on igas inimeses olemas eeldused nii heaks kui ka halvaks. Parim tee hea osa esile tõstmiseks on aga see, kui meie juhtidena suudame ja oskame läheneda nõnda, et meie tunnustame kõike, mis juba on positiivset, seda ergutades. Selleks peame inimesi usaldama, kui tahame, et nemad ka sind usaldaksid. Peame andma vabadustki ja vaba ruumi kasvamiseks, mitte aga, et püüame kõike, mis ise oled vast suure vaevaga endale pähe tuupinud, teistele edasi taguda. See tee ei vii kaugele ega kanna head vilja.
22.9.44 – Eile algasid nõnda siis meil lõpukatsed. – Kas need tähendavad ühtlasi ka peatset ärasõitu – kodumaale? See küsimus huvitab siin igat mitmevõrdselt. On ju kõik see olemine, eemal kodustest, kodust ja kodumaast kõiki põhjalikult ära tüüdanud, eriti teadmatus, mis ikka valitseb ja koguni süveneb üldise olukorra kohal. Ametlikult on meil siiski teada, et peame olema siin veel vähemalt kuu aega – kuni oktoobri lõpuni. Paberite korraldamine ja vastavate otsuste saamine Berliinist pidavat võtma rohkesti aega. Ja kui lõppeks seisamegi ärasõidul oma kimpsude-kompsudega, siis – kuhu õieti peaks viima meid meie tee? Kas kodumaal enam ongi siis õieti kohta, kuhu jalga maha panna?
Tänased fronditeated Eestist igatahes pole kuigivõrd head tõotavad. Ametlik informatsioon teatab «plaanikohasest tagasitõmbumisest» Narva rindel. – Tähendab «plaan» näeb ette juba maapinna loovutamisi isegi Eesti õliväljadel, kohal, mis pidigi olema peamiseks Eesti hoidmise põhjuseks! Räägitakse juba, et isegi Rakvere olevat langenud. – Kus siis küll peaks olema see uus kaitsejoon, kus jäädakse peatuma?
Viimase aja teateil on igatahes võitluste ägedus Eestis jälle üldiselt kasvanud. Kindlasti on meie meestel seal rasked päevad! Ja kogu meie rahval, kelle enamus on juba kodudest lahkuma pidanud või viibib praegu kuskil teadmatuses. – Tulevik seisab ääretu ja mustava tühjusena meie ees.
Üleeile sai teatavaks 19. skp-l Moskvas sõlmitud Soome – Nõuk. Vene relvarahu leping, mille kohta Soome siseminister muide on lausunud oma kõnes: «Soome on kaotanud sõja…»
See rahu tähendab Soomele 1940. a piiride taha tõmbumist, Petsamo loovutamist, Porkkala kindluse loovutamist Helsinki ees (Hanko asemel), Soome lennuväljade loovutamist Venele Eestis asuvate Saksa vägede vastaseks võitluseks, Saksa vägede interneerimist Soomes, milleks Nõuk. annab «sõjalist abi», Nõukogude võitluse toetamist aineliselt ja laevaruumide kasutada andmisega, 6 aasta jooksul 300 mln dollari väärtuses sõjakulude kandmist aineis (metsamaterjal, tselluloos jne), Nõuk. kontrolli liiklemisteede üle jne.
Meile, eestlastele, tähendab see igatahes olukorra lootusetust ja kindlasti paljusid eelolevaid kannatusi.
Mis teevad küll praegu lähedasemad Eestis? Kas veel saavad minugi naine ja poju endiselt kasutada oma senist, kuigi võõrast toanurgakest? Või asuvad nad juba kuskil sügisporisel maanteel oma pampudega, ümberringi segadus, ees suur teadmatus?! Kus võiks küll inimene leida varju kõigi selle maailma kurjuste ja ohtude eest?
Nõndaks jah, meie teeme siis eksameid? Tähtsalt-tõsiselt aetakse seda asja. Enamus on juba sooritatudki, paaris aines jääb veel seda teha homme. – Istutakse üksikult või kahekesi laudade ääres, kindlaks määratud kohtadel. Küsimused ja ülesanded on esitatud paljundatult ja neile vastamine (nende lahendamine) peab andma üldise läbilõike sellest, mis seniste kuude vältel on õppimisest meelde jäänud. Vististi pole olnud suuremaid raskusi nende tööde tegemises, nii et vähemalt rahuldavalt peaks toime tulema. Isiklikult pole siiski viitsinud kogu sellele asjandusele erilist tähelepanu pöörata. Tundub isegi nagu pisut koomilisena ajal, mil kodumaa seisab kõigi omastega teadmatuses ja elu-surma küsimuse ees, anda liig suurt tähendust kõigele seesugusele askeldamisele.
Siiski. Mingi tähtsus näikse siiski igal juhul ka kõigel siinsel sõjaväelisel askeldamisel ja asjaajamisel olevat: päevad kaovad kuidagi kiiresti ka praegusel raskel ajal käest. Kui üksi olles mõtlema jääda, on igatahes palju raskem ja ängistavam, nii et mingi raskusevaim nööriks otsekui kõri, lämmataks hingamist…
Kuid – tahame siiski loota. – Mida? – Imet? Või eksisteerib siin maailmas lõppeks siiski mingi mõte ja tõde, et lõpmatuseni ei saa ehk ka tänapäeva mõttetus ja inimlikud kannatused areneda?! Ehk saab inimesele siiski kord taas osaks olla inimeseks tunnustatud ja võida elada ning töötada inimesena! Muidugi on see kahjuks, nagu kõik tunnusmärgid näitavad, ainult hämar soovunelm ja igatsus.
Seniks, kui inimesed ei õpi hindama oma kaasinimesi sama väärtusena nagu iseennast, kuni ei lõpe pöörane ja pime tapakirg, on vaevalt lootust millegi inimlikuma maksvusele pääsmiseks… Kahjuks näivad selleks puuduvat veel väljavaated seetõttu, et on liiaks palju neid, kes arvavad endil olevat põhjust kellelegi-millegi eest kätte tasuda, kuskil end teiste üle isandaks teha. Kes suudab oma pimedas vihas aga küsida selle järele, kas ta tõeliselt tasuda suudab ja saab neile, kes võiksid olla tõelised süüdlased milleski. – Ikka jäävad kannatajaks vaid süütud perekonnad – naised-lapsed, vanakesed ja kõik need, kes pole kunagi oma sihiks seadnud tapmist ja hävitamist.
Aga siiski leidub ikka neidki, kes arvavad, et toorustega suudavad nad kaotada mingit ohtu. See oleks sama, kui keegi loodaks tuulele vastu puhudes seda vaigistada või tuld lämmatada, kallates sellesse õli.
Oma kaaslaste hulgas võib muide panna tähele teatavat, nähtavasti puht-inimlikku nähet. – Kuuldes mingit halba uudist, ei taha tavaliselt nii mõnigi seda uskuda, vaid vaidleb ägedalt vastu – «see ei või võimalik olla!» Ja kui siis püüad näidata selle karmi tõe kõiki loogilisi põhjendusi, siis saab mõnigi mees vihaseks ja langetab sulle kaela kurja kahtluse: «Küllap sa ikka kõike seda ootad, kui sa nõnda arvad!» Ja kui lõppeks siiski selgub, et kurjasti kahtlustatul oli ometigi õigus, siis ei suvatse keegi tunnustada, et sel «halval», keda oldaks nagu peagu valmis isegi kõigi nonde halbade asjade põhjustajana süüdistama, oli siiski lõppeks õigus.
Näib, et inimene, teatavas olukorras eriti, pole suuteline mõtlema loogiliselt, vaid ta võib nii väga kergel käel langetada täiesti ebaõiglasi otsuseid ja sellekohaselt ka küllalt pimedalt toimida. – Suures ohus (alati ei tarvitse see isiklikult vast tõeline ollagi), ärritatud olekus, väsinuna või nälginuna, ollakse tihtigi kaalutlematu oma otsustes ja võidakse toimida silma pilgutamatult ülekohtuselt.
Näib, et tavaliselt inimene (paljud) ei salli loogilist mõtlemist, ei vaevuta kuulatlema teise mõtteid ega nende motiveeringuid, kui need just ei lange kokku tema enda juba kulunud mõttesuundadega.
Kuid – olgu sellega, kuidas on, eks seesugused asjad, kui neist tahad vihjamisi ja lühidalt midagi öelda, jäävad ikka kuidagi uduseks. Siin on igatahes ala meie tegeliku elu mõttemaailmast, kus liig kergelt võib sattuda igasugu pisikonfliktidesse ja oma «vaimu närimisse». – Elu pisiasjad on tihti üsna närused, kui neisse süvened ja tahad neid ära lahendada, kuigi jah, nendes on ka nii tohutult palju iseloomustavat. Oleks vaid inimestel rohkem objektiivsust, räägitaks rohkem mõtetest kui igasugu puht-subjektiivseist arvamistest (tihti, jah, keeleliseltki nii palju vassides!), siis oleks kindlasti väga kasulik ka igasugu pisiasjakeste üle elust mõtteid vahetada.
Peame ikka leppima ses elus, et inimese põhiolemus on – egoism. Ikka – mina mõtlen kõige õigemini (kuigi tegelikult vaid vassin ja jaburdan), ikka on minu mure kõige puhtam, minu valu kõige suurem; ikka olen mina ses elus kõige parem ja õigem. Sellest vast johtubki, et üksikinimeste egoismi kõrval tõuseb maailmas päevavalgele ka üksikute rahvaste egoism – ikka on meie rahvas see kõige parem ja teised poolinimesed, loomalikud olevused, kelle vastu oleme meie, nii ingelvalged, kui mustade tontide vastu võitlema kutsutud.
Mõtleme siin jah ärasõidule, kuigi meie ei tea – kuhu õieti siis ja – kuidas? Aga siia tuleb (tuuakse) eestlasi veelgi juurde. – Algab jälle uus kursus. Vististi, igal juhul, tuleb ühele ajajärgule lõppkriips alla tõmmata. Algab uus – milline, kuhu viiv? Silme ees on vaid pikk rida küsimärke.
22. sept-il kuulsime, et Eesti Rakvere on langenud venelaste kätte. Sama päeva õhtul aga kuulsime sama juba ka Tallinna kohta. – Olime üllatatud. Järgmisel päeval saime ülemustelt noomida, sest keegi oli sama informatsiooniga nende poole «nõu küsima» läinud. – Olevat aluseta jutt ja vaenlaste