üldse tegemist mingite rindejoontega. Nähtavasti – ei. Poliitilistest sündmustest on kujunenud kuidagi otsekui sümptomaatiliseks riigipööre Rumeenias ja tema eraldumine Saksast, tehes rahu Venega, samalaadne juhtum Bulgaarias, nii et seetõttu Nõukogude tung Balkanisse näikse kiiresti arenevat. Meile, eestlastele, eriti rohkesti huvipakkuv on meie vennasrahva soomlaste olukord praegu. Igatahes puudub meil siin veel ülevaade kõige juhtunu ja juhtuva kohta Soomes. Fakt on aga, et Soome on asunud rahu teele, katkestades suhted Saksamaaga ning nõudes Saksa viimaste sõjajõudude lahkumist Soomest 15. septembriks (s.o neil päevil peaks seal midagi toimuma). Siitpoolse informatsiooni järgi pidavat Soome saatus kujunema õieti rängaks, kuna ta on müüdud Nõukogudele. Meie siiski ei tea sellest lähemat, kuid ootame pikisilmi sündmuste edaspidist arenemist. Igatahes juhtunud on emba-kumba, kas on Soome asetunud lootusetu olukorra ette, või on hoopis selle vastu tekkinud tal uusi lootusi ja väljavaateid, mis võiksid meilegi anda edaspidiseks rohkem eluusku.
Meid, eestlasi, huvitab kõigepealt aga kõik see, mis on juhtunud meie omal kodumaal. – Seal on vahepeal kindlasti palju muutunud.
Alates augusti algupäevadest on Nõukogude väed tunginud Pihkva poolt Kagu-Eestisse, liikudes ühelt poolt üle Võru Valga suunas ja arvatavasti lõigates ära Valga-Tartu raudtee, teiselt poolt aga tungides üle Pihkva järve, jõudes välja Tartuni ja vallutades selle. Igatahes anti juba kahe-kolme nädala eest ametlikult teada, et «Tartu varemed» on maha jäetud. (Jah, jäävadki maha vaid varemed!) Viimasel ajal on nähtavasti Tartu juures peatuma jäädud ja isegi on olnud kuulda, et seal olevat bolševikud üle Emajõe jälle lõune poole tagasi löödud. Tükil ajal ei ole olnud enam põhjarindelt üldse teateid. – Ei tea, kas valmistutakse jälle millekski ette, või on asjaosalistel – sõdijatepooltel – mujal, näiteks lõunes (Rumeenias, Bulgaarias) sedavõrd tegemist? Või on sootuks muud mängus? Näib aga, et eesti mehed oma kodude kaitsel mehe moodi ka väljas on. Saksa teated märgivad küll Eestis võitlejatena eeskätt sakslasi ja flaame ning alles selle järel eestlasi. (Pole vististi meelepärane eestlasi endid esile tõsta, kuna nende – sakste – huvides on näidata, et nemad võitlevad ka eestlaste eest. – Ärgu siis see rahvas nõudku endale suveräänsust!) Meie taktika- ja poliitikaõpetaja siin pidas kord meile isegi harda ja manitseva kõne, mis jättis meestele üsnagi sügava mulje; siiski mitte selles mõttes, nagu kõneleja seda ise soovis. Selle kõne lühike moraal ja mõte seisnes selles, et – mis teie, eestlased, õige ka olete. Teie piirikaitse rügementide süü õieti ongi, et nüüd Tartu on langenud ja Võru- ning Tartumaa on venelaste valduses. Tähendab, Eesti kaitse on siiski rajatud eeskätt Eesti piirikaitse rügementidele, kuigi need, nagu teada, olid vähemalt kevadel äärmiselt halvasti relvastatud. Tekkis aga küsimus – kas kõigis neis hiiglaslikes taganemisis ja kokkuvarisemistes – Prantsusmaal, Itaalias, Rumeenias jne – on süüdlased vaid sõjasulastena juurde tõmmatud väikerahvad? – Patuoinad peavad ju olema.
Mehed on siin vahetevahel ikka soovi avaldanud, et ajal, mil kodumaa on otseses sõjakeerises, võiksime jälle sinna tagasi pöörduda. Selleks muide andis teataval määral hoogu ka prof. Uluotsa24 19. aug peetud kõne, mis jõudis ka meieni ja kus kutsutakse üles kõiki eesti mehi raskel tunnil oma kodumaad kaitsma. Meile on siin ikka vastatud tõrjuvalt, otsekui kõneleksid mehed mingist sobimatust asjast. – Ärge olge kannatamatud, küllap kõrgemad juhid, kes määravad kõigi Euroopa rahvaste saatust, ise teavad, mil ja kus teile ülesandeid anda! – Suremiseks jääb teil aega hiljemgi, nagunii paari kuu pärast, kui lähete rindele, pole teist enamust enam … Kuigi vallutatakse Eesti ja teie omaksed hävitatakse, jääb teie ülesandeks hiljem Eestit vabastada. Siis olete veelgi paremad sõjamehed, sest siis lähete kätte tasuma… Niisuguseid manitsevaid «lohutusi» on saanud osaks neile, kes on avaldanud soovi Eestisse tagasi pöördumiseks.
Üldiselt näib, et kogu sellel Eesti ohvitseride Saksamaale ümberõppele saatmisel on jäänud paika pidama vaid üks «mõjuv» argument. Algul kõneldi, et Eestis pole õppevahendeid ega sisseseadeid. Siin – nii Tölzis kui ka Neveklaus25 – oleme aga kogenud, et pole siin mingeid erilisi õppeabinõusid ega õpetajaid (välja arvatud vaid 3 ja 5 meetri hüppetorn Tölzis!). Mõjuva ja viimase argumendina, mis on nüüd püsima jäänud, räägitakse, et siit on parem ühendus Berliiniga, kus otsustatakse ülendamisi jne. Muidugi on veel üks argument, millest aga avalikult ei räägita: poliitiline suunamise tahe ja ümberkasvatamine saksahuvilises vaimus! Selles sihis muidugi pole meie mehed, eriti need, kes siia – Tšehhi südamesse – ümberõppele selekteeriti, neile asetatud lootusi kõik mitte täitnud.
Võib-olla on sellel kõigel olnud veel teisigi eesmärke ja kaalutlusi. Pole vast hea, kui jätta kodumaale küllalt neid, kes võiksid midagi ette võtta.
Eestist on saabunud teateid, et need mehed, kes omal ajal salaja kodumaalt lahkusid, et põgeneda Soome, olevat tagasi pöördunud – raskel ajal oma kodumaad kaitsma. Neile on, tõsi küll, tehtud väga palju teravaid etteheiteid, eriti suursaksa orientatsiooniga «patriootide» poolt. Nüüd näib siiski, et pole need mehed ometi halvasti mõelnud ega teinud, kes siirdusid vennasrahva juurde, et häda ajal, mil kaalul on oma rahva tõsine eksistentsi küsimus, jälle tagasi tulla.
Omastest Lõune-Eestist puuduvad praegu teated. Võimalik, et nii mõnigi nendest asub juba nädalaid teise võimu valdkonnas. Isast26-emast27 on viimased teated 6. augustist, mil jube suurtükimürin seal pannud aknaklaasid põrisema ja silme ees seisis kohutav sundus – põlisest elukohast lahkumiseks. Õde Elo28 kirjutab Tartumaalt 17. augustil, mil rinne ka seal oli lähedal, kuigi ajutiselt pisut tagasi nihkunud. Kõik oli neil siis juba pakitud. Võimalik, et nii nemad kui ka teised jäid rinde haardesse, kui jäid liialt kauaks ootama. Igatahes, nagu hiljem olen kuulnud, on Rõugest inimesi lahkunud 12. augustil ja lõppeks siirdunud Haapsallu. Arvatakse, et paljud on nähtavasti kohale jäänud. Võib-olla minu vanadki. Loodan vaid, et kuna nemad pole kellelegi paha teinud, võivad nad ehk edasi elada oma elukohas ja elatuda oma vanadusea raskest töövaevast…
Leidalt olen saanud kirju järjekindlalt, viimati isegi pakikese. Nemad on seni saanud Leida vanematega Lehtses paigal püsida. Tahaks loota, et edaspidigi jääks neile see võimalus.
Laupäeval, 9. skp-l, oli väikese Lauri sünnipäev. Olin varem ikka lootnud, et hiljemalt sel päeval olen jälle tagasi kodumaal ja saan tähistada päeva, mil täitub meie väikemehe eluhakust kolm aastat. Tegelikult kujunes siiski teisiti. – Pühitsesin seda päeva, viibides vaid mõtteis oma lähedasemate juures, üle kauguste. Sellest päevast sai nagu mingi pidulikum, kuigi vaikseis, rohkem endasse pöördunud elamusis. Kuigi eelmine öö pärast väsitavat jalamatka Benešausse ja tagasi oli ebameeldiv ja järgneva öise õppuse tõttu väsitav, kusjuures sai vihma käes ka liguneda, ja kuigi hommikul, pooliku unega tuli minna tavalisele «junnamisele» (viimasel ajal on üldse rohkem esile kerkinud mingi rangem joon ja rivikorra drillimine), oli päeva teine pool kaunim, mulle isiklikult nimelt. Kõigepealt sügiseselt kuldne päikesepaiste. Otsekui sünnipäeva tähistamiseks saabus pakikene küpsistega Leidalt. Oli sel päeval veel see haruldane juhus, et kogu selle pika suve järel esimest korda sai sauna. Nimelt on meie mehed seesuguse siin korraldanud. Muidu aga Saksamaal nähtavasti saunast lugu ei peeta. Tölzis võimaldas ihupuhtuse eest kuidagi hoolitseda dušš ja siin – Neveklaus – järvevesi. Oli igatahes suurepärane saunas olla ja marssimistes kangeks jäänud jalgu leilis vihalehtedega nuhelda… Ja nõnda ma siis pärast sauna, kui olin toonud lauale lõhnavaid flokse ja roose, istusin maha, et mõelda oma poisi sünnipäevale – kauguseist. Nautisin koduhingust kaasa toonud küpsiseid ja kirjutasin kirja, et sel teel nagu eemalt kodustega sidet hoida.
…Jah, kolm aastat on juba ses rängaski ajas ajamerre voolanud, sellest saadik, mil sõjalained üle meie kodumaa uhasid ja mil sündis siia maailma väikene, kellest olen vaikselt lootnud, et tema, kui mind ennast võib-olla enam ei ole, peaks minugi paremaid püüdeid elus kord edasi kandma. Nüüd aga põleb meie kodumaa uuesti otseses sõjatules. – Kui kaugele ta põleb ja mis saab meist kõigist? Need küsimused vaevavad meid uuesti, kuigi