva kalmistul. Suvel 1970 tähistati tema eestvõttel Pirita silla lähedal Iru Ämmamägi kivirahn-skulptuuriga, mille kujundas skulptor Juhan Raudsepp. Tema eestvedamisel ja osavõtul rajati uus tammik hävitatu asemele Suur-Sõjamäel, Jüriöö ülestõusu arvataval mälestuspaigal. Tänu tema uurimistööle on meil täna teada lausa sadu kultuurimälestisi.
Karl Laane surma järel ilmus abikaasa Leida toimetatuna uurimus «Eesti Haridusliit 1924–1940. Mõteldes Eestimaa tuhandetele isetegevuslastele» (Tln, 1994), mis käsitleb haridusühenduse liikmesorganisatsioone, nende tööd rahvamajades ja raamatukogudes, rahvaülikoolide tegevust, õpiringe, seltside tegevust. Raamatu lõpus (lk 172–174) on toodud Karl Laane bibliograafia.
2002. aastal andis Maalehe kirjastus välja Laane koostatud «Tallinna kalmistud», mille sissejuhatuse kirjutas kodu-uurimise ringi kaaslane Mare Kask. Teos annab ülevaate pealinna kalmistutele maetud ühiskonna- ja kultuuritegelastest 1980. aastate alguse seisuga.
Karl Laane alustas tööd Tallinna kalmistute inventariseerijana juba 1963. aastal. Seejärel juhendas Laane väiksemat kodu-uurimise ringi liikmetest asjahuviliste gruppi, viies läbi Tallinna kalmistute süstemaatilise uurimise. Ta akteeris kalmistutel paiknevaid mälestisi, koostas kaitse alla võetavate objektide nimekirju, tutvustas nii sõnas kui ka kirjas kalmistute kaitse alla võtmise, säilitamise ja korrastamise põhimõtteid. Ta uuris kalmistute kui dendroparkide kooslust. Ta võrdles kohapealt saadud andmeid Tallinna Linnaarhiivis säilitatavate kalmistute matmisraamatutega. Arhiivi dokumentide kasutamise lehed näitavad, et Laanest sai sageli esimene uurija, kes tutvus nimetatud arhivaaliga.
Ulatusliku töö tulemusena sai kokku mahukas käsikiri, esialgse pealkirjaga «Tallinna nekropol». Seda ei õnnestunud 1980. aastate alguse Eesti NSV-s avaldada, sest kirjastustes peeti käsikirja sisu liiga klerikaalseks, samuti oli mitme isiku – näiteks Konstantin Koniku, Jaan Poska, Mihkel Martna jt – hauakohtade kohta täpsema teabe andmine ebasoovitatav. 1990. aastate algul, muutunud oludes, leiti, et see käsikiri on liialt «nõukogudemeelne».
Suuresti just Laane ja tema kaaslaste läbiviidud töö tulemusena sai 1970.–1980. aastate vahetusel alguse kalmistute kui ajaloo- ja kultuurimälestiste teadlikum väärtustamine ning kaitsmine. Lõpuks – nagu mõnikord juhtub – jäi ta selles alalõigus viimaseks töötegijaks. «Tallinna kalmude mailt» kaheosaline käsikiri valmis aastatel 1976–1979 ning mõistagi fikseeris see nõukogude-aegsete kalmistute hetkeseisu. Ent igati mõistlik oli ka 20 aastat vana käsikirja lühendatud avaldamine, sest uuemat ja terviklikumat käsitlust pole paraku järgnevatel aegadel suudetud kokku panna.
Käsikirja on jäänud Karl Laane koostatud «Millest kõnelevad kalmukirjad» (1976, algvariandis ca 500 lk, lühendatuna 150 lk), st kokkuvõte kalmistute hauaplaatidel olevatest salmidest, lausetest, järelehüüetest jms. Paar kirjastust kaalusid 2000. aastate algul selle materjali publitseerimist, ent lõpuks lükati käsikiri tagasi. Veel on mahukate käsikirjadena säilinud «Tallinna kalmude mailt» (kaks osa, valminud aastatel 1976–1979, kokku 464 lk) ning «Keila vana kirikuaed» (1979).
Tunnustatud kodu-uurija mahukast kultuuriloolisest arhiivist on palju materjale, sh Võru õpetajate seminari dokumentatsioon üle antud Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumile, kodu-uurimuslikke materjale säilitatakse Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringis, üle 2000 akti pealinna kalmistute inventariseerimisest anti hoiule Riigi Muinsuskaitseametisse, fotokollektsioon on üle antud rahvusarhiivi filmiarhiivi. Karl Laane säilitas väga hoolikalt oma mahukat dokumentatsiooni, alates ajalehe väljalõigetest kuni enda tehtud märkmeteni. Endastmõistetavalt hoidis ta alles sõja ajal Eestist Saksamaale saadetud koduste kirjad. Ta talletas hoolega fotosid ja samas säilitas isegi aastakümneid enda tehtud fotode filmirulle.
Muude käsikirjade kõrval on säilinud Karl Laane põhjalikud ja põnevad päevaraamatud Eesti ajaloo huvitavast perioodist, kirjutatuna just nendel päevadel. Päevikud asuvad praegu eravalduses.
Sõjaaegsete päevikute avaldamisest ja Karl Laane päevikute üldine iseloomustus
Tuleb rõhutada, et pea lõputute sõjaaega käsitlevate mälestuste kõrval on meil sõjaaegseid päevikuid ilmunud vähe. Ilmselt on sõdivate riikide relvajõududes päevikute pidamine keelatud kas sõja(kaitse) ministrite määruste, relvajõudude ülemjuhataja käskkirjade või muude normatiivsete aktidega.
Uuemal ajal on ilmunud muusikateadlase ja koorijuhi