Kuidagi oleks pinge nagu veelgi suurenenud, nagu oodataks midagi. Umbusaldavalt vaatavad kohalikud elanikud mundrikandjaid – mingi allasurutud vaikiv ja valvas mõte luuraks nagu kõikjal.
…Ja siis higistasime täiskiilutud rongides ja ümberistumistel 21.7. Praahast Kienschlagi ja sealt pärast mitme-mitmetunnist ootamist toodi meid nimet. päeva hilisõhtuks ühe suure lossi õue põliste pargipuude varjus. Ja ses kohas areneb nüüd meie sõdurielu juba kolmandat nädalat.
Praegu istume selle lossi aias (Tloskau17 on selle nimi). Meeldiv on selle lossi fassaad kauni pargi poole: barokkehitis tuletab meelde meie Kadrioru lossi. Istun ühe aia-ehitise lõhutud astmekivil (aias-pargis on olnud rohkesti kujusid. Nüüd on need lõhutud, samuti kui kogu park jätab kurva, mahajäetuse mulje) ja minu ümber on lopsakad aedkarikakrad. Lossi ees poolkaares õitseb rohkesti roose (kahju, et needki on umbrohus). Pärnahiiglased, mis meie tulekul olid üleni täis lõhnavaid õisi, on nüüd selle möödunud ilu üle õhtuvaikuses otsekui järele mõtlemas. Üksikud linnukesed sädistavad ning vilistavad puude oksil ja samas kõrval pargi vabaõhubasseinis sulistavad noormehed, tundes sel vaiksel tunnil vist mundrist ja rivist vabaolemise rõõmu.
8.09.44 – Oleme juba uues kohas mõnetegi harjunud ja tunneme endid isegi paremini kui Tölzis.18 Seal olid küll naabriteks kõrged ja meelitavad Alpid. Siin aga oleks ümbruse looduses siiski nagu rohkem kodusust: üsna vaheldusrikas maastik oma laialt lainja pinnaga, kusjuures mägede ja orgudega vahelduvad põldude nõlvakud ning metsatukad.
Ümbrus aga on üldiselt täiesti omapärane ja eriline. Kui tulime teataval määral värskete meeltega, oli üsna raske kõige siinsega kohaneda: kümnete kilomeetrite ulatuses on ümbrus tsiviilinimestest, välja arvatud üksikud – hädapärased – erandid, täiesti tühi. See tähendab – kümned-kümned ilusad külad seisavad tühjadena, nii nagu nad vast alles sama aasta kevadel on maha jäetud. Kuskil põlluserval seisab näiteks sahk, mis oli jäänud sinna hetkel, kui tuli mingi käsk – minekuks – ja talu põlisharija rakendas siis vististi hobuse lahti ja kõndis raskel sammul koos temaga alla külla, teed, mida käidud sadu kordi – lootustes, õnneaimustes või ka muretsevais mõtteis… Ent nüüd oli jäänud oma korraldajat ning harijat leinama nii talu kaunis hoolitsetud hoone, nüüd umbrohtu kasvav põld ning roostetav sahk…
Majade purustatud akende ees kasvavad siin-seal (tavaliselt) raudnõgesed lillede asemel, ahjud ja põrandad tubades on tihti millegi pärast lõhutud. – Puuduvad peremehed ja hoolitsejad neis paljudes külades.
Kunagisest hoolest annavad tunnistust lõppematud viljapuude read mitte ainult aedades, vaid ka kõikjal teede äärtel ja põllupeenardel. Kuni tänaseni oleme siin nautinud igasugu kirsside ning murelite suurepärast õnnistust, kuigi nende korjamine on olnud ametlikult keelatud. Nüüd on need juba lõpukorral. Järele on jäänud paljudesse kohtadesse – otsekui mõnituseks antud suurepäraste andide eest – lõhutud okstega viljapuud. Räägitakse, et mõned «kangelased» (kõneldakse prantslastest) on puid marjade kättesaamiseks lihtsalt maha raiunud. Murelite aeg on aga sedapuhku läbi. Juba hakkab hammas siiski õuntesse ja järge on ootamas veel pirnid, ploomid, kreegid… Järvedes meelitavad küll kah keelatud väga ahvatlevalt sulpsu löövad kalad ning mõnigi mees uneleb, vaadeldes õielt õiele lendlevat mesilast. (Jah, võib olla unelmaid, mitte ainult luule pärast: võimsamad unelmad tulevad kõhust!) Kohalike karjade asemel elustavad nüüd siin-seal maastikupilti lambakarjad, igal neisse kuuluval eeskujulikul kollektivistil (sõna kõvernurkses tähenduses) on siin saba ümber hiigel-rasvavolt. Ka neisse jääb «uneldes» tihti peatuma sõjamehe pilk. Need lambad olevat nimelt Venemaalt sõja jalust siia aetud. Vististi Krimmist. Kuuluvat karakull-lammaste suguvõssa.
Viimastel päevadel on olnud üsna ilusaid ilmu ja oleme saanud seetõttu olla vabal ajal päikeses, supelda järvedes ning nautida elamise rõõmu.
Kuid see rõõm pole olnud siiski mitte puhas ega segamatu. – On ikkagi palju muretsevaid mõtteid igamehe peas: oma kodud ja omaksed kuskil kaugel ja teadmatus kõige tuleva suhtes…
Vahepeal on sündmusigi arenenud üsna kiirel sammul. Isegi neid, millest teame. Näib, et tasakaalutu ja närviline maailm otsib oma ülihäiritud olukorras mingit lahendust, mingit lõppu sellele suurele meeletusele – sõjale.
Kohe siiajõudmise järel saime kuulda atentaadikatsest Führer’ile,19 mis siiski likvideeritud. Järellainetused aga nähtavasti pole veel nüüdki täiesti vaibunud. Siis pingeline sõjategevus kõigil rindeil. Meid hoiab pingsalt ärevil eriti idarinne. Oleme olnud jahmunud, kuidas rindejoon järjest edasi liikus: üleöö saime ikka ja jälle kuulda taas uusi nimesid, millistest poleks arvanud niipeagi kuulvat ega osanud nendeni jõudmist arvestada. Ja nüüd oleme nähtavasti maad kaudu oma kodumaast lahutatud! Narva on loovutatud ja ka kagus toimuvad arvatavasti lahingud juba meie kodude vahetus läheduses.
Kas isa-ema ja teised omaksed saavad olla veel oma uluall ja mis võiks oodata neid homme? Kuidas läheb Leidal20 ja väikesel Lauril?21 Kas neil jätkub ikka elamiserahu ja kas nad saavad häirimatult maitsta oma igapäevast leibagi? Mis ootab edasi? Ja kuhu jõuame üldse?
Sellest mõtleme siin päevast päeva.
Mehed on nõudnud kodumaale tagasi saatmist. Sellel pole olnud tagajärgi. Meid on manitsetud ja nimetatud hellitatuiks. Meie pidavat uskuma ja ootama vaid kõrgemaid korraldusi: küllap need lahendavad kõik. – Mis tähendavat üldse oma isiklik elusaatus, mis tähendavat mõned kodud jne. – Võitlus käivat suure Euroopa eest… Nõnda siis jatkamegi õppusi. Küsimuste esitamine on jäänud väheseks. Aga seda rohkem mõtleb igamees omaette ning on usaldanud enda, oma maa ja kodused saatuse hooleks. – Vast siiski läheb veel kõik hästi! Vast saame meiegi oma isikliku elusaatuse asetada oma lähemate omaste kõrvale ning liita oma rahva saatusega.
Meie kõrval asuvad väljaõppel lätlased. Need on saatnud nende kodumaale saatmise palve isegi Berliini. Neile aga teatati, et lätlastele on antud niisugune vastus mehe poolt, kes juhtivat hetkel kogu Euroopa rahvaste saatust, et lätlased pärast seda käinud mahalöödult ja noruspäi.
Ja mine tea, milleks see või teine asjakäik hea võib olla! Meie igatahes kõik pole siiski veel kaotanud usku ega lootust.
Täna, nagu iga päev, ootasin kirja kodust. Ei tulnud. Olen saatnud siitki mitmeid kirju sinnapoole teele, isegi nüüd, mil nähtavasti raudteeühendust enam pole. – Ehk jõuavad siiski veel pärale. Samuti loodan vähemalt veel mõnda kirja saada Leidalt. Viimane temalt saadu kannab kirjutamisdaatumina 12. juulit, seega saab peagu kuu päevast, mille kohta olen saanud teateid. Loodan, et nad vähemalt senini on saanud enam-vähem rahulikult elada, kuigi ärevates meeleoludes ja teadmatuses kõige tuleva suhtes.
Tõesti, juba terve kuu aega on möödas viimasest kirjutamisest siia!
Sel päeval käisin paari kaasvõitlejaga Benešaus – hambaarsti juures. Matk sinna ja tagasi oli kaunis: ilm, kuigi varahommikul vihmakas, oli päeval päikesepaistene. Siiski, sügise nukrust on juba kõikjal! – Suvi nõnda siis on läinud! Sedapuhku eemal omastest ja kodumaast. Silm on sellel ajal tõesti näinud mõndagi, ka päikest on saanud nautida. Kuid siiski, millestki oleks nagu puudu olnud. Tagasiteel Benešaust hulkusime mööda kõrvalisi teid ja tõusime üles ühele kõrgemale künkale – Chlum’ile22 (503 m). Sellelt avanes ilusaid vaateid. Paari muljet – Cwojeni kirikust ja Konopischti lossist23 – olen püüdnud siin paberile panna. Jah, seesinane jumala loodus on siiski midagi väärt. Kui selles saaks vaid unustada muu, jälgides rõõmsate oravate mängu. Ühe pisikese oravakese püüdsime kinni, kuna tal polnud veel küllalt elutarkust ja kavalust. Lasime aga ta uuesti lahti.
Vahepeal on sündmused siin maailmas kuidagi kiiresti arenenud, kuigi siinses junkruelus pole