oli inimesi, kes tegelesid vaimse tööga ja mõtlesid vaimseist ning kultuuriala küsimustest. Nii näiteks nendest, keda külastasin, oli vana koolimees Käis32 pühendunud täielikult pedagoogilisele loomingule, olles viimistlemas käsiraamatuid näiteks loodusloo metoodika alalt, didaktikast, tehes tõlkeid jne. Dr August Annist33 viimistles järjekordselt oma uurimusi «Kalevipojast» ning tuttav kunstnik minu kodukülast – Rud. Sepp34 – oli süvenenud täielikult oma kunstiloomingule, olles sisse seadnud oma kodus üsna suure ateljee.
Mag. Aleksander Elango,35 olles Tartu Pedagoogilise Keskuse juhatajaks, üritas isegi vabahariduse alal juhendada õpiringide tegevust, nagu oli sellal käesoleva kirjutajal juhus samasuguseid püüdlusi elus hoida Tallinnas. (Võiks seejuures vahemärkusena tähendada, et polnud need püüded sugugi viljatud; igatahes huviosalisi jatkus, nagu oleks tapahimuline sõda inimesi ära väsitanud ja tüüdanud, nii et otsiti väljapääsu oma vaimule loovatelt aladelt.)
Ja nendest Elango harrastatud õpiringidest üks oli eriti huvitav, millest ka minul oli juhus osa võtta. Selleks puhuks, nagu oli teada, oligi harutlusteema valitud vabaharidustöö alalt. See oli nimelt haridusküsimuste õpiring (pealkiri oli vist küll pisut teine), millest võtsid osa ideelisemad haridustegelased kohapealt: õpetajaid eeskätt. Harutlusteemaks oli: «Kas täitsid iseseisvusaegsed hariduslikud organisatsioonid neile pandud ülesanded?»
Algatusteesid esitas mag. Elango ise, jõudes tulemustele, et meie iseseisvusaegsed organisatsioonid ei olevat siiski neile pandud ülesandeid täitnud. Seepärast pidavat edaspidi vabaharidustöös otsima uusi eeskujusid, nimelt seesuguseid, kus vabaharidustöö avaldused oleksid riigistatud ja selliselt normeeritud. Huvitav oli aga seejuures, et kõik teised koosolekust osavõtjad asusid siiski hoopis teisel seisukohal. – Nimelt leiti, et vabaorganisatsioonid on teinud paljugi meie omakultuuri arengus; ja kui nendes on olnudki puudusi, siis mitte seetõttu, et need printsipiaalselt oleksid ebaõiged, vaid et ei olnud jõutud veel täielikule väljakujunemisele. Igatahes kõik tunnusmärgid raskustest ülesaamiseks olid olemas. Kui meie kõneleme üldse vabaharidustööst, siis saab see sõna paremas mõttes teostuda üksnes vabaorganiseerumise põhimõttel. Ja ka see töö ei tarvitse olla kaugeltki sihitu ega süsteemitu. Seda võime näha eriti teiste välja kujunenud demokraatsete rahvaste juures. Meil väikerahvana on eesmärgiks kasvatada igastühest tugevat isiksust; meie põhiprintsiip peaks olema demokraatses elutundes. Ja seda eesmärki teenigu ka meie vabahariduse taotlused. – Seepärast, mitte ajakohased massi-kasvatamisviisid, vaid demokraatne vabaharidustöö olgu meile eeskujuks! Meile on igati tähtis seegi, et võiksime vaimselt jääda kokkukuuluvusse oma vennasrahva soomlastega. Seepärast peaksime taotlema ka neid haridusvorme, mis on seal end hästi läbi löönud ja maksma pannud… Niisugused olid umbes mõtted, mis avaldati tol omavahelisel õpiringi koosolekul. Igatahes oli päris huvitav sellest osa võtta. Otsekui võiksime üle mõttetute sõjakoleduste taas hakata valmistuma rahuaja ülesehitavateks ülesanneteks.
15.09.44 – Katkeid:
Kujukamalt kui mingi teine lause näikse sõjaväeliste kamandajate ja «käskut» andjate kohta tabavat Taaveti Lauluraamatust 2.l.5 salm:
«Siis võtab ta rääkida nende vastu oma vihas ja oma kanges vihas neile hirmu teha», otsekui oleks ta tõesti nõnda:
«Aga mina olen võidnud oma Kuninga oma püha Siioni mäe üle.»
Ja alluvate kohta näikse käivat järgmised pühakirja sõnad (Tv. Lr. 2l.11 s.):
«Teenige Jehoovat kartusega ja olge väga rõõmsad värisemisega.»
«Vaata, tema on lapsevaevas nurjatuma himuga, ja on vaevamisega käima peal, ja kannab pettust ilmale.» (Tv. Lr. 7,15)
«Augu on ta kaevanud ja selle õõnsaks teinud ja langeb omaenese tehtud kaevandusesse.» (Tv. Lr. 7,16)
«Ma tahan rõõmus olla ja rõõmu pärast hõisata sinu sees, ma tahan su nime kiites laulda, sa Kõigekõrgem!» (Tv. Lr. 9,3)
«Jehoova, mispärast seisad sa nii kaugel ja seisad varjul sel ajal, kui kitsas käes?» (Tv. Lr. 10,1)
16.9.44 – Ilmad püsivad suurepäraselt ilusatena, ka nüüd, mil Eesti oludes on tavalisesti päris sügav sügis. Sel suvel üldse on pärast neid lõppematuid vihmasadusid, millise perioodi Tölzis läbi elasime umbes juuni lõpuni, olnud pidev päikesepaiste. Sellest tingituna on juhtunud olema tavalise halli sõjaväelase elu vahele nii mõnigi ilusam silmapilk. (Ma mõtlen selle all eeskätt neid elamusi, mis on pakkunud ilusa ilma puhul loodus: mõni ilus õhtu või hommikuhetk, matk ja tähelepanekud sel puhul.) Nii möödus tänagi hommikupoolik üsnagi kaunilt. Meie õppuseks oli metsas kaitsepositsioonide valmisehitamine… Ja kõigepealt mets ise oma vaikusega, oma igapalgelise eluga, oma ilusate väljavaadetega mägedelt. Eriti varahommikul oli meeleolu ja maalinguline pilt metsas lihtsalt suurepärane.
Kaevasime kivisele pinnale granaadipildujate pesi. Kuid vahetuste puhul jäi aega küllaldaselt, et veeta mõnigi ilus hetk lõkketule juures, tuua eemalt põlluservalt õunu ja neid tuhas küpsetada. Ning peab ütlema, et on toredaid kaaslasi ja häid eesti poegi, kui vaid saad mõnel sobival hetkel omavoliselt kontakti. Ja vestlustes on sel puhul mõndagi huvitavat, sisukat, mõttesähvatuslikku.
Tänasel päeval aga on oma teislaadseidki tähelepanekuid, mis samuti on õpetlikud oma olemuses meeles pidada, kuigi need aitavad vaid tõendada-täiendada mingit üldist tõde ja olemust mõnesuguste meeste juures.
Meil keelati täna ära Benešausse minek, üldse väljaminek, kuna ülemus tahtvat täna tuleval nädalal toimuvate eksamite puhuks teha pooletunnist järeleaitamistundi, millest osavõtt pidi olema isegi vabatahtlik. Tähendab, ei õppus ega muu poleks pidanud ju takistama asjaõiendusteks linnas käimist. (Naljaks seda ei tehta, kuna tuleb ju 15 km edasi-tagasi jalgsi ära käia.) Aga – ülemus peab ju ka midagi tahtma ja tema tahe peab peale jääma.
Täna selgus, et Praahas pidi olema sealsete eestlaste koosviibimine, kuhu oli palutud ka siin väljaõppel olevaid eestlasi. Sellest muidugi nüüd osa võtta ei saa. Oli siiski üks mineja ka sinna – riigisakslasena meile esitatud oberjunker,36 kes läks. On jäänud mulje, et väljalubamise keeld ongi nagu tollest eestlaste koosviibimisest tingitud. Meenub, kuidas need härrad, kes on eesti perest pärinenutena praegu ajakohase vaimu kandjatena meile ülemuseks, on tihti mõnel ägedal silmapilgul meestele «peale hüpanud», et tema tegevat tegelikult eestlaste heaks ja Eesti heaks rohkem kui mõned teised, kes peavad end Eesti patriootideks. Nähtavasti on see eestlaste kokkusaamise tõkestaminegi mõeldud eesti rahva «huvides».
Teine pärl. – Mehed metsas valmistasid laupäeva puhul mõned saunavihad. Ülemus keelas aga nende kaasa toomise – polevat sobiv kanda vihalehiseid kaenla all. (Vististi on see, kui olevad või tulevased ohvitserid väljakäiku tühjendavad ja selle sisu kesamaale kannavad, võrdlematult sobivam!?)
On üldse üsna huvitav see juhiprobleem. – Mõni mees püüab selleks saada ja sellena olla kõigi küünte ja hammastega. Ta püüab kõik augukesed oma «võimulossi» seintes kinni toppida agara hoolikusega. Kuid ometigi ei saavuta ta kontakti, mistõttu aga muidugi ise väga kannatab ning alaväärsuse pärast püüab siis veelgi kõvemaid trumpe üksteise järele välja käia. – Kuni lõppeks kõik need «trumbid» ja «trumbikesed» muutuvad päris tühisteks jampsivaiks fraasideks.
Kõik need tähelepanekud tõendavad küll vaid üht, ja nimelt – tahad olla hulkade juht, pead siiski taipama midagi ka pedagoogikast. Ja kui sa ainult käsed-keelad ja sellega vaid tahad näidata oma võimu, pead leppima vast tihtigi tänamatu narri olukorraga oma alluvate silmis. Tõeline juht peab julgema endale lubada õigust anda alluvatele võimalust ka mõnd asja vabamalt teha ja tunda, et nende tahe ja arusaamine (paremas mõttes) pole sugugi viimne, millega arvestatakse. Tähendab – juhtimine, nagu kasvatamine – ärgu olgu mitte ainult negatiivne, vaid olgu võimalikult positiivne.