kui istusin ja kirjutasin kirja, tulid peale seesugused külmavärinad, et ei leidnud kuskilt sooja. Igatahes järgmise päeva olesklesin voodis ja ka täna olen selleks õppustest vabastatud. – Muide, üks väikene kõrvalmõte. – Ei tea, kas see on ikka elus nõnda, et kui oled näit. haigestumas, et siis tekib nagu mingi pidulikum meeleolu, või on see vaid mõnikord seesugune kokkusattumus. – Igatahes meenub mul üks haigestumine lapsepõlvest.
Oli kaunis hilissuvine õhtupoolik. Olin karja juures. Päikene paistis kõrgete mändide latvadele ja see näis kõik nii pidulikuna ning oli väga hea olla. Vahtisin männilatvadesse, kus mänglesid eluvallatud oravad. Siis, arvasin, et sellest vahtimisest, tundsin, et pea jäi pisut uimaseks. – Järgmisel päeval aga olin haige – oli vist sedapuhku kõhutõbi… (Ja see oli eelmise suure sõja ajal.) Teinekord, olin siis vist 6-aastane väikemees, mäletan, oli ka üks hubane õhtu. Ema ja õde korraldasid mingeid ajalehe joonealuseid lisasid ja isa luges ning popsutas piipu laua juures. Siis järsku tuli mul kange isu pannkookide järele. Et oli hiline õhtu, siis neid küpsetama ei hakatud; lubati seda hommikul teha. Järgmisel hommikul aga olin palavikus. Ja kui toodigi pannkoogid voodi juurde, siis puudus nende jaoks isu. Seekord olid šarlakid järjekordselt mu kallal.
Hulgal-hulgal ajal ma poleks nagu näinud selgemat unenägu oma omastest. Küll on olnud igasugu viirastuslikke nägemusi. Kord näiteks nägin, et meie kodutalu aias olid kõik aedviljad maa seest välja kistud ja mingi küünitaoline ruum, mis pidi õieti olema kelder, oli täis närtsivaid kaalikaid, kapsaid jm. (Mõtlesin sel puhul: kas tõesti toimub nüüd seal midagi hirmsat!)
Täna, kui olin tulnud ambulantsist tagasi ja asunud jälle voodisse, kus uinusin, nägin unes ema. – Oli ta, nagu tavaliselt, kuid tundus millegipärast kuidagi kõhnana. Ta oli tulnud nagu siia kaugele, et mind külastada. Õieti ei saanud ma temaga küll pikalt koos olla, sest ta läks nagu jälle kuhugi edasi, tahtes hiljem jälle tagasi tulla; tuligi vist. Küsisin talt kõigepealt, et kas praegu olete uute võimude all seal, meie kodus? Ema aga oli kuidagi muretu. – Et – olid seal küll võõrad, aga nüüd on jälle kõik vanamoodi.
Nii-siis, mingi viirastus, mingi kokkupuude emaga, kes kindlasti palju-palju muretseb, mitte niivõrd enda, kui just oma laste pärast, kes viibivad temast kaugel, teadmatuses, nõnda nagu meie temastki praegu midagi ei tea… Sellest nägemusest tekkis mu meelde taas selgemini kui tavaliselt siin (igapäevases sõdurielus pole harilikult mahti palju oma isiklike mõtetega ja mälestustega tegelda) kujutlusi ja mälestusi oma emast. Ja see tema lihtne kuju tundub nii suurena ja võimsana just seetõttu, et temas on nii palju ohvrimeelt, nii palju enesepühendamist. Tema enda elu on olnud täis ränka koormat, ta pole saanud palju osa elu kergemast ja päikesepaistelisemast küljest, kuigi ta on seda igatsenud ja soovinud, kui mitte endale pole see võimaldunud, siis vähemalt oma lastele.
See oli alles aasta eest, mil saime paar-kolm nädalat veeta koos minu emaga. Siis oli see ema, kes kõigest hingest kaasa aitas, et meil oleks midagi talvevarustuseks kaasa võtta. Rabasime siis temaga kahekesi rukkivihke ja korraldasime nisu rehepeksu. Tema kogu elumõte oleks nagu selles, et hoolitseda oma laste eest, kuigi ise vast mõnestki paremast ilma jäädes.
Kui kodupõldudelt said viljad koristatuks ja paljastel põllu- ning karjamaaseljakuil puhuv tuul tekitas kuidagi mahajäetuse tunde hinge, siis lahkusime jälle. Imelik, ikka on need lahkumised kodust olnud kuidagi seesugused, et kui kodus pole enam suvist õitsmist ja päikesepaistet, kui algab sügis oma vihmadega, siis lähevad lapsed oma teed… Ja vaene ema peab jääma, andes endast lahkujatele kaasa oma parema, üksi aga kandma selle elu raskemat osa.
Neid lahkumisi minu Sadrametsa29-kodust on olnud nii palju. Ja ikka on need olnud alati seotud mu emaga, kes on ikka tulnud lahkujaid ära saatma, vähemalt suure tee nurgani, endal kortsusel näol pisarad ja krobelised, töös kangunud käed õnnistavalt silitamas saadetavate käsi – «Jumal ise hoidku ja kaitsku teid!» Need on olnud tema palveks ja lahkumissooviks. Ja kui hobune pöördus ära maanteele, siis jäi ikka ema – see hoolitseva mure võrdkuju – seisma tollele teeharule, käsi rätikuga silmanurgas, vaatama järele, kuni lahkujad kadusid metsa või teekäänaku taha. Nõnda on see ikka ja tihti olnud ja nõnda oli see aasta eestki, mil lahkusime emast: Leida, Lauri-poju ja mina. Ja on, nagu seisaks ema ikka kuskil seal maantee veerel ja jälgiks oma mureliku pilguga meie teed, saates meile järele oma õnnistusi ja palveid… Kardan, et meie kodupõllud ja – õu ning sealt suurele teele pöörduv tee on praegu vististi palju kõledamad, kui seda oli aasta eest.
On meeles veel üks kodust ja emast lahkumine, see kõige viimasem.
Oli see käesoleva aasta jaanuari lõpupäevil, kui mitte viimsel. Olin siis saanud vähekese puhkust. Käisin muide teenistusasjus Tartus, kus kohtusin mõnegi tuttavaga, kellega juba tükil ajal polnud kokku saanud. Ja viimane käik oli siis isakoju. Millegi pärast oli siis tunne, nagu oleks selle külastamisega seotud mingi tagasipöördumatu hüvastijätt, mõnegagi, mis enam kunagi tagasi ei pöördu.
Sõitsin siis õe hobusega Sarult30 vanemate juurde, et peatuda seal päevaks ja taas tagasi pöörduda. – Kaunis ja kodune oli siis talvine metsavahetee, mis pöördus välimailt vaiksele koduküla alale.
Mõtlesin siis, et siin, metsade taga, võiks vast varju leida inimene, kui on väsinud selle maailma hoolimatuist tormidest ja vintsutusist. Juba tol korral oli kerkinud meie kodumaa kohale ähvardavaid musti pilvi. Ja kui ema, nagu ikka, tuli selgi korral saatma, siis lausus ta, et kunagi pole tal kõige tuleva kohta olnud niisugust tühjuse tunnet kui nüüd, otsekui ei järgneks enam midagi head. Nagu tuleks nüüd lõpp… Siiski – lootsime. Ja lootkem nüüdki ning ikka!
Valka tuli õde Alli31 mind saatma. Tassisime Läti-Valgast kandamid oma turjal suurde jaama. Alli oli nii abivalmis ja ohvrimeelne. Mõniste raudteejaamas, enne Valka edasisõitmist, ootas Alli mees Julius. Tema pidi küll oma sisehaiguse pärast haiglasse minema, kuid ei teinud seda siiski. Oli kuidagi otsa jäänud oma haiguse tõttu. – Vähem vist kui kuu aega hiljem oli ta surnud. Ja siis järgnes Alli elus uus rahutu ajastu, nagu seda hilisemate teadete kohaselt olen võinud järeldada. – Kohus oli Juliuse kinnisvara mõistnud tema esimesele naisele. Kõigiti olnuks mõistusepärane, kui nüüd Alli, nagu nõu andsin, oleks läinud vanade juurde Sadrametsa. Ta oli läinudki. Kuid tal pole seal siiski püsi olnud: endise kodu ase on teda nähtavasti tagasi tõmmanud – Sarule. Ja isegi oma kasulapse Katri on ta ema juurest ära viinud, kartes, et ema selle temalt üle võtab. (Oh neid kummalisi kujutlusi! Ja seda kõike ajal, mil tormid kõiki koduuksi maha murda ähvardasid ja mil ainus mõistusepärane tee oleks omavahel ühte hoida. – Kuid inimloomus jääb tihti äraseletamatuks!)
Niisiis, too oli viimane lahkumine sealt, isakodust. Juba sõidul tundus, et mingi ärevus oli inimestes maad võtnud. Nii Valga rdt-jaamas oli nähtavasti üks isa – kortsuspalgeline talupoeg – oma poega saatmas, kes vististi sõitis Narva rindele. Ja too talumees ei suutnud maha suruda pealekippuvat nuttu. Noormees aga püüdis naerulsui teda lohutada, et – pole midagi, küllap tulevad teisedki pea järele…
Ja see järele tulemine tuligi – meile kõigile. – Vaevalt olin jõudnud Tallinna tagasi, kui võis lugeda ajalehist vast-väljakuulutatud mobilisatsioonikäsu. Sealtpeale siis algas kõik see, mis on seni olnud ühenduses sõjaväkke võtmisega, teenistusega tagavarapataljonis Kuressaares, komandeerimisega SS-i ja selle alluvuses olemine Tölzis ning siin – Neveklaus. Kas oskame aga mõista ja vastata küsimusele – mis siit edasi?
11.9.1944 – Tollel eespool nimetatud hüvastijätuteekonnal Lõune-Eestisse oli üheks meeldejäävamaks osaks peatumine Tartus. Polnud ma vahepeal 1941. aastast saadik seal olnud ja oli päris võõrastav näha selle kauni linna terveid kvartaale varemetes. Tõsi küll, juba oli vahemiste aastate jooksul varemetevälju korraldatud ja näis, nagu oleks siin-seal varemetele kasvanud umbrohtu. – Kuid sõja kohutav laastamistöö avaldas siiski oma ängistavat muljet. (Missugune peaks olema aga see meie vaimne tsenter praegu, mil on mainitud sõjateateis Tartu kui varemetevälja mahajätmisest?) Tookord, varemeist hoolimata, Tartu siiski eksisteeris,